Volgasakslaste ANSV: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud
32. rida:
Asunike Venemaale kutsumine langes kokku Euroopas ja Saksamaa vürstiriike laastanud [[Seitsmeaastane sõda|Seitsmeaastase sõja]] lõpuga, mil toimus sakslaste emigratsioon ka [[Ameerika]]sse, uue elu alustamiseks.
 
Esimesed saksakeelsete asunike kolooniad moodustusid Volga jõe ääres, aastatel 1764-17671764–1767, hiljem, pärast Venemaa poolt peetud [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõda]], vallutas Venemaa ka seni [[Osmani impeerium]]ile kuulunud territooriumid Ukrainas ja [[Must meri|Mustast merest]] põhjapool, kuhu samuti asutati asunikke. Hiljem, järgnevate Venemaa vallutuste käigus Osmani impeeriumilt - [[Krimmi poolsaar]]e ja [[Bessaraabia]] hõivamisel, suunati ka saabuvaid koloniste nendesse piirkondadesse. Uutesse piirkondadesse elama asuvatele kolonistidele avaldas [[1803]]. aastal kutse elamaasumiseks ka Katariina II pojapoeg keiser [[Aleksander I]], kuid kolonistidele seati ka täiendavaid nõudeid, et vältida nn õnneotsijate saabumist Venemaale. Asunikelt nõuti [[1804]]. aastast täiendavate tingimustena, mis piirasid Katariina II esmaseid lubadusi: asunikud pidid omama vara või majapidamiskraami vähemalt 300 [[kulden]]i väärtuses, omama käsitöö- või põllumajandusoskusi ning olema perekonnainimesed. Üksikuid inimesi vastu ei võetud.
 
19. sajandi teisel poolel keiser [[Aleksander II]] poolt alustatud [[venestamispoliitika]] tulemusel tühistati [[1871]]. aastal saksa asunikele keisrinna Katariina II ja keiser Aleksander I poolt antud eriõigused. Kolonistid langesid oma õigustes kohalike [[Venemaa sisekubermangud]]e talupoegadega samadesse oludesse ja kohustuste alla. [[1874]]. aastal hakati ka saksa päritolu koloniste esmakordselt värbama Venemaa keisririigi sõjaväkke. Pärast Venemaa keisripoolset lubaduste rikkumist lahkus osa saksa koloniste Ameerikasse, kuid osa jäi Venemaale ning leppisid kujunenud olukorraga.