Erakorraline meditsiin: erinevus redaktsioonide vahel

'''Erakorraline meditsiin''' on [[arstiteadus]]e valdkond, kus keskendutakse eluohtlikus haigusseisundis patsientide ravile, kellele abi andmist ei ole võimalik edasi lükata. Erakorraline meditsiin loetakse üheks 33 erinevast eriarsti erialast<ref>[https://www.riigiteataja.ee/akt/126012016010?leiaKehtiv Eriarstiabiname="SbyRM" erialade ja erialade lisapädevuste loetelu/>.]

Arstliku erialana tunnustamise all tuleb siin mõista erakorralise meditsiini lugemist üheks arstlikuks põhierialaks (inglise ''primary speciality''). Põhieriala tuleb mõistena eristada alamlerialast (inglise ''subspeciality'') ja Eestis kasutatavast mõistest "lisapädevus". Erakorralist meditsiini tunnustati arstliku erialana esmakordselt Ameerika Ühendriikides aastal 1979<ref>http: name="EXV5q" //www.siumed.edu/students/emig/history.pdf</ref>. Samal ajajärgul eksisteerinud [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]] tervishoiusüsteem sellist arstlikku eriala omaks ei võtnud ning seetõttu ei tunnustatud seda ka [[Eesti NSV]]s. [[Euroopa Liit|Euroopa Liidus]] tunnustatakse erakorralist meditsiini kliinilise erialana alates 1993 (direktiiv 1993/16/EC)<ref>http: name="OyKjs" //www.eusem.org/statusofem/</ref>. Praegu on arstlikud erialad (sh erakorralise meditsiini erialad) määratletud direktiivis 2006/100/EC<ref>http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri name=OJ:L:2006:363:0141:0237:EN:PDF<"v8TcK" /ref>. Eesti Vabariigis loetakse erakorraline meditsiin eraldi arstlikuks erialaks alates aastast 2000<ref>http: name="brWKu" //www.riigiteataja.ee/akt/83366</ref>. Erakorralise meditsiini õendust kui õenduseriala tunnustatakse Eestis alates aastast 2001<ref>http: name="Ynqpg" //www.riigiteataja.ee/akt/27108</ref>. 2007. aastal muudeti õendusabi erialade nimetusi ning erakorralise meditsiini õendus ning anesteesia- ja intensiivraviõendus koondati ühise nimetuse "[[Intensiivõenduse_õde-spetsialist|intensiivõendus]]" alla<ref>http: name="KZRPW" //www.riigiteataja.ee/akt/12819821</ref>.

Erakorralise meditsiini arstiks kui eriarstiks saamine kestab Eesti Vabariigis 11 aastat. Esmalt tuleb läbida arstiteaduse kuueaastane põhiõpe. Seejärel tuleb sooritada sisseastumiseksam erakorralise meditsiini erialal õppima asumiseks. Viie aasta pikkune eriarsti kutse omandamine lõpeb lõpueksamiga. Erakorralise meditsiini õpe on jaotatud praktiliseks ja teoreetiliseks õppeks. Neli viiendikku õppeajast kulub erinevates õppetsüklites praktiseerimisele, üks viiendik jäetakse teoreetilisele klassiõppele<ref>http: name="DEo4A" //www.med.ut.ee/sites/default/files/med/erakorralisemeditsiiniresidentuuriprogramm2011.pdf</ref>. Erakorralise meditsiini eriarsti õppetööd nagu ka kõikide teiste eriarsti alade õppetööd nimetatakse [[residentuur (õppevorm)|residentuuriks]]. Kuni 2015 aastani kestis erakorralise meditsiini residentuur 4 aastat<ref>https: name="AsI5x" //www.riigiteataja.ee/akt/13212181?leiaKehtiv</ref>

Erakorralise meditsiini eriala subspetsiaalsus ehk alameriala ehk kõrvaleriala on oskuste ja teadmiste kogum, mida arst on erakorralise meditsiini eriala omandamise järel eriti põhjalikult [[õppimine|õppinud]]. Alameriala omandamine ei ole üheski riigis kohustuslik. Eesti Vabariigis ega ka kogu Euroopa Liidus ei ole võimalik saada subspetsiaalsuse omandamise kohta tunnistust, kuid USA arstlike erialade [[süsteem]]is on selline võimalus olemas<ref>http: name="h0kPP" //www.abms.org/who_we_help/physicians/specialties.aspx</ref>. Tavaliselt omandab arst suure õppemahu tõttu ühe kõrvaleriala, ehkki otseseid takistusi pole ka mitme omandamiseks.

