J. R. R. Tolkien: erinevus redaktsioonide vahel

See [[Oxfordi Ülikool]]is [[keskinglise keel]]e lääne-midlandi dialektile spetsialiseerunud mees elas suhteliselt tavapärast ja tähelepandamatut väikekodanlikku elu – pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas [[Oxford]]i äärelinnas, hoolitses aia eest ning suri vaikselt ja rahulikult 81 aasta vanusena. See elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda vaid väga kitsal erialal, mis tavainimestele väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama millegi sellisega, mis muutis ta legendiks juba tema eluajal. Ja nagu maailmas tihti juhtub olema, oli selle millegi loomise aluseks just tema hobi – huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.

 

 

J.R.R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda folkloorset materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien “sulatas” pärimusliku materjali ümber ja valas uude vormi. Ta andis kangelastele näod ja nimed, tegutsemiseks ruumi. Veelgi enam – ta piiritles ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal vaid dekoratiivne väärtus. Tolkien toob aastaarvud mängu ja muudab selle läbi oma kangelaste ajaloo “reaalsemaks”, kui seda suudavad tavapäraselt muinasjuttudes kasutatud terminid nagu “ammu”, “ennemuiste” või “vanasti”. Valmis salapärane, pisimate detailideni põhjalikult läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.