{{See artikkel|räägib tundest; Mathieu Kassovitzi filmi kohta vaata artiklit [[Vihkamine (film 1995)]]}}
'''Vihkamine''' ehk '''raev''' on sügav ja äärmuslik mittemeeldimise [[emotsioon]].emotsionaalne Vihkamine võib olla suunatud üksikisku, inimeste grupi, asjade, käitumise või ideede vastu. Tihti seondatakse vihkamist [[Ärritus|ärrituseseisund]], [[vastikustunne|vastikustunde]] ja kalduvusega vaenulikkusele. Raevmis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või [[antipaatia]]s isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.
Vihkamist peetakse [[armastus]]e ja [[sõprus]]e vastandiks.
[[Viha|Vihaseks]] võib saada mistahes ebaõnnestumise peale. Ent sellest võib saada ka teadvusega määratletud seisund – vihkamine ehk raev. Suurim vahe on just sellest, et vihast saab üle, kui [[hormoonid]] on maha rahunenud. Aga vihkamine tekitab teadvustatud soovi, et seda inimest või asja olemas ei oleks, ja sunnib vihkajat selles suunas tegutsema. [[Armastus]] ja vihkamine on kaks tunnet, mis võivad olla kirglikud. Kirglik armastus ja kirglik vihkamine. Tihti on need seotud – kui kirglikku armastust on reedetud, võib tekkida kirglik vihkamine, mis sünnitab [[Kättemaks|kättemaksu]]- ja [[Mõrv|mõrvasoovi]]. See on küllaltki haruldane ja tavainimene puutub kirgliku vihkamisega harvemini kokku kui psühholoog.<ref>[[Tõnu Ots]]. Pstimees. 13.09.2015. "Tõnu Ots: viha pole vihkamine ja ohu tajumine pole hirm, vaid kartus."</ref>
[[Sigmund Freud]] defineeris raevu kui ego seisundit, mis soovib hävitada [[Kurbus|kurbuse]] allikat.<ref>Freud, S. (1915). The instincts and their vicissitudes.</ref>
