Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
Itaalias kirjutas ta 1973. aastal muinasjutt-romaani „Momo“, mida on müüdud nüüdseks üle seitsme miljoni eksemplari ning mis on tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Ende on aidanud kirjutada sellest ka samanimelise filmistsenaariumi ja loonud ooperilibreto.
1979. aastal kirjutas Ende oma teise kuulsama lasteraamatu „Die unendliche Geschichte“ („Ilma lõputa lugu“), mida on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari. „Die unendliche Geschichte“ põhjal valminud film aga pahandas Endet väga. Kirjanik nimetas seda „hiiglaslikuks melodraamaks, mis koosneb kitšist, kommertsist, plüüsist ja plastikust“ “.<ref>[http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-65917115.html Der Spiegel]</ref> Tema sõnul puudub filmil sisemine loogika ning see ei anna edasi raamatu põhisõnumit. <ref>[
80. aastail saavutas Ende ka oma populaarsuse kõrgpunkti ning oli Saksamaa raamatumüügi edetabelites esindatud paljude raamatutega.
1983. aastal avaldas Ende eeskätt täiskasvanuile mõeldud jutukogu „Der Spiegel im Spiegel“, üritades läbi lüüa ka tõsiseltvõetava täiskasvanute autorina. Kuid saksa kirjanduskriitikud (välismaised vähem) jäid Ende suhtes endiselt tõrjuvaks. <ref
1985 pöördus Ende pärast abikaasa ootamatut surma Münchenisse tagasi. Ta abiellus 1989. aastal jaapani tõlkija Mariko Satoga. Ende armastas väga jaapani kultuuri ning käis Jaapanis korduvalt.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/mariko-sato-und-japan
==Maailmavaade==
|