Iisaku kogudus: erinevus redaktsioonide vahel

Koguduse maja -– endine köstrimaja on 107 aastat vana, võõrandati 1940.a., tagastati 1992.a. Hoones asuvad koguduse ametiruumid ja kabel. Maja on remonditud. Kogudus on tunnistatud õigusjärglaseks 55 ha maale. Tagastada oleks olnud võimalik 30 ha, kuid kuna tegu on soise heinamaaga taotles kogudus maa kompenseerimist. Tagastati ehitiste all ja ümber olev maa, ülejäänu on kompenseeritud. Surnuaed -– 3, 27 ha, heas korras, kiriku Iähedal, haldab vald. Kogudus ei taotlenud surnuaia tagastamist. Koguduse arhiiv hõlmab dokumente alates 1926.a. Kogudusel on väike raamatukogu, mida püütakse tasapisi täiendada.

1725 -– 1738 Uhhe Hans

1743-17441743–1744 Kristel Höck

“Postimees” kirjutab:[15] ”Laupäeval, 6. küünlakuu päeval lõuna ajal, sündis meie kogudusele suur õnnetus. Meie Iisaku kirik, aastal 1846 ehitatud, põles ära. Arvamise järel on tuli korstnast hakanud, ehk küll nimetatud päeval kiriku ahi köetud ei saanud; päev enne seda õnnetust oli ta vähe köetud. Et vett käepärast saada ei olnud, ja sedagi, mis kõige ligemad kaevud anda suutsivad, liig vähe oli, ei võinud kaks tulepritsi, mis küll pea naabri mõisatest sinna toodi, mingit abi teha. Hädasti saivad altaripilt, kroonlühtrid, altaritekid ja oreliviled välja kantud. Viimastel ei ole aga enam suurt väärtust, sest et rutulise väljakandmise läbi palju rikutud on saanud. Meie armas kirikukell, mis 222 aastat kogudust Jumala kotta oli kutsunud, mis rõõmu ja leinaajal oma häält andnud, selle suu on nüüd vait -– ta sulas tornis ära. Kesk talveajal oleme ilma Jumalakojata jäänud. Suurem hulk koguduse liikmeid ei teadnud õnnetusest enne, sest et see laupäeval sündis, kui pühapäeval kiriku tulles näha saivad, mis ärahävitamise tööd tuli oli teinud. Kellel vähegi oma kirik armas oli, seisavad pisar palgel, mustaks suitsenud kirikumüüride ümber ja ohkasivad: Taedmata, millal meie jälle oma kiriku saame; kogudus on väike ja rahaline jõud seda vähem.”

1918-19211918–1921 teenis Iisaku kogudust abiõpetajana Reinhold Intelmann.[19]

Aastatel 1922-19231922–1923 teenisid kogudust erinevad hooldajad-õpetajad. 10. 02. 1924 õnnistati ametisse Tartu ülikooli Usuteaduskonna lõpetanud ja Tallinna Pühavaimu kirikus ordineeritud õpetaja Voldemar Kuljus, kes jäi Iisaku kogudusega seotuks oma elu lõpuni (v.a. 1950-1950– 1957, temast mitteolevatel põhjustel).

Sellest päevast kirjutatakse:[24] “Juba varahommikust peale hakkas kiriku poole voorima hobuseid ja liikuma jalarahvast. Ilm oli haruldaselt selge ja ilus. Kella 8-98–9 paiku jõudsid omnibussiga kohale koguduse ja protestantliku liikumise sõbrad Tallinnast, Narvast ja Tudulinnast. Tutvuneti ümbrusega ja üksteisega. Kell 11.15 avati kirik jumalateenistusega. Kuna piiskopil võimalik ei olnud Iisakusse sõita, täitis kirikupühitseja ülesande Tallinna Pühavaimu kogiduse õpetaja T. Tallmeister. Avalaulule järgnevas kõnes rääkis pühitseja jumalakoja üle- ja alahindamisest. /…/ Lühikesele pühitsusvormelile vastas kogudus rahvaliku koraaliga: Oh võtkem Jumalat. Pärast eelliturgiat, mille pidas koguduse oma õpetaja, asus kantslisse jälle õpetaja Tallmeister ja jutlustas kolmanda käsu üle. Järgnevas tänukõnes mainis õpetaja Kuljus , et Iisaku kirik on muutunud valgemaks, puhtamaks ja ilusamaks” ning tänas annetajaid, korjajaid, korraldajaid eesotsas juhatuse esimehe Rombergiga jt, kes kõik kiriku õnnistamiseks kaasa olid aidanud. “Kõne lõpul luges õpetaja ette piiskopi telegrammi, milles ülemkarjane kogidusele soovib Jumala õnnistust. /…/ Armulauda jagasid mõlemad õpetajad, palve ja lõpuõnnistuse toimetas oma õpetaja.”

1. 04. 1954 -– 1. 08. 1957 oli Iisaku õpetajaks Kuno Pajula, seejärel jätkas oma elutööd Siberist naasnud Kuljus kuni oma pensionile jäämiseni. (Voldemar Kuljus suri 1979. a.)

1978 -– 1981 hooldas kogudust õpetajana Elmar Kull, 1981 -– 1987 Peeter Kaldur ja alates 1988. a. on Iisaku kogudusel oma õpetaja – Avo Kiir[26].