Ava peamenüü

Muudatused

P
parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited
[[Pilt:Constantine Musei Capitolini.jpg|pisi|Constantinus Suur]]
'''Constantinus I Suur''' ([[ladina keel]]es ''Constantinus I Maximus''; Imperator Caesar Divi Constantii Flavius Valerius Constantinus Augustus); sünninimi Gaius Flavius Valerius Constantinus; [[27. veebruar]] [[272]] [[Niš|Naissus]] – [[22. mai]] [[337]] Ankyronis) oli [[Rooma keisririik|Vana-Rooma]] [[Vana-Rooma keiser|keiser]] [[25. juuli]]st [[306]] kuni surmani. Tema valitsemisajal lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine ning hakkas [[kristlus|kristlust]] soosima. [[Katoliku kirik|Katoliku]], [[Õigeusu kirik|õigeusu]], [[Luteri kirik|luteri]] ja [[armeenia kirik]] tähistavad 22. maid tema mälestuspäevana.<ref name="ökumen">[http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm Konstantin „der Große”] Ökumenisches Heiligenlexikon (05.08.2013)</ref>
[[Herbert George Wells|H. G. Wells]] võrdles teda tema maailmaajaloo rolli poolest [[Aleksander Suur]]e ja [[Julius Caesar]]iga.<ref name="wells">Wells, H. George. The Outline of History: Being a Palin History of Life and Mankind. London, Toronto, 1934. Lk. 545.</ref>
 
==Varajane elu==
Ta sündis Naissuses (tänapäeva [[Niš]], [[Serbia]]). Tema sünniaeg ei ole kindel, kuid mitmed ajaloolased nõustuvad sellega, et tema sünnikuupäev on 27. veebruar 272. Sündis [[Constantius I Chlorus]]e (Vana-Rooma keiser, 305–306) vanima pojana. Constantius oli pärit [[Illyricum|Illyricumist]] ning teenis keiser (270-275270–275) [[Aurelianus]]e ihukaitsjana (''protector''). Teenis 288. aastast keiser (286–305) [[Maximianus]]e pretoriaani prefektina. Tema ema oli [[Bitüünia|Bitüüniast]] pärit [[Helena Konstantinoopolist|Helena]], keda kristlik kroonik [[Hieronymus]] nimetas Constantiuse armukeseks. On arvatud, et ta ei saanud olla kõrgest soost.<ref>Lenski, Noel.name="PsYuo" The reign of Constantine. – Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 59.</ref>
 
Constantinuse perekonna liikmete usulised veendumused ei ole päris selged. Tema ema Helena pöördus [[Eusebios]]e andmetel poja eeskujul kristlusesse. [[Robin Lane Fox]]i andmetel oli tema isa "kõrgeima jumala" austaja, kes suri paganana,<ref>Lane Fox,name="LExeF" Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 610.</ref> kuid keda on peetud ka päikesejumal [[Sol Invictus]]e pooldajaks.<ref name="saard73">Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref> Constantius lasi oma impeeriumi müntidel kujutada teiste jumaluste kõrval ka päikesejumalat.<ref>Lane Fox,name="fy9WK" Robin. Lk. 615.</ref> 293. aastal saadeti Constantinus [[Nikomeedia]]sse (tänapäeva Ízmit, [[Türgi]]) keiser [[Diocletianus]]e õukonda, kus ta pidi olema pantvang, et kindlustada [[tetrarhia]] süsteemis jõudude tasakaalu. Teisisõnu pidi see ära hoidma Constantiuse plaanid Diocletianuse vastu sõda alustada.<ref name="ökumen" />
 
