Lotringi hertsogkond: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
83. rida:
Alam-Lotring lagunes mitmeks väiksemaks territooriumiks ja vaid tiitel "[[Lothier hertsog]]" säilus, seda kandis [[Brabanti hertsogkond|Brabant]]i ja [[Alam-Lotring]]i hertsog. Pärast seda, kui Moselle'i hertsogkond läks [[René d'Anjou]] valdusse, kasutati jälle nime "Lotringi hertsogkond", vaid tagasiulatuvalt kutsuti "Ülem-Lotringiks". Tol ajal eraldus juba mitmeid territooriume, nagu [[Luksemburgi krahvkond]] ja [[Trieri peapiiskopkond]] või [[Bari hertsogkond|Bari krahvkond]] ning [[Verduni piiskopkond|Verduni]], [[Metzi piiskopkond|Metzi]] ja [[Touli piiskopkond|Touli]] "[[Kolm piiskopkonda]]".
[[Saksa-Rooma riik|Keisririigi]] ja [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa]] vaheline piir jäi suhteliselt stabiilseks läbi kogu [[Keskaeg|Keskaja]]. Aastal 1301 sai Bari krahv [[Henri III de Bar|Henri III]] oma maade (''Barrois mouvant'') lääeosa läänina Prantsusmaa kuningalt [[Philippe IV]]-lt
1430 suri [[Bari hertsogkond|Bari hertsogkonna]] viimane valitseva dünastia meesliinis hertsog [[Ludwig von Bar|Ludwig]]. Bar läks tema kaugele sugulasele [[René I (Anjou)|René I]]-le, kes oli abielus Lotringi hertsoginna [[Isabella (Lotring)|Isabella]]ga. Aastal 1431 päris paar Lotringi. René surmaga aastal 1480 läks Bar tema tütrele [[Jolande (Lotring)|Jolande]]le ja selle pojale [[René II (Lotring)|René II]]-le, kes oli ka Lotringi hertsog. [[Burgundia hertsogkond|Burgundia]] hertsog [[Charles Südi]] võitles aastal 1475 Lotringi hertsogkonna pärast, kuid võideti lõpuks ja tapeti [[Nancy lahing]]us (1477).
Aastal 1482 vallutas Lotringi hertsog [[Virton]]i ''prévôté'', [[Luksemburgi hertsogkond|Luksemburgi hertsogkonna]] osa, ja annekteeris selle. Aastal 1484 andis Prantsusmaa kuninga [[Charles VIII]] regent, hertsog [[Pierre II de Bourbon]] Lotringi hertsogile Bari hertsogkonna ametlikult. Oma viimases testamendis aastast 1506 määras René, et Bari ja Lotringi hertsogkondi ei tohi kunagi eraldada. Kaks hertsogkonda jäid jäädavalt [[personaalunioon]]i.
Kuigi keisriväed olid [[Schmalkaldeni Liit|Schmalkaldeni Liidu]] protestantide vägede üle võidukad [[Schmalkaldeni sõda|Schmalkaldeni sõjas]] (1546–1547), purustades [[ketserlus]]e Rooma [[paavst]]i jaoks, levisid [[Martin Luther]]i ideed üle keisririigi nii, et neid ei saanud füüsilise jõuga maha suruda. Kuid 15. mail 1548 dikteeris Karl V, tundes end oma võimu tipul, [[Augsburgi interim]]i, et valmistada ette protestantide taasühendamist katoliku kirikuga. Edikt põhjustas aastal 1552 protestantlike vürstide uue mässu, seekord juhtis seda Saksimaa kuurvürst Moritz ja toetas kuningas [[Henri II (Prantsusmaa)|Henri II]]. Karl V pidi ülekaalukate luterlike vägede eest põgenema ja interimi [[Passau rahu]]ga katkestama.
| |||