Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+ kategooria
10. rida:
Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965-71 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia „Die Spielverderber“ edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette eskapismi ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette. <ref>[https://www.torial.com/tanja.josche/portfolio/47273 Tanja Josche koduleht]</ref> Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega Itaaliasse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/die-eskapismus-debatte-in-deutschland Koduleht, debatt eskapismist]</ref>
Ende on öelnud: „Kirjanduslikku salongi tohib astuda igast uksest: vanglauksest, hullumajauksesthullumaja uksest või ka bordelli uksestbordelliuksest. Ainult lastetoast ei tohi sa tulla. Seda kriitikud ei andesta. Omal nahal sai seda tunda juba Rudyard Kipling. Ma imestan ikka ja uuesti, kust on pärit see kummaline põlgus kõige suhtes, mis on seotud lapsega.“<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/michael-ende-und-die-kritik Koduleht, Ende ja kriitikud]</ref>
Itaalias kirjutas ta 1973. aastal muinasjutt-romaani „Momo“, mida on müüdud nüüdseks üle seitsme miljoni eksemplari ning mis on tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Ende on aidanud kirjutada sellest ka samanimelise filmistsenaariumi ja loonud ooperilibreto.