Volgasakslaste ANSV: erinevus redaktsioonide vahel

Sakslaste organiseeritud ümberasumine Saksamaalt Venemaale, toimus 18. sajandil, kui saksa päritolu Venemaa keisrinna [[Katariina II]] soovides asustada Venemaa keskosa kohalikku põllumajandust edendavate asunikega. [[1763]]. aasta [[22. juuli]]l andis keisrinna Katariina II välja [[manifest]]i, milles kutsus välismaalasi asuma elama Venemaale [[Volga]] jõe ääres asuvatele asustamata maa-aladele. Ümberasumise soodustamiseks kuulutas keisrinna välja asunikele järgmised soodustused:

*Tasutatasuta transport Venemaale;

*Õigusõigus asuda elama kohalikest eraldatud [[koloonia]]tena;

*Tasutatasuta maa ja vajadusel maksuvaba laenu andmine elamise loomiseks;

*[[Usuvabadususuvabadus]] ning õigus ehitada oma kirikuid, millest tulenes ka õigus rajada oma koole;

*[[Kohalikkohalik omavalitsus]];

*Vabastusvabastus sõjaväe- ja riigiteenistusest;

*Õigusõigus lahkuda Venemaalt igal ajal;

*Ülaltoodudülaltoodud vabadused olid ka garanteeritud asunike järglastele alatiseks.

Asunike Venemaale kutsumine langes kokku Euroopas ja Saksamaa vürstiriike laastanud [[Seitsmeaastane sõda|Seitsmeaastase sõja]] lõpuga, mil toimus sakslaste emigratsioon ka [[Ameerika]]sse, uue elu alustamiseks.

Esimesed saksakeelsete asunike kolooniad moodustusid Volga jõe ääres, aastatel 1764–1767, hiljem, pärast Venemaa poolt peetud. [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõdasõja]], tulemusena vallutas Venemaa ka seni [[Osmani impeerium]]ile kuulunud territooriumid Ukrainas ja [[Must meri|Mustast merest]] põhjapool, kuhu samuti asustati asunikke. Hiljem, järgnevate Venemaa vallutuste käigus Osmani impeeriumiltSama –kordus [[Krimmi poolsaar]]e ja [[Bessaraabia]] hõivamisel, suunatikuhu kasuunati saabuvaid koloniste nendesse piirkondadesse. Uutesse piirkondadesse elama asuvatele kolonistidele avaldas [[1803]]. aastal kutse elamaasumiseks ka Katariina II pojapoeg keiser [[Aleksander I]], kuid kolonistidele seati ka täiendavaid nõudeid, et vältida nn õnneotsijate saabumist Venemaale. Asunikelt nõuti [[1804]]. aastast täiendavate tingimustena, mis piirasid Katariina II esmaseid lubadusi: asunikud pidid omama vara või majapidamiskraami vähemalt 300 [[kulden]]i väärtuses, omama käsitöö- või põllumajandusoskusi ning olema perekonnainimesed. Üksikuid inimesi vastu ei võetud.

19. sajandi teisel poolel keiser [[Aleksander II]] poolt alustatud [[venestamine|venestamispoliitika]] tulemusel tühistati [[1871]]. aastal saksa asunikele keisrinna Katariina II ja keiser Aleksander I poolt antud eriõigused. KolonistidKolonistide langesidõigused omaja õigusteskohustused võrdsustati kohalike [[Venemaa sisekubermangud]]e talupoegadega samadesse oludesse ja kohustuste alla. [[1874]]. aastal hakati ka saksa päritolu koloniste esmakordselt värbama Venemaa keisririigi sõjaväkke. Pärast Venemaa keisripoolset lubaduste rikkumist lahkus osa saksa kolonistevolgasakslasi Ameerikasse, kuid osa jäi Venemaale ning leppisid kujunenud olukorraga.