293–305 osales Constantinus koos teiste õukonna liikmetega sõjakäikudel kuni impeeriumi idapiirideni. Saavutas [[tribuun]]i auastme ning võis 297/298 osaleda abikeiser [[Galerius]]ega sõjakäigul [[Pärsia]] pealinna [[Ktesiphon]]i. Õukonnas puutus ta kokku haritlastega, kes olid kristluse vastased.<ref>Lane Fox,name="zmhxE" Robin. London, 2006. Lk. 611, 631.</ref> Constantinuse usuliste tõekspidamiste kohta on teada, et ta oli alguses [[Herakles]]e kultuse pooldaja, kuid 306. aastal sai temast [[Sol Invictus]]e pooldaja. Samas tegutsesid tema lähikonnas kristlastest nõuandjad, kelle kaudu võis ta [[kristlus]]e kohta rohkem teada saada.<ref>Hoffmann, Heinz.name="zypfD" [http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke] – Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 (02.01.2014)</ref> Jäi [[Nikomeedia]]sse endisesse Dicoletianuse õukonda ka pärast seda, kui Diocletianus 1. mail 305. aastal troonist loobus ning tema järglaseks sai [[Galerius]], kellele oli Constantinus ebamugav konkurent.
 
Pärast Galerius korraldatud tapmiskatset põgenes Constantinus veel samal aastal isa juurde [[Britannia]] saarele.<ref>Goldsworty, Adrian.name="fq71v" How Rome fell: death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.</ref> Teistel andmetel kohtus ta oma isaga Bononias (tänapäeva [[Boulogne]]), kust reisiti edasi Britanniasse. [[Constantius I Chlorus]] suri Eburacumis (tänapäeva [[York]]) 25. juulil 306. aastal. Samal päeval kuulutasid Constantiuse vanemohvitserid Constantinuse kaasvalitsejaks (''Augustus''). Kõrgemate ohvitseride seast uue keisri valimine oli tavapärane praktika, kuid teised [[tetrarhia]] liikmed pidasid Constantinust [[usurpaator|usurpaatoriks]]. Galerius oli sunnitud võimuvahetust tunnistama, kuid tema arvates pidi ta kandma abikeisri (''Caesar'') tiitlit ning kaasvalitsejaks pidi saama [[Severus]].<ref>Lenski, Noel.name="CQCcV" Lk. 61–62.</ref>
 
==Varajane valitsemisaeg==
[[Pilt:Trier Kaiserthermen BW 1.JPG|pisi|Keiserlikud termid Trieris]]
Pärast võimuletulekut lasi Constantinus tagastada kristlastele neilt tagakiusamiste ajal konfiskeeritud vara.<ref>Lane Fox,name="O5929" Robin. Lk. 611.</ref> 28. oktoobril 306. aastal lasi Constantius I Chloruse endise kaaskeisri [[Maximianus]]e poeg [[Maxentius]] end Rooma lähedal seal paiknenud kaardiväelastel keisriks kuulutada ning veenis oma isa, kelle Diocletianus oli sundinud troonist loobuma, uuesti võimule tulema. Constantinus, kes kontrollis suuremat osa impeeriumi lääneosast ([[Britannia]] ja [[Gallia]]), võitles 307. aastal edukalt [[Rein]]i ääres [[frangid|frankidega]], vangistas nende juhid Asarici ja Merogaisuse, näitas neid oma triumfirongkäigul ning söötis nad pärast [[Belgica I Augusta]] provintsis Augusta Trevorumi (tänapäeva [[Trier]]) areenil tiigritele. 308. aastal sõdis frangi päritolu ''bructeri'' hõimuga.<ref>Lenski, Noel.name="PQdx4" Lk. 62–63.</ref>
 
Pealinnana kasutas ta Augusta Trevorumit, kuhu lasi rajada mitmeid ehitisi, mis pidid sarnanema võimalikult palju Rooma omadega. Pealinna valik oli teadlik, sest impeeriumi lääneosa valitsev keiser pidi suutma [[Germaanlased|germaanlaste]] sissetungidele kiirelt reageerida. Lasi ehitada üle Reini jõe alalise silla, mis ühendas Colonia Agripinat ([[Köln]]) teisel pool jõge asuva Divitia ([[Deutz]]) kindlusega, <ref>Schmoeckel, Reinhard.name="EOvAh" Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 226.</ref> mis oli sillapea, mille garnisoni suuruseks oli hinnanguliselt 900 meest.<ref>Southern, Pat.name="e5n2v" The Roman Army: A Social and Institutional History. Oxford, New York, 2006. Lk. 251.</ref> Lasi Trieri rajada praeguse [[toomkirik]]u, mis on [[Saksamaa]] vanim [[piiskopkond|piiskopkonna]] asukoht.
 
