Süü on oluline tegur obsessiiv–kompulsiivne häire sümptomite jätkumisel.<ref>{{Cite web|last=Leslie J. Shapiro, LICSW|url=https://www.aacp.com/Abstract.asp?AID=9322&issue=February%202011&page=C&UID=|title=Pathological guilt: A persistent yet overlooked treatment factor in obsessive-compulsive disorder —|publisher=Aacp.com|access-date=27 November 2012}}Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: <code style="color:inherit; border:inherit; padding:inherit;">|accessdate=</code></ref> Süüd ja sellega seotud põhjused, väärtused ja puudused on ühised teemad nii [[psühholoogia]]<nowiki/>s kui [[psühhiaatria]]<nowiki/>s. Nii spetsialistidele kui tavainimesle on süü on afektiseisund, milles inimene tunneb, et on endaga konfliktis oma tegude või tegematajätmiste pärast. See tekitab tal tunde, mis ei kao lihtsalt südametunnistuspiinade pärast. [[Sigmund Freud]] kirjeldas seda kui ego ja superego (ülimina) vahel toimuvat võitlust. Süütunne on Freudi arvates „ilmselt ainult hirm armastusest ilma jääda, „sotsiaalne” hirm”. Freud leiab, et alateadvust takistab süütunne, mis on kõige raskem takistus, mida ületada."<ref>Sigmund Freud, ''On Metapsychology'' (PFL 11) pp. 390–1</ref>
