Maastik: erinevus redaktsioonide vahel

'''Maastik''' on ümbrus, kus toimub [[sotsiaalsus|sotsiaalne]] ja [[majandus|majanduslik]] tegevus, mis loob aluse tunnete, emotsioonide ja taju raamistikule<ref name="Eesti maastikud"> Ivar Arold. ''Eesti maastikud'', Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.</ref>. Et [[riik|riigiti]] ja [[regioon|regiooniti]] on maastiku mõiste vägagi varieeruv, siis on tihti aluseks võetud ka [[Euroopa maastiku konventsioon|Euroopa maastiku konventsiooni]] määratlus: maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala<ref>{{netiviide | URL name="6ROlg" http://www.coe.int/t/dg4/cultureheritage/heritage/landscape/versionsconvention/Estonien.pdf | Pealkiri =Euroopa Maastikukonvektsioon | Aeg =20.10.2000 | Koht =Firenze | Väljaandja =Council of Europe | Kasutatud =6.10.2014 | Keel =eesti }}</ref>.

*[[loodusmaastik|loodusmaastikust]] – maastik, mille tekkimist on mõjutanud peamiselt looduslikud protsessid ja seetõttu on looduslikud protsessid seal domineerivamad <ref>{{netiviide | URL name="R7Elu" http://www.entec.ee/?op=body&id=18&art=26 | Pealkiri =Kultuurmaastikest | Autor =Tuuli Veersalu | Väljaanne =Keskkonnatehnika | Aeg =2/2000}}</ref>;

**loomulik kultuurmaastik – tekkinud inimese tihedast isiklikust kontaktist ümbritsevaga. Orgaaniliseks kultuurmaastikusk saab pidada Eestis traditsioonilist talumaastikku, mis omasoodu arenedes oli valdav kuni Teise Maailmasõjani<ref name="Urve">Urve Sinijärv.''Maastikust, kultuurist ja identiteedist'',Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>;

Loodusteaduslik uurimisviis vaatleb maastiku [[objektiivsus|objektiivsena]], sellisena nagu ta on; maastiku moodustab kõik, mis seal on. Uurimisprobleemiks on see, kuidas üksikutest tükkidest tervikut kokku panna. Maastikku vaadeldakse kui loodust, kui erinevate looduskomponentide summat või kui aineringetega seotud süsteemi.<ref name= "Hannes">Hannes Palang.’’Maastikest siin raamatus'',Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>

#Üldmõiste territoriaalkomplekside hierarhilise jada tähistamiseks. Selles tähenduses väljendab maastik ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused<ref name= "Ülo">Ülo Mander.’’Maastiku ja maastikuökoloogia mõistest'',Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>.

#Maastik kui kogemus. Lähtutakse sellest, kuidas inimesed tajuvad keskkonda ning annavad sellele tähenduse.<ref>Valter Lang.’’Maastikname="LGK6b" ja kultuurmaastik arheoloogias’’,Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>

Alates 19. sajandi lõpukümnenditest Eesti rahvaluulekogudesse talletatud [[kohapärimus]] sisaldab teavet niisuguste maastikus eristatavate ja määratletavate osiste ning üksikobjektide kohta nagu künkad, orud, kurisud, metsatukad, sood, põllud, kivid, põlispuud, veekogud, kalmed, kabelid, majad, sillad, teed, jne. Kohtade tekkimise, kohanime päritolu ja maastikuliste iseärasuste seletamisele keskenduvaid muistendeid märgib termin [[kohamuistend|kohamuistendid]]. Rahvajutu haakumiseks maastikuelemendiga on vaja mingit loogilist seost. Karstialade kurisud, kõmisevad paepealsed saavad asitõendiks maa-aluste teede olemasolust. Nende teede alg- ja lõpp-punktiks saavad lähestikku asuvad lossid, kindluskirikud, linnused. Asitõendiks on rajatiste keldrisüsteemid. Muistend puuks muutunud või nõidusega muudetud pruutpaarist seostub paaristikku kasvavate põlispuudega, pruudiks peetakse väiksemat ja laiavõralist. Sõjaaegade valvamispaigaks saavad tee ääres künkal asetsevad suure võraga põlispuud, kust avaneb vaade kaugele. Mõisate läheduses kultuuristatud maa peal paiknevad nn peksupuud, mille juures teadaolevat peksti pärisorjuse ajal inimesi. Muhkliku tüvega krobedakoorelist põlispuud on seostatud nahahaigustega. Välise sarnasuse tõttu haigusnähtudega sobib selleks niisamuti rõmelise pinnaga kivi. Nii ohvripuude kui ka -kivide esinemistihedus on kohapärimuse järgi otsustades kõige suurem suhteliselt metsavaesel alal Lääne-Eestis.<ref name="Mall">Mall Hiiemäe.’’Maastik ja kohapärimus’’,Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli Tartu, 2001.</ref>

