|
'''Viktor Niitsoo''' (sündinud [[12. märts]]il [[1952]] [[Kuressaare]]s<ref>Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999/ koostanud Jaan Toomla. Tallinn, 1999</ref>) on Eesti poliitikvabadusvõitleja, ühiskonnategelanepoliitik, riigiametnik ja ajaloolaneharrastusajaloolane. Ta on uurinud peamiselt [[Vastupanutegevus Eesti NSVs|vastupanu Nõukogude okupatsioonile Eestis]]<ref name="tuna, 2001"/>.
Ta sündis aastal [[1952]] [[Kuressaare]]s, tema ema Aino Niitsoo oli kooliõpetaja, isa Nikolai Tšetverikov oli mereväe üleajateenija-mitšman; isa poja kasvatamises ei osalenud.
=== Haridus ===
Ta lõpetas aastal [[1967]] [[Kingissepa 8-klassiline kool|Kingissepa 8-klassilise kooli]], aastal [[1971]] [[Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum]]i arhitektuuri erialal, aastal 1995 Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna, aastal 1998 omistati talle ajaloomagistri kraad Tartu Ülikoolis.
=== Tööalane tegevus ===
Aastail 1972-76 töötas vanemtehniku ja insenerina PI "Kommunaalprojekt" Kingissepa (Kuressaare) grupis ja vanemtehnikuna19761976-1980 vanemtehnikuna Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimisinstituudi Tartu osakonnas, 1984-87 töötas katlaoperaatorina Tartu Keskkatlamajas ja Ropka Katlamajas, 1987-90 eelarvestajana PI "Maaehitusprojekt" Tartu grupis, 2000-2009 siseaudiitori ja siseauditi osakonna juhatajana (alates 2003) Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, 2009-2012 siseaudiitori ja sisekontrolli juhtiveksperdina Siseministeeriumi Infotehnoloogia ja Arenduskeskuses (SMIT).
=== Ühiskondlik tegevus ===
1977. a ühines rahvusliku vastupanuliikumisega. Tegi kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele, osales võimudepoolsete inimõiguste rikkumiste väljaselgitamisel ja avalikustamisel ning keelatud kirjanduse paljundamisel ja levitamisel. Kirjutas alla kollektiivsele protestikirjadele, nagu protest akadeemik Sahharovi tagakiusamise puhul (3.02.1980), telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondis ''Solidaarsus'' esimehele Lech Wałesale (11.09.1980), eestlaste ja leedulaste avalik läkitus NSVL ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumitele ning Rahvusvahelisele organisatsioonile ''Amnesty International'', milles nõuti vangistatud Mart Nikluse ja kõigi poliitvangide vabastamist (27.06.1980), avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele (24.07.1984). Aastatel 1978-1980 oli põrandaaluse kroonika ''Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis'' kogude 2-9 toimetajaks.
1979 . a juunis tehti talle KGB poolt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972. a määruse (salajane) ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest süüdistatuna kaastöös omakirjastuslikule ajalehele ''Poolpäevaleht''. Samas asjad said analoogilise hoiatuse Jaan (kirjanikunimega Johnny B) Isotamm, Matti Milius ja Poolpäevlehe toimetaja Hubert Jakobs.
13. märtsil 1980 tegi KGB läbiotsimine tema elukohas seoses Jüri Kuke arreteerimisega. 20. oktoobiloktoobril 1980 läbiotsimised tööl ja kodus ning ülekuulamine seoses Veljo Kalepi arreteeimisega. Läbiotsimistel võeti ära 2 kirjutusmasinat ja hulgaliselt omakirjastuslikku materjali. 4. detsembril 1980 arreteeriti KGB poolt.
23.-24. aprillil 1981 toimus Eesti NSV Ülekohtus kohtuprotsess tema tegevuse üle. AjendiksKuna oliKGB ei suutnud teda muus nõukogudevastases tegevuses süüdistada, jäi põhisüüdistuseks tema purjuspäineintsident TRÜ komsomolitöötajaga Madis Kallioni, Valev Plato, Andres Eesmaa ja Mart laamendamineRaikiga 16. aprillil 1980 Noortemajas "Sõprus" kohvikus, kuhu ta saabus kontvõõrana (koos [[Ervin Õunapuu]]ga) Noortemaja direktori [[Riho Illak]]u sünnipäevale ja kus ta hakkas ülikooli komsomolijuhtidega tüli norima. Kohtus mõisteti talle karistuseks Eesti NSV KrK § 68 lg. 1 järgialusel süüdi(nõukogudevastane agitatsioon ja tedapropaganda) karistati kaheaastasemõistis vabadusekaotusegakohus talle kaks aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku parandusliku töö koloonias ühes asumiselesaatmisegasellele kaheksjärgneva aastaks2-aastase (karistuse alguseks oli 4asumiselesaatmisega. detsember 1980. VanglakaristustKaristust kandis ta [[Permi oblast]]is [[Tšusovoi rajoon|Tšussovoi rajoon]]is Kutšino külas, asutusesasuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris BCVS-389/36.<ref>Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, kogu 8. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984. lk-d 348-357</ref><ref name="tuna, 2001">http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/NiitsooViktor_Relvastamata_TUNA2001_1.pdf</ref> Pärast vangilaagrit saadeti kaks kuud kestnud vangitapiga asumisele Magadani oblasti Sussumani rajooni Burkandja asulasse, kus töötas lukksepana mäetehnika remonditsehhis.
1984. a juunis Tartusse tagasi jõudnuna tuli 3 aastat veeta administratiivjärelevalve all. Selle perioodi jooksul ei tohtinud lahkuda Tartu linna piiridest, pidi viibima elukohas alates kella 21-st õhtul kuni 6-ni hommikul ning pidi kord 2 nädala jooksul end miilitsas registreerima. Samuti puudus võimalus saada erialast tööd ja jätkata õpinguid ülikoolis.
23. augustil 1987 osales ajaloolisel Hirvepargi meeleavaldusel, oli Molotov-Ribbentropi Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige ja ''MRP-AEG Infobülletääni'' toimetaja. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige, on olnud ERSP aseesimees, programmitoimkonna esimees, Tartu piirkonna esimees ja Tartu piirkonna valimiskampaania juht.
Ta oli [[Eesti Kongress]]i liige. Ta oli [[Põhiseaduse Assamblee]] liige.
| 