Esimesed kümme valitsemisaastat veetis ta peamiselt Trieris, mida ta külastas viimast korda 328. aastal.<ref>[http://cms.bistum-trier.de/bistum-trier/Integrale?MODULE name=Frontend&ACTION=ViewPage&Page.PK=2478"492vR" Konstantin der Große (um 275 – 337)] – Bistum Trier (11.01.2014)</ref> 307. aastal külastas teda Maximianus, kellega ta moodustas liidu, mille tõttu lahutas oma abielu Minervinast ning abiellus samal aastal Maximianuse tütre [[Fausta]]ga. Selle tulemusena võis Constantinus oma äia loal kasutada ''Augustuse'' tiitlit.<ref>Lenski, Noel.name="7IseE" Lk. 64.</ref> 11. novembril 308. aastal toimus võimu pärimise küsimuste lahendamiseks [[Carnuntum]]is nõupidamine, millest võtsid osa Galerius, Maximinius ja Diocletianus, kus otsustati, et Galeriuse kaasvalitsejaks saab Licinius. Constantinuselt võeti ära ''Augustuse'' tiitel ning teda käsitleti abikeisrina. Constantinus ise jätkas ''Augustuse'' tiitli kasutamist. [[Tetrarhia]] riigikorraldussüsteemis kuulus võim neljale isikule. Kumbagi riigiosa (Ida ja Läänt) valitses ülemkeiser ([[augustus (lisanimi)|augustus]]) ja temale alluv alamkeiser ([[caesar (tiitel)|caesar]]), keda on nimetatud ka abikeisriteks. Impeerium jäi ametlikult ühtseks ning õigusakte anti välja iga nelja keisri nimel.
 
310. aastal sõdis Constantinus [[frangid|frankidega]] ning samal aastal õhutas Maximianus Augustodunumis ([[Autun]]) paiknenud vägesid mässule Constantinuse vastu. Maximianus põgenes Massaliasse (tänapäeva [[Marseilles]]), kuid Constantinus vallutas linna ning Maximianus vangistati. [[Lactantius]]e andmetel üritas Maximianus vangistuses korraldada Constantinuse tapmist, kuid pärast selle ebaõnnestumist sunniti enesetappu sooritama. Constantinus pöördus tagasi Trieri, kuid peatus Grandi linnas asunud [[Apollon|Apollo]] templis,<ref>Lenski, Noel.name="k3SK5" Lk. 65–66.</ref> kus talle ühe [[panegüürika]] kohaselt ilmutas end jumal [[Apollon|Apollo]]. Väljaspool templit nägi ta valgusnähtust, mida ta pidas jumalikuks märgiks. Alates sellest arvas ta, et tal on eriline side Apollo ja Sol Invictusega.<ref>Lanski,Noel. Lk.name="wQDwi" 67.</ref>
 
