Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
Itaalias kirjutas ta 1973. aastal muinasjutt-romaani „Momo“, mida on müüdud nüüdseks üle seitsme miljoni eksemplari ning mis on tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Ende on aidanud kirjutada sellest ka samanimelise filmistsenaariumi ja loonud ooperilibreto.
1979. aastal kirjutas Ende oma teise kuulsama lasteraamatu „Die unendliche Geschichte“ („Ilma lõputa lugu“), mida on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari. „Die unendliche Geschichte“ põhjal valminud film aga pahandas Endet väga. Kirjanik nimetas seda „hiiglaslikuks melodraamaks, mis koosneb kitšist, kommertsist, plüüsist ja plastikust“ “.<ref>[http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-65917115.html Der Spiegel]</ref> Tema sõnul puudub filmil sisemine loogika ning see ei anna edasi raamatu põhisõnumit. <ref>[YouTube | id https://www.youtube.com/watch?v= gTz72DJtrF0 Saade "Heut Abend"Video]</ref> Ende kaebas filmitegijad kohtusse ja nõudis, et need muudaksid filmi pealkirja või lõpetaksid selle tootmise .<ref>[http://www.people.com/people/archive/article/0,,20088527,00.html www.people.com]</ref>
80. aastail saavutas Ende ka oma populaarsuse kõrgpunkti ning oli Saksamaa raamatumüügi edetabelites esindatud paljude raamatutega. <ref>http://www.people.com/people/archive/article/0,,20088527,00.html</ref>
1983. aastal avaldas Ende eeskätt täiskasvanuile mõeldud jutukogu „Der Spiegel im Spiegel“, üritades läbi lüüa ka tõsiseltvõetava täiskasvanute autorina. Kuid saksa kirjanduskriitikud (välismaised vähem) jäid Ende suhtes endiselt tõrjuvaks. <ref name="spiegel-13508136">{{Internetquelle |url=[http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-13508136.html|titel=Das Millionen-Märchen ohne Ende|werk=Der Spiegel|datum=1984-02-04|zugriff=2016-09-16}}]</ref> 1989 ilmunud lasteraamat „Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch“ („Satanakardinalkohõlepusapörgulik võlujook ehk Vunšpunš“) tõi talle aga kirjandusauhinna La vache qui lit. 1994 ilmunud raamatus „Zettelkasten“ („Märkmete karp“) avaldas Ende märkmeid oma arhiivist ning kirjutas esimest korda otseselt enese elust. <ref name="Thienemann-Biographie">{{Internetquelle |url=[http://www.thienemann-esslinger.de/thienemann/autoren-illustratoren/michael-ende/biografie/|titel=Michael Ende:Thienemanni Biographie|werk=thienemann-esslinger.de|zugriff=2016-09-16}}kirjastus Endest]</ref>
1985 pöördus Ende pärast abikaasa ootamatut surma Münchenisse tagasi. Ta abiellus 1989. aastal jaapani tõlkija Mariko Satoga. Ende armastas väga jaapani kultuuri ning käis Jaapanis korduvalt.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/mariko-sato-und-japan name="MarikoKoduleht, Sato undEnde Japan"ja Jaapan]</ref> Ende suri 1995. aastal Filderstadtis maovähki. Ta on maetud Müncheni Waldfriedhofi kalmistule.
 
==Maailmavaade==