76 035
muudatust
Erinevus lehekülje "Esimene Tšetšeenia sõda" redaktsioonide vahel
P
parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited
|
| väejuht3 =
| jõud1 = 38 000 (detsember 1994)<br>70 500 (veebruar 1995)
| jõud2 = Venemaa väitel 15 000 sõdurit ja 15 000 muud võitlejat<ref
| jõud3 =
| kaotused1 = '''Militaar:'''<br/>5732 tapetut või kadunut (ametlik arv)<br/>'''Tsiviil:'''<br/>Esimeses ja teises Tšetšeenia sõjas kokku kuni 100 000 etnilist venelast (Tšetšeenia ametnike 2005. a andmetel)<ref name="kaotused"
Vähemalt 161 tapetut väljaspool Tšetšeeniat<ref
| kaotused2 = '''Militaar:'''<br/>17 391 tapetut või kadunut <br/> '''Tsiviil:'''<br/>Esimeses ja teises Tšetšeenia sõjas kokku 30 000–40 000 tšetšeeni (Tšetšeenia ametnike 2005. a andmetel)<ref name="kaotused"
| kaotused3 =
| märkused =
==Eellugu==
===Tšetšeenia kuulutab end iseseisvaks===
[[6. september|6. septembril]] [[1991]] tungisid [[Džohhar Dudajev]]i juhitud [[Tšetšeeni Rahvakongress]]i liikmed Tšetšeeni-Inguši Autonoomse Vabariigi [[Ülemnõukogu]] istungile eesmärgiga välja kuulutada iseseisvus. Intsidendis hukkus kohaliku kommunistliku partei juht [[Vitali Kutsenko]], kes kas tõugati esimese korruse aknast alla või kukkus põgenemisel. See põhjustas Tšetšeeni-Inguši Autonoomse Vabariigi valitsuse laialisaatmise.<ref
Järgneval kuul kuulutas Dudajev välja Tšetšeenia iseseisvuse ja ta valiti Tšetšeenia esimeseks presidendiks. Riik nimetati Itškeeria Tšetšeeni Vabariigiks ja kuulutati Venemaast täiesti sõltumatuks.
Aastal [[1992]] kirjutasid [[tšetšeenid]]e ja [[inguššid]]e juhid alla kokkuleppele, millega Tšetšeeni-Inguši Autonoomse Vabariigi ala jagati kaheks, nii et Inguššia läks Venemaa koosseisu ja Tšetšeenia jäi iseseisvaks.
Aastatel 1991–1994 lahkus Tšetšeeniast kümneid tuhandeid inimesi (peamiselt venelased, ukrainlased, armeenlased).<ref
Dudajevi pooldajate ja vastaste võimuvõitlus muutus aina ägedamaks. 1992. aasta märtsis tegi opositsioon riigipöörde katse, mis jõuga maha suruti. Sellele järgnes Dudajevi presidendi volituste suurendamine ja 1993. aasta juunis parlamendi laialisaatmine, vältimaks umbusaldushääletuse toimumist.
Moskva varustas opositsioonijõude varjatult raha, relvade ja palgasõduritega. Venemaa lõpetas kõik tsiviillennud Groznõisse ning kehtestas õhujõudude ja piirivalve abil Tšetšeeniale blokaadi. Sellele järgnesid markeerimata vene lennukite lahinglennud Tšetšeenia õhuruumis.
1994. aasta augustis alustasid opositsioonijõud Moskva raha ja relvade toetusel suuremõõdulist Groznõi blokaadi, kuid Dudajev suutis selle nurjata. Tõsisemad kokkupõrked opositsiooniga algasid novembris. Moskva toetus opositsioonile kasvas märgatavalt kuid tulemusi see ei toonud. 26. novembril alanud [[Groznõi lahing (november 1994)|Groznõi vallutamise]] üritus lõppes ründajatele täieliku fiaskoga. Dudajevi valitsust ei õnnestunud kukutada. Kreml eitas esialgu igasugust Venemaa osalust, kuid sattus piinlikku olukorda, kui Dudajevi jõududel õnnestus tabada ligi 20 Vene armee sõdurit ja 50 vene kodanikku, kes olid palgatud [[FSK]] (hilisem [[FSB]]) poolt võitlema Tšetšeenia ajutise nõukogu eest.<ref name="BDR"
==Venemaa alustab sõjategevust==
===Sõja algfaas===
[[Pilt:Evstafiev-chechnya-iternal-praying.jpg|pisi|Dudajevi toetajad palvetavad presidendipalee ees, 1994]]
11. detsembril alustasid Vene maaväed kolmesuunalist rünnakut Groznõi suunas. Rünnak peatati ajutiselt Vene maavägede ülema asetäitja Eduard Vorobjovi poolt, kes läks protesti märgiks erru. Vorobjovi sõnul oli armee saatmine "oma rahva" vastu kuritegelik.<ref name="Gall"
Paljud teised vene sõjaväelased ja valitsuse liikmed olid samuti sõja vastu. Jeltsini nõunik rahvusküsimustes, Emil Pain, ja Venemaa asekaitseminister kindral Boris Gromov ([[Nõukogude-Afganistani sõda|Afganistani sõja]] veteran) astusid samuti protesti märgiks tagasi. Enam kui 800 elukutselist sõdurit ja ohvitseri keeldusid sõjast osa võtmast, nendest 83 mõistis sõjakohus süüdi ja ülejäänud saadeti erru. Hiljem keeldus kindral Lev Rohlin talle sõja teenete eest omistatud [[Venemaa kangelane|Venemaa kangelase]] aunimetusest.
Tšetšeenia õhujõud (ka tsiviillennukid) hävitati vene