Claude Lévi-Strauss: erinevus redaktsioonide vahel

[[1935]]-–[[1939]] viibis Claude Lévi-Strauss [[Brasiilia]]s, õpetades [[São Paulo ülikool]]is [[sotsioloogia]]t ja tehes mitu ekspeditsiooni Brasiilia sisemaale. [[1959]]-–[[1982]] oli ta Prantsusmaal [[Collège de France]]’i [[sotsiaalantropoloogia]] professor. [[1973]] valiti ta [[Prantsuse Akadeemia]] liikmeks.

São Paulos hakkas Claude Lévi-Strauss õpetama aineid, mille alal ta oli iseõppija. Tema loengud käsitlesid sugulussuhteid, [[totemism]]i, võrdlevat [[sotsioloogia]]t ja mütoloogiat, toetudes peamiselt [[Émile Durkheim]]i, [[Robert Lowie]], [[Arnold Van Gennep]]i ja [[Edvard Westermarck]]i töödele. Claude ja Dina Lévi-Strauss suhtlesid tihedalt brasiilia [[modernism|modernistlike]] kirjanike ja kunstnike rühmaga, mille keskne kuju oli luuletaja, [[rahvamuusika|etnomusikoloog]] ja [[kunstiajalugu|kunstiajaloolane]] [[Mário de Andrade]]. 1935. aasta novembris korraldas ta esimese ekspeditsiooni Brasiilia sisemaale, külastades [[terena]], [[kadiwéu]] ja [[bororo]] külasid; sellel reisil kogutud materjali põhjal valmis Lévi-Straussi esimene etnoloogiline uurimus „Bororo indiaanlaste ühiskonnakorraldusest”.<ref>Claude Lèvi-Strauss,name="dG6fM" ''Contribution à l’étude de l’organisation sociale des Indians Bororo''. Journal de la Société des Americanistes, 1936, Vol. 28, No. 2, pp. 269-304.</ref> [[1938]] läks ta koos Dina Lévi-Straussi ja brasiilia antropoloogi [[Luiz de Castro Faria]]ga oma kõige ulatuslikumale ekspeditsioonile, jõudes [[nambikwara]] ja [[aikanã]] hõimudeni. Hiljem kirjeldas ta neid uurimisreise autobiograafilises teoses „Nukker troopika” (''Tristes tropiques'', [[1955]]).

1939 tuli Lévi-Strauss Prantsusmaale tagasi ja mobiliseeriti sõjaväkke. Ta teenis [[Maginot' liin]]il [[Luxembourg]]i piiri taga, kus oli sõja esimestel kuudel rahulik. Ümbruskonnas ringi lonkides ja loodust vaadeldes olevat ta oma meenutuste järgi esmakordselt jõudnud strukturalismi filosoofiliste eeldusteni, uurides võilillede halle [[pappus]]i.<ref>Intervjuu Claudename="K50UO" Lévi-Straussiga. Jérôme Garcin, ''Boîte aux lettres'', France 3, 1984.</ref> Pärast Prantsusmaa kapituleerumist [[1940]] töötas ta [[Montpellier]]'s õpetajana, kuni juute hakati [[Vichy valitsus]]e statuudi põhjal vallandama. Seejärel sõitis ta [[Senegal]]i ja [[Martinique]]’i kaudu [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]]. Pika laevareisi ajal tutvus ta samas laevas olnud [[André Breton]]iga, kellega tal kujunes „püsiv sõprussuhe tänu kirjavahetusele, mis kestis selle lõputu reisi vältel üsna kaua”.<ref>Claude Lévi-Strauss,name="YEDaP" ''Nukker troopika''. Tallinn, Varrak, 2001, lk 23.</ref> Peamiseks arutlusaineks oli küsimus, kas [[sürrealism|sürrealistlik]] automatism sobib kokku esteetilise kavatsusega.<ref>Patrick Wilcken,name="gnIK3" ''Claude Lévi-Strauss: The Poet in the Laboratory''. London, Bloomsbury, 2010, lk 112-113.</ref> Sürrealistlike kunstnikega suhtles Lévi-Strauss ka järgnenud pagulusaastatel.

