Sündmuste horisont: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
JMTiit (arutelu | kaastöö)
JMTiit (arutelu | kaastöö)
1. rida:
{{See artikkel| räägib üldrelatiivsusteooria mõistest; ulmeraamatute sarja kohta vaata artiklist [[Sündmuste horisont (raamatusari)]]}}
 
Lähtuvalt Einsteini [[Üldrelatiivsusteooria|üldrelatiivsusteooriast]], on '''sündmuste horisont''' kosmoses aegruumi koht, millest kaugemal/sügavamal toimuvad sündmused ei mõjuta [[Vaatleja|sündmuse vaatlejat]]. Lihtsalt ning lühendatult selgitatuna on tegemist mingi ruumiosaga, kust ei ole võimalik tagasi pöörduda, sest [[gravitatsioonijõud]] on muutunud nii suureks, et sellest eemaldumine on isegi [[Valgus|valgusele]] võimatu. Seetõttu ei olegi võimalik mõjutada sündmuste vaatlejat - kui sündmuste horisondist oleks kaugemal mõni valgust kiirgav või peegeldav keha, ei jõuaks see [[Gravitatsiooniline vastastikmõju|gravitatsioonilise vastastikmõju]] tugevuse tõttu kunagi vaatlejani. Kui jälgida sündmuste horisondile lähenevat keha väljaspool horisonti, näib vaatlejale keha pidevalt aeglustuvat, kuid mitte kunagi sündmuste horisondini või sealt läbi jõudvat. Keha poolt peegeldatava [[Lainepikkus|valguse lainepikkus]] muutub pikemaks (keha aeglustub) ning seetõttu liigub lähemale nähtava valgusspektri[[Spekter|valgusspektr]]<nowiki/>i punasele vahemikule ehk toimub pidev [[Punanihke seadus|punanihe]] (ing. ''redshift''). Horisondile lähenevas kehas muutusi tema perspektiivist ei toimu ning erinevalt vaatlejale näivast olukorras, ületab keha tegelikult sündmuste horisondi piiri ning see protsess ei ole lõpmatu, ehk omab kindlat [[Aeg|ajalist väärtust]].
 
Üldiselt on sündmuste horisondid seostatud [[Must auk|mustade aukudega]] (näiteks [[absoluutne horisont]] ning [[nähtav horisont]]), kuid horisonte on erinevaid tüüpe ning paljud neist ei ole tegelikult mustade aukudega seotud (näteks [[Cauchy teoreem|Cauchy]] ja [[Killingi horisont]]; [[footonorbiidid]]/footonkerad ja [[Kerri efekt|Kerri]] lahenduse [[Ergosfäär|ergosfäärid]]). [[Isoleeritud horisont|Isoleeritud]] ning [[Dünaamiline horisont|dünaamilised horisondid]] on mustade aukude uurimistöös tihti loetud kõige olulistemaks.
16. rida:
 
Teoritiseerides on [[Päike|Päikese]] puhul tema massile vastav Schwarzschildi raadius umbes 3 kilomeetrit, [[Maa (planeet)|Maa]] puhul on see suurus aga ainult 9 millimeetrit. Reaalsuses ei saaks aga ei Päike ega Maa mustaks auguks muutuda, sest kummalgi ei ole piisavalt massi (järelikult ka suutlikust piisavalt suure gravitatsioonilise vastastikmõju tekitamiseks), et ületada jõudu, mis hoiab mateeriaosakesi (elektronid, neutronid jne) formeerituna (stabiilse tähe puhul on see jõud, mis takistab gravitatsioonijõul tähte kokkukukkumast, ehk on sellega võrdne). Vähim mass, mis on vajalik, et seda jõudu ületada ([[Tolman-Oppenheimer-Volkoff piir|Tolman-Oppenheimer-Volkoff]] piir) on võrdne umbes 3 Päikese massiga.
 
==== Valearusaamad ====
Kahjuks mõistetakse tihti mustade aukude toimimist ning nende sündmuste horisontide tööpõhimõtet valesti. Levinud on arvamus (mis on täiesti ebakorrektne), et mustad augud lihtsalt “imevad” endasse lähedaloleva mateeria. Reaalsus on aga see, et mustad augud ei ole suutelised mateeriat endasse imema kuidagi teistmoodi, kui seda teevad kõik kehad - nad on lihtsalt väga massiivsed, mistõttu on nende poolt tekitatav jõud gravitatsioonilises vastastikmõjus suur. Samamoodi nagu iga teise massiga keha puhul, peab musta augu poolt mõjutatav keha olema tema gravitatsioonivälja mõjuraadiuses (kuigi gravitatsioonilsel vastastikmõjul puudub mõjupiir, on piisavalt suure distantsi puhul kehadevaheline jõud nii väike, et üksteist ei mõjutada, või mõjutatakse väga marginaalselt).
 
Teine levinud valearusaam mustade aukude kohta on see, et olles mustast august väljaspool, on võimalik vaadelda auku “sissekukkuvat” mateeriat, mis on aga võimatu. Vaatlejana on võimalik näha mustade aukude ümber tekkivaid nn. juurdekasvu või mateeriakettaid, mis liiguvad ümber augu väga suurel kiirusel. Suure liikumiskiiruse ning osakesterohkuse tõttu on kettas pidevalt suur hõõrdejõud, mis omakorda tekitab kõrge-energialist kiirgust, mida on võimalik mõõta ning jälgida. Lisaks mõõdetavale kiirgusele, eraldub ketastest tsentripentaaljõu tõttu mateeriat, mis tekitavad nähtavaid “jugasid”. Kokkuvõtvalt, vaatleja ei näegi midagi ületamas sündmuste horisonti, vaid märkab augule läheneva keha pidevat ning lõpmatut aeglustumist ning samal ajal kehalt peegelduva valguse punanihet, ehk pidevat liikmumist spektri punasele poolele.
 
== Välislingid ==