==Kodusõjad==
[[Pilt:Ponte Milvio-side view-antmoose.jpg|pisi|Mulviuse sild (''Ponte Milvio'')]]
===Konflikt Maxentiusega===
312. aasta seisuga valmistusid Constantinus ja Maxentius sõjaks. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega ning Maxentius sõlmis liidu Maximinius Daiaga. Consantinus ületas 312. aasta kevadel oma vägedega [[Alpid]].<ref>Lenski, Noel.name="89tuf" Lk. 69.</ref> Sõjategevus Maxentiuse vastu algas ilmselt 312. aasta suvel. Enne seda väitis Constantinus, et tegemist on ennetava rünnakuga, kuid tegelikult oli Maxentiuse olukord Roomas halvenenud, sest ta oli [[Põhja-Aafrika|Põhja-Aafrikas]] puhkenud mässu tõttu sunnitud makse tõstma. Raskused elanike toiduga varustamisel põhjustasid rahutusi. Constantinus liikus Põhja-Itaaliasse, kuhu Maxentius saatis [[Pretoriaanid|pretoriaani]] kaardiväe koos teiste üksustega, mille hinnanguline suurus oli 100 000 meest. Maxentius ise jäi Rooma linna, kus ta lasi ennustajatel konflikti tulemust ette ennustada. Ennustuse kohaselt pidi hukkuma Rooma riigi vaenlane. Constantinuse väed koosnesid germaanlastest ja [[bretoonid|bretoonidest]], keda oli hinnanguliselt 40 000. Esimesena vallutas ta [[Torino]] ning tungis edasi [[Verona|Veronani]], kus teda ootas pretoriaani prefekt Pompeianus, kes sai lüüa. Maxentius väljus otsustavaks lahinguks Roomast. Constantinus võtis [[Mulviuse silla lahing|Mulviuse silla lahingus]] Maxentiust. <ref>Piétri, Charles.name="JHxdV" Christianisierung der kaiserlichen Representation, der staatlichen Gesetzgebung und der römischen Gesellschaft. Die Geschichte des Christentums : Religion, Politik, Kultur. Band 2, Das Entstehen der einen Christenheit: (250–430). Freiburg, 2010. Lk. 199.</ref>
 
===Sõjad Liciniuse vastu===
Pärast seda jäi alles kolm keisrit. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega, kes abiellus tema poolõe Constantiaga.<ref>Goldsworthy, Adrian.name="Ma86M" Lk. 176–178.</ref> Nüüdsest kuulus talle ülemvõim impeeriumi lääneosas. 314/316 vallutas ta Liciniuse käest suurema osa [[Balkani poolsaar|Balkani poolsaarest]] ning saavutas 324. aastal tema üle täieliku võidu. Pärast seda kuulus talle kogu impeeriumis ainuvõim. Vastupidiselt Diocletianuse tetrarhiale jagas ta võimu oma perekonnaliikmete vahel. 317–333 nimetati tema pojad [[Constantinus II]], [[Constantius II]] ja [[Constans]]<nowiki/>i kaasvalitsejateks.<ref name="antiigileksikon">Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.</ref>
 
==Hilisem valitsemisaeg==
 
===Konstantinoopoli rajamine===
Elas algul Trieris ning pärast seda Sirmiumis ja Serdicas ([[Sofia]], [[Bulgaaria]]). 326. aastal valis ta Rooma impeeriumi uueks pealinnaks Byzantioni, mis nimetati 330. aastal [[Konstantinoopol|Konstantinoopoliks]].<ref name="antiigileksikon" /> Enne seda ei olnud riigil kindlat pealinna, sest valitsuse tegelikuks asukohaks peeti keisri asukohta. Valiku põhjusteks on peetud soovi erineda Diocletianusest ning linna rajamisele eelnenud Liciniuse alistamist linna läheduses.<ref name="tread21">Treadgold, Warren. Lk. 21.</ref> Uuele pealinnale paiknesid lähemal [[Doonau]] jõgi ja idapiir, mis olid võimalikud sõjapiirkonnad. Lisaks sellele oli pealinn mere kaudu varustatav ning kergesti kaitstav.<ref>Southern, Pat.name="aqHEB" The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 47.</ref> Uus linn ei olnud ilme poolest täiesti kristlik, sest selles paiknes sammas, millel otsas oli skulptuur alasti Constantinustest päikesejumalana. Lisaks oli linnas mitmeid paganlikke templeid.<ref>Goldsworthy, Adrian.name="UJtje" Lk. 186.</ref>
 