Erakorralist meditsiini tunnustati esmakordselt USA-s, kus uue arstliku põhieriala tekke tingisid ühelt poolt uus [[teadus]]informatsioon ning teisalt kohalike kogukondade nõudlus parema meditsiiniabi järele<ref>[http://muse.jhu.edu/journals/journal_of_the_history_of_medicine_and_allied_sciences/v069/69.2.merritt.html Anne K. Merritt. name="The Rise of Emergency Medicine in the Sixties: Paving a New Entrance to the House of Medicine.d1voO" Journal of the History of Medicine and Allied Sciences 69, no. 2 (2014): 251-293.]</ref>. G. Weizi käsitluses tekivad uued arstlikud erialad esmalt erapraksistes, kus suhteliselt ühetaoliste haiguste hulk ja suur patsientide kogus tagab spetsialiseerumise. Teise variandina tekivad uued arstlikud erialad suurtes [[ülikool]]ide juurde liidetud haiglates, kus käivad käsikäes ravi- ja teadustöö<ref>[ftp://175.45.187.195/ebooks/medical%20education/Divide%20and%20Conquer%20%20A%20Comparative%20History%20of%20Medical%20Specialization_0195179692.pdf Georgename="5S4Sk" Weisz, Divide and Conquer: A Comparative History of Medical Specialization (New York: Oxford University Press, 2006), lk 191].</ref>. Erakorraline meditsiin on siiski liikunud oma arengus mööda nn kolmandat teed, mis tähendab, et erakorraline meditsiin erialana sai alguse pigem väikestest maakondlikest haiglatest. Nagu meditsiinis üldiselt, võib ka erakorralise meditsiini erialal täheldada kontinentaalseid, [[kultuur|kultuurilisi]] ja [[poliitika|poliitilisi]] raame, mis eriala arengut suunavad<ref>[http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/acem.12126/full Academicname="Zevro" Emergency Medicine 2013; 20:514–521 © 2013 by the Society for Academic Emergency Medicine]</ref>.

Üldiselt võib erakorralise meditsiini pioneerideks Euroopas lugeda inglasi, kes korraldasid 1967 esimese erialaseltsi kogunemise<ref>[http: name="ZGd4a" //www.collemergencymed.ac.uk/College/Background%20to%20the%20College/Landmarks%20in%20the%20development%20of%20the%20specialty]</ref>. Samuti tunnustasid [[Inglismaa]], [[Šotimaa]] ja [[Iirimaa]] kümnendijagu varem erakorralise meditsiini eriala. Samas tunnustas Island seda eriala alles 1992. Erakorralise meditsiini kui arstliku eriala vajadust tunnetati selgelt, kuid takistuseks olid riikide erinevad tervishoiusüsteemid, millest osa takistasid erakorralise meditsiini kui eriala teket. Selle tõttu oli erakorralise meditsiini kui eriala kujunemisel suur roll [[Euroopa_Liit|Euroopa Liidul]]. Euroopa Liidu üheks eesmärgiks on liikmete toodete ja teenuste harmoneerimine, mis on hädavajalik liidusiseseks kaubavahetuseks. Muu hulgas standardiseeriti meditsiinihariduse miinimumnõuded<ref>[http://www.iime.org/documents/vs.htm Minimumname="ErrMv" Essential Requirements and Standards in Medical Education]</ref> ning 1993 kehtestati kõigile liikmesriikidele kohustuslik arstlike erialade nimekiri, mis sisaldas ka erakorralise meditsiini arsti kutsenimetust. 1990. aastad on märgilised veel selle poolest, et Euroopa haiglates hakati looma spetsiaalseid erakorralise meditsiini osakondi<ref>http: name="c5uiU" //onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/acem.12126/full#acem12126-sec-0009</ref>. Enne seda perioodi saabus eluohtlikus seisundis haige tavaliselt vastuvõtutuppa, kus abi andmas oli sageli vaid meditsiiniõde. Vastuvõtutuba ise oli väheväärtustatud osa mingist teisest osakonnast. Euroopa Erakorralise Meditsiini Arstide Selts loodi 1994<ref>http: name="liuDR" //www.eusem.org/aboutus/</ref>.

1960. aastale eelnenud perioodil iseloomustas USA haiglaid erakorralise haigusseisundi käsitlemise süsteemitus. Haiglates olid küll traumapunktid (inglise ''accident room''), kuid need keskendusid haava- ja luumurdude (st teatud traumade) ravimisele. Personali oli vähe ning see oli alakvalifitseeritud (üliõpilased, residendid jne). Erakorralist abi ei saanud ööpäevaringselt. 1961. aastal avati Alexandra haiglas esimene erakorralise meditsiini osakond, kus arst oli ööpäev läbi osakonnas olemas<ref>http: name="zjSCk" //www.inova.org/patient-and-visitor-information/facilities/inova-alexandria-hospital/history.jsp</ref>. Samal ajaperioodil üritasid arstid luua ühtset erakorralise meditsiiniabisüsteemi Pontiaci linnas<ref>[http://www.wjem.org/upload/admin/201203/96ac491c02b55bef396335e9d126b0c5.pdf Worldname="0p7A9" J Emerg Med, Vol 3, No 1, 2012]</ref>. Nimetatud kahte initsiatiivi nähakse tavaliselt Põhja-Ameerikas toimunud erakorralise meditsiini arengu lähtepunktina. 1966. aastat loetakse USA-s erakorralise meditsiini teetähiseks teadusliku uurimistöö kontekstis. Sellel aastal avaldati nn valge raamat (The White Paper), mis viis ühiskonna kollektiivsesse teadvusse ebakõlad erakorralises meditsiiniabi andmises. [[Kanada]] liikus protsessi kestel mõned aastad tagapool, kuid ka seal jõuti 1971. aastal erakorralise meditsiini eriala ideede, väljaõppe jmt dokumentide esitamiseni<ref>http: name="h1cZ3" //emergencymed.queensu.ca/home/history</ref>.

!colspan="7"|Peamised verstapostid erakorralise meditsiini arengus valitud riikides<ref>http: name="VdYIE" //www.wjem.org/upload/admin/201203/96ac491c02b55bef396335e9d126b0c5.pdf</ref>