[[1941]]-–[[1948]] elas Claude Lévi-Strauss [[New York|New Yorgis]], kus oli [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal ligikaudu 30 000 prantsuse pagulast.<ref>''Ibid.'', lkname="XhVHM" 125.</ref> New Yorgis tutvus ta paljude nimekate ameerika [[kultuuriantropoloogia|kultuuriantropoloogidega]], nende seas Lévi-Straussi oluline eeskuju [[Franz Boas]] ja tema õpilased [[Margaret Mead]] ja [[Ruth Benedict]]. Lévi-Strauss pidas ülikoolides prantsuskeelseid loenguid ja töötas regulaarselt [[New Yorgi Rahvaraamatukogu]]s, kus asub väga suur [[etnograafia|etnograafiliste]] teoste ja ajakirjade kogu. Laialdased antropoloogia-alased teadmised omandaski ta just seal.<ref>Claude Lévi-Straussname="j6B0E" and Didier Eribon, ''Conversations with Claude Lévi-Strauss''. University of Chicago Press, 1991, lk 43.</ref>

[[1942]]. aasta sügisel hakkas Lévi-Strauss kuulama [[Roman Jakobson]]i loenguid strukturaalsest lingvistikast, mis olevat teda erutanud nagu põnev kriminaalromaan.<ref>Patrick Wilcken,name="lgOhy" ''Claude Lévi-Strauss'', lk 139-140.</ref> Jakobsoni mõjul sai Lévi-Straussi strukturaalantropoloogia nurgakiviks [[Ferdinand de Saussure]]’i [["Cours de linguistique générale" |"Üldlingvistika kursus"]], ja see innustas teda ka sugulussuhteid strukturaalselt analüüsima. Sugulussuhete analüüsile keskenduski Lévi-Straussi Ameerikas kirjutatud doktoriväitekiri, mille põhiseisukohad ta hiljem koondas raamatutesse „Nambikwarade perekondlik ja sotsiaalne elu” (''La Vie familiale et sociale des Indiens Nambikwara'', 1948) ning „Elementaarsed sugulusstruktuurid” (''Les Structures élémentaires de la parenté'', 1949).

[[1946]]–[[1947]] töötas Lévi-Strauss Prantsusmaa kultuuriatašeena. Ta abiellus Rose-Marie Ullmoga ja neil sündis poeg Laurent. 1948 naasis ta Prantsusmaale, kaitses samal aastal Pariisi ülikoolis [[doktorikraad]]i ja sai võrdleva usundiloo õppejõuks instituudis [[École pratique des hautes études]]. [[1952]] nimetati ta [[UNESCO]] ühiskonnateaduste sekretäriks. Pariisis tutvus ta oma kolmanda abikaasa Monique Romaniga, neil sündis poeg Matthieu. [[1958]] ilmus Lévi-Straussi esseekogu „Strukturaalantropoloogia” (''Anthropologie structurale''), kus strukturalismi põhimõtteid on kõige selgemalt väljendatud. [[1959]] sai ta Collège de France’i professoriks ja võis nüüd täielikult uurimistööle pühenduda (varem oli tema kandidatuur kaks korda tagasi lükatud). [[1962]] avaldas Lévi-Strauss mõtlemist ja klassifikatsioone käsitleva põhiteose „Metsik mõtlemine” (''La Pensée sauvage''), kus on loobutud „primitiivse” ja „tsiviliseeritud” mõtlemise vastandusest, mis varem antropoloogias valitses. See teos oli algselt kavandatud raamatu „Totemism tänapäeval” (''Le Totemisme aujourd’hui'') teise köitena, kuid ilmus kirjastaja soovil omaette.<ref>''Ibid.'', lkname="9WAmV" 241.</ref>

Kuuekümnendatel aastatel hakkas Lévi-Strauss kirjutama oma peateost „Mütoloogikad” (''Mythologiques''), mis sisaldab sadade müütide üksikasjalikku analüüsi koos rohkete teoreetiliste kõrvalepõigetega. Teos ilmus [[1964]]-–[[1971]] neljas köites: „Toores ja keedetud” (''Le Cru et le cuit'', 1964), „Meest tuhani” (''Du Miel aux cendres'', 1966), „Lauakommete päritolu” (''L’Origine des manières de table'', 1968) ja „Alasti inimene” (''L’Homme nu'', 1971) Pärast tetraloogia ilmumist valiti ta 1973 Prantsuse Akadeemiasse. Lévi-Strauss jätkas õpetamist aastani [[1982]] ja avaldas hilises eas veel hulga olulisi teoseid, nagu „Maskide tee” (''La Voie des masques'', 1975), „Pilguheit eemalt” (''Le Regard éloigné'', 1983), „Jagatud sõnad” (''Paroles données'', 1984), „Armukade pottsepanaine” (''La Potière jalouse'', 1985), „Ilvese lugu” (''Histoire de lynx'', 1991) ja „Vaadata, kuulata, lugeda” (''Regarder, écouter, lire'', 1993). [[1985]]. aasta oktoobris käis Lévi-Strauss koos president [[François Mitterrand]]’iga viiepäevasel külaskäigul Brasiilias. Claude Lévi-Strauss suri 30. oktoobril 2009, mõned nädalad enne oma 101. sünnipäeva.