===Sõjavägi===
Constantinus päris oma isa Constantiuse käsutuses olnud armee, mis sarnanes Diocletianuse ja teiste tetrarhide armeedega: osa vägedest paiknes piiridel ning üks väliarmee ehk ''comitatus'' oli otseselt iga tetrarhi käsutuses.<ref>Elton, Hugh.name="iumxK" Warfare and Military. – The Cambridge Companion to the Age of Constantine. Cambridge, New York. 2012. Lk. 326.</ref> 325. aastast pärinevas seaduses eristati kolme väeliiki: [[comitatenses]], ''ripenses'' ning ''alares et cohortales''. <ref>Southern, Pat.name="Mcabz" Lk. 250</ref> Kreeka ajaloolane [[Zosimos]] süüdistas Constantinust piiride nõrgestamises. Inglise ajaloolase Pat Southerni arvates soosis Zosimos veendunud pagana Diocletianust ning halvustas Constantinust, kes levitas kristlust.<ref name="southern254" /> Constantinuse ajal võeti pretoriaani prefektidelt ära sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (''magistri militum'').<ref>Treadgold, Warren.name="eMjaX" Lk. 22.</ref> Pärast Mulviuse silla lahingut saadeti laiali pretoriaani kaardivägi. Vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada ''scholae palatinae'', mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.<ref name="southern254">Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254</ref>
 
===Usupoliitika===
{{vaata|Constantinus Suure usupoliitika}}
[[Pilt:Follis-Constantine-lyons RIC VI 309.jpg|pisi|Sol Invictust kujutav Constantinuse valitsemisajast pärinev münt kirjaga ''SOLI INVICTO COMITI'' (u. 315).]]
Legendi kohaselt sai Constantinus 312. aastal enne [[Mulviuse silla lahing]]ut nägemuse, kus taevas moodustus päikesevalgusest X (khi) P (rho) sümbol, mida hiljem nimetati [[Kristus|Kristuse]] monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu ''In hoc signo vinces'' ("selle (märgi) all võida!").<ref name="saard73" /> Constantinus käskis oma sõduritel kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti.<ref>Goldsworthy, Adrian.name="Dj5vS" Lk. 182.</ref> Pärast seda hakkas Constantinus soosima kristlust.
 
Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas Constantinus Roomas [[Lateraani basiilika]] ehitusega<ref>[http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html Kaisername="eNcwX" Konstantin, der brutale Machtpolitiker] Intervjuu Hartwin Brandtiga. – Die Welt, 03.01.12 </ref>. [[H. G. Wells|H. G. Wellsi]] arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.<ref name="wells" /> 313. aastal sõlmis ta Liciniusega poliitilise lepingu, mille tulemusena kehtestati [[Milano edikt]],<ref>Vt [http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.aspname="AkjsA" Milano edikt] – Fordham University (04.01.2014)</ref> millega kristlus kuulutati teiste Rooma riigi usunditega võrdväärseks ning kohustuti tagastama tagakiusamiste ajal konfiskeeritud omand. See kindlustas Constantinusele kristliku kiriku soosingu.
 
314. aastal toimunud [[Arles'i kirikukogu|Arles'i kirikukogul]] otsustasid piiskopid vastuteenena, et kristlased võivad osaleda õiglases sõjas (''bellum iustum'') ning väeteenistusest keeldujaid tuleb karistada [[ekskommunikatsioon]]iga.<ref name="saard73" /> 321. aastal kehtestas Constantinus seadusega kohtutele ja äridele pühapäeva töövaba päevana, kuid maapiirkondades võis sel päeval töötada.<ref>Seadus 65:name="R8OvO" Elpidiusele. – [http://www.fourthcentury.com/works-of-constantine/ Works of Constantine] Fourth Century Christianity (05.08.2013)</ref> 323. aastast pääsesid kristlased riigi kõrgematele tsiviilametikohtadele. Riigi sõjalise võimsuse ja terviklikkuse tugevdamiseks kutsuti 325. aastal Constantinuse algatusel kokku [[I Nikaia kirikukogu|Nikaia kirikukogu]],<ref>Saard, Riho.name="67APw" Lk. 75.</ref> mis välistas [[arianism]]i.<ref name="tread23">Treadgold, Warren. Lk. 23.</ref>Keisrina ei loobunud ta paganliku riigiusundi [[pontifeks|pontifex maximus]]e ameti pidamisest ning lubas paganlike usutalituste korraldamise jätkamist.<ref>Lane Fox,name="U1Beu" Robin. Lk. 666.</ref>
 