Eesti geograafiasse jõudis maastiku mõiste 1920. aastate algul Soomest pärit [[Tartu Ülikool|Tartu Ülikooli]] esimese geograafiaprofessori [[Johannes Gabriel Granö]] (1882–1956) tööde kaudu <ref>{{netiviide | URL name="Ul0AT" http://kodu.ut.ee/~cect/teoreetilised%20seminarid_2010/maastiku_uurimisr%C3%BChma_seminar/Peil_et_al.pdf | Pealkiri =Estonian landscape study: contextual history | Autor = Tiina Peil,NTNU, Trondheim (Norway),Helen Sooväli, Hannes Palang, Tõnu Oja, Ülo Mander | Väljaanne =BELGEO | Aeg =2004 | Väljaandja =University of Tartu | Kasutatud =6.10.2014 }}</ref>. Maastik oli tema järgi teatav maapinna osa, regionaalne üksus, mille elementideks on pinnavormid, veestik, taimkate ja inimasustus <ref>Johannes Gabrielname="uCrbb" Granö. ''Eesti maastikulised üksused'', Tartu, 1922.</ref>. Tema välja toodud seitse suuremat valdkonda eristusid kõigi nimetatud nelja elemendi poolest, väiksemad ja selgemalt piiritletumad (kokku 22) aga kas kolme või kahe elemendi alusel. Selle skeemi järgi eritletud Eesti maastikuliigestuse põhiskeem on püsinud põhimõtteliselt tänaseni, seda on ainult täiendatud ja täpsustatud. Püsinud on ka paljud Granö antud maastikutüüpide nimed, nagu nt [[Soomaa]], [[Lahemaa]], [[Vooremaa]], [[Palumaa]] jt. Granö eristas inimest ümbritsevas keskkonnas kahte ulatust: lähikeskkonda ehk [[keskkond|miljööd]] (ala, kus inimene liigub) ja kaugkeskkonda ehk maastikku. Viimane algab inimesest saja-paarisaja meetri kauguselt ja lõpeb vaate- ehk silmapiiril; see võib olla avaram (avamaastik) või piiratum (sulgmaastik) ja koosneb nii looduslikust kui ka tehislikust (nt inimasumid) ainesest<ref>Johannes Gabrielname="QbX3U" Granö. ''Maastikuteaduse ülesanded ja maastiku vormide süsteem'', Tartu, 1924.</ref>.

Viimase jääaja liustike pealetung ja hääbumine on olnud Eesti maastike peamisteks kujundajateks. Tekkisid kõrgendikud, orud ja veekogud, mõnes kohas murdis mandrijää lahti paekalda ja see kandus kilomeetreid eemale. Eestisse on liustikud ja nende sulamisveed kandnud nii suuremaid kui ka väiksemaid [[rändrahn|rändrahne]]. Kokku on loendatud Eestis 120 [[hiidrahn|hiidrahnu]], kui Põhja-Euroopa jäätumisalal on loendatud neid 130. Inimasustus sai kujunema hakata pärast liustike taandumist, kui maa järk-järgult mere alt vabanes ning arenema hakkas muld- ja taimkate. Kõigepealt hakkas maakasutus kujundama veeäärseid alasid, hiljem üha enam ka sisemaal. <ref>{{netiviide | URL = http://www.tnp.ee/ajaleht_raamat?news_id=35 | Pealkiri =Eesti maastik sõnas ja pildis | Autor = Maila Kuusik, Jüri Lass ja Kalev Sepp | Kasutatud =6.10.2014 | Keel name=eesti"qXEGH" }}</ref>

Eesti pinnamoes vahelduvad erinevad [[pinnavorm|pinnavormid]] – [[kõrgustik|kõrgustikud]], [[lavamaa|lavamaad]], [[madalik|madalikud]], [[nõgu|nõod]], [[org|orud]]. Kõrgustike jalamid jäävad Eestis tavaliselt 75–100 m kõrgusele. Kõige kõrgemaks punktiks, nii Eestis kui ka Baltikumis, on [[Suur Munamägi]], mis on 317 m kõrge ja asub [[Haanja kõrgustik|Haanja kõrgustiku]] keskosas. <ref name= "pinnamood" >{{netiviide | URL =http://www.estonica.org/et/Loodus/Asend_ja_looduslikud_tingimused/Pinnamood/ | Pealkiri =Pinnamood | Autor = Rein Ahas, Neve Albre | Väljaanne =ESTONICA | Aeg =24.01.2001 | Kasutatud =6.10.2014 }}</ref>