Lévi-Straussi arvates ei ole müütiline mõtlemine [[teadus]]liku mõtlemise vastand. Loodust saab uurida kahel erineval tasandil, millest üks langeb [[taju]] ja kujutlusega enam-vähem ühte, teine aga eemaldub sellest. Esimene tasand on omane müüdile ja [[maagia]]le, teine tänapäeva teadusele. Mõlemad jõuavad konkreetsete teadmisteni, mida saab kasutada igapäevases elus, ja [[neoliitikum|nooremal kiviajal]] tehtud avastused on tänini meie tsivilisatsiooni vundamendiks. „Arheoloogilised ja etnograafilised uuringud näitavad, et mõned – kas tänapäevased või juba kadunud – tsivilisatsioonid on osanud või oskavad veel praegugi teatud küsimusi meist paremini lahendada, ehkki oleme üritanud samasuguseid tulemusi saavutada.”<ref>''Nukker troopika'',name="TH8d7" lk 457.</ref>

Siiski on ka tänapäeval säilinud üks tegevuse liik, mis varasema praktikaga sarnaneb. Seesugust tegevust nimetab Lévi-Strauss ''[[bricolage]]''’iks ehk meisterdamiseks. Meisterdaja töötab oma kätega ja kasutab soovitud tulemuse saavutamiseks kõiki käepäraseid vahendeid ja materjale. Müütiline mõtlemine põhinebki Lévi-Straussi arvates sellisel ''bricolage''’il, olles „meisterdamise intellektuaalne vorm”. „Müütiline mõtlemine, praktiline nagu meisterdamine, ei moodusta struktureeritud kooslusi mitte otseselt teiste struktureeritud koosluste abil, vaid sündmuste jääkidest ja kildudest, [–] nippest-näppest, indiviidi või ühiskonna ajaloo kivististest.”<ref>Claude Lévi-Strauss,name="xNl5Z" ''Metsik mõtlemine''. Tallinn, Vagabund, 2001, lk 44-45.</ref> Nii jõuab müütiline mõtlemine oluliste üldistusteni ja on seega võrdväärne teadusliku mõtlemisega. Ometi on [[sünkroonia ja diakroonia]] vahekord müüdis ja teaduses erinev, sest müütiline mõtlemine kasutab sündmusi, luues nende abil struktuure, teadus aga kutsub sündmusi esile, lähtudes [[hüpotees]]idest ja [[teooria]]test.

1952 pidas Lévi-Strauss UNESCO konverentsil ettekande „Rass ja ajalugu” (''Race et histoire''), kus ta kritiseeris [[rassism|rassistlikku]] ettekujutust, nagu oleks mõnedel rassidel ja kultuuridel inimkonna ajaloos juhtiv roll. Selle asemel pakkus ta välja idee, et suured [[tsivilisatsioon]]id sünnivad kultuuride koostööna. Kultuurid kombineerivad lakkamatult erinevaid elemente, moodustades koalitsioone [[migratsioon]]i, laenude, [[kaubandus]]e või [[sõda]]de kaudu. „Kultuuri võimalus koguda kokku kõikvõimalike leiutiste keerukas kogum, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, sõltub teiste kultuuride arvust ja mitmekesisusest, millega koos see (sageli tahtmatult) osaleb ühise strateegia väljatöötamises.”<ref>Claude Lévi-Strauss,name="78pfZ" ''Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”. Tallinn, Varrak, 2010, lk 60.</ref> Seega on kultuuride paljusus tsivilisatsiooni tekkimise eeldus.

Tänapäeval peetakse [[progress]]iivsemaks neid kultuure, mis on kuhjanud kokku kõige rohkem leiutisi ja saavutusi. Selliste kultuuride ajalugu nähakse liikuvana ehk kumulatiivsena, teiste kultuuride ajalugu aga liikumatu ehk statsionaarsena. Lévi-Straussi arvates on siin tegemist petliku efektiga, sest kultuuri kumulatiivsuse hindamine sõltub vaatleja asukohast. Aktiivsemad tunduvad meile just need kultuurid, mille liikumissuund meie omaga sarnaneb, sest teistsugustes kultuurides ei oska me liikumist märgata. „Iga kord, kui meil tekib kiusatus nimetada mõnd inimkultuuri inertseks või statsionaarseks, peaksime seega mõtlema, kas näiline paigalseis ei tulene mitte meie enda teadmatusest selle kultuuri tegelike huvide kohta ja kas see kultuur, mille kriteeriumid on meie omadest erinevad, pole meie suhtes samasuguse illusiooni ohver.”<ref>''Ibid.'', lkname="zZx6k" 38-39.</ref> Kultuuride vastastikune huvipuudus võib seega tuleneda lihtsalt sellest, et nad ei ole omavahel sarnased.