===Viimased eluaastad===
326. aastal lasi ta hukata oma esimese poja Crispuse ning abikaasa Fausta, kes süüdistas Crispust enda võrgutamise katses, kuid selgus, et Fausta oli üritanud võrgutada Crispust.<ref name="tread23" /> Viimastel eluaastatel valmistas ta ette sõda Pärsia vastu, sest võit tugevama vaenlase üle võis tuua suuremat kuulsust kui võidud nõrgemate vaenlaste vastu. Enne seda kirjutas ta Pärsia kuningas Šapur II-le kirja, milles palus kaitsta tema aladel elavaid kristlasi. Enne surma lasi end [[ristimine|ristida]] [[Caesarea]] [[piiskop]]il [[Eusebios]]el, kes oli [[Arianism|arianist]]. Constantinus suri 22. mail 337. aastal.<ref>Goldsworthy, Adrian.name="8ICfb" Lk. 192.</ref> Ta maeti Konstantinoopolisse [[Apostlite kirik]]usse.<ref name="antiigileksikon" /> Ta ise pidas end 13. [[apostel|apostliks]]. Pärast Konstantinoopoli vallutamist [[1453]]. aastal kadusid tema [[reliikvia]]d.<ref name="ökumen" />
 
==Pärand==
Constantinust on peetud esimeseks [[Bütsants]]i keisriks. Samas on selleks peetud ka Diocletianust, [[Theodosius I]]-st, Arkadiust ja Herakliost.<ref>Byzantine Chronicle:name="xyKIc" [http://www.byzantium.xronikon.com/statfirst.html Numbers & Statistics for the Byzantine emperors] (02.01.2014); Treadgold, Warren. Lk. 248.</ref> Uue pealinna Konstantinoopoli rajamisega muutus [[Anatoolia]] piirkond hilisema Bütsantsi impeeriumi tuumikalaks ning Konstantinoopol selle [[metropol]]iks.<ref name="tread21" /> Ajaloolased on kahelnud, kas Constantinus oli kristlane. Eesti usundiloolase [[Riho Saard]]i arvates töötas Constantinus teadlikult ''Imperium Romanum Christianum''i ülesehitamise nimel, kuid Constantinust ennast pidas ta keisriks, kes oli tegelikult polüteist, kellel oli soov impeeriumi kõikide religioonidega võtta maailm oma kontrolli alla. Alates Constantinusest hakkasid Rooma keisrid osalema kristlike usutunnistuste väljatöötamisel ja kristlikus misjonis.<ref>Saard, Riho.Lk.name="WgGQD" 76, 78.</ref> Samuti on peetud võimalikuks, et Constantinus oli kristlane, kuid kes samaaegselt soovis riigis järgida ususallivuse poliitikat.<ref>Lee, A.D.name="ZJO4Y" Traditional religions. – Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 176.</ref>
 
==Vaata ka==
 
==Viited==
{{viited|1=2}}|allikad=
<ref name="ökumen">[http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm Konstantin „der Große”] Ökumenisches Heiligenlexikon (05.08.2013)</ref>
<ref name="wells">Wells, H. George. The Outline of History: Being a Palin History of Life and Mankind. London, Toronto, 1934. Lk. 545.</ref>
<ref name="saard73">Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref>
<ref name="antiigileksikon">Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.</ref>
<ref name="tread21">Treadgold, Warren. Lk. 21.</ref>
<ref name="southern254">Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254</ref>
<ref name="tread23">Treadgold, Warren. Lk. 23.</ref>
<ref name="PsYuo">Lenski, Noel. The reign of Constantine. – Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 59.</ref>
<ref name="LExeF">Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 610.</ref>
<ref name="fy9WK">Lane Fox, Robin. Lk. 615.</ref>
<ref name="zmhxE">Lane Fox, Robin. London, 2006. Lk. 611, 631.</ref>
<ref name="zypfD">Hoffmann, Heinz. [http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke] – Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 (02.01.2014)</ref>
<ref name="fq71v">Goldsworty, Adrian. How Rome fell: death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.</ref>
<ref name="CQCcV">Lenski, Noel. Lk. 61–62.</ref>
<ref name="O5929">Lane Fox, Robin. Lk. 611.</ref>
<ref name="PQdx4">Lenski, Noel. Lk. 62–63.</ref>
<ref name="EOvAh">Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 226.</ref>
<ref name="e5n2v">Southern, Pat. The Roman Army: A Social and Institutional History. Oxford, New York, 2006. Lk. 251.</ref>
<ref name="492vR">[http://cms.bistum-trier.de/bistum-trier/Integrale?MODULE=Frontend&ACTION=ViewPage&Page.PK=2478 Konstantin der Große (um 275 – 337)] – Bistum Trier (11.01.2014)</ref>
<ref name="7IseE">Lenski, Noel. Lk. 64.</ref>
<ref name="k3SK5">Lenski, Noel. Lk. 65–66.</ref>
<ref name="wQDwi">Lanski,Noel. Lk. 67.</ref>
<ref name="89tuf">Lenski, Noel. Lk. 69.</ref>
<ref name="JHxdV">Piétri, Charles. Christianisierung der kaiserlichen Representation, der staatlichen Gesetzgebung und der römischen Gesellschaft. Die Geschichte des Christentums : Religion, Politik, Kultur. Band 2, Das Entstehen der einen Christenheit: (250–430). Freiburg, 2010. Lk. 199.</ref>
<ref name="Ma86M">Goldsworthy, Adrian. Lk. 176–178.</ref>
<ref name="aqHEB">Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 47.</ref>
<ref name="UJtje">Goldsworthy, Adrian. Lk. 186.</ref>
<ref name="iumxK">Elton, Hugh. Warfare and Military. – The Cambridge Companion to the Age of Constantine. Cambridge, New York. 2012. Lk. 326.</ref>
<ref name="Mcabz">Southern, Pat. Lk. 250</ref>
<ref name="eMjaX">Treadgold, Warren. Lk. 22.</ref>
<ref name="Dj5vS">Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.</ref>
<ref name="eNcwX">[http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker] Intervjuu Hartwin Brandtiga. – Die Welt, 03.01.12</ref>
<ref name="AkjsA">Vt [http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp Milano edikt] – Fordham University (04.01.2014)</ref>
<ref name="R8OvO">Seadus 65: Elpidiusele. – [http://www.fourthcentury.com/works-of-constantine/ Works of Constantine] Fourth Century Christianity (05.08.2013)</ref>
<ref name="67APw">Saard, Riho. Lk. 75.</ref>
<ref name="U1Beu">Lane Fox, Robin. Lk. 666.</ref>
<ref name="8ICfb">Goldsworthy, Adrian. Lk. 192.</ref>
<ref name="xyKIc">Byzantine Chronicle: [http://www.byzantium.xronikon.com/statfirst.html Numbers & Statistics for the Byzantine emperors] (02.01.2014); Treadgold, Warren. Lk. 248.</ref>
<ref name="WgGQD">Saard, Riho.Lk. 76, 78.</ref>
<ref name="ZJO4Y">Lee, A.D. Traditional religions. – Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 176.</ref>
}}
 
{{commons|Constantine I (emperor)}}
75 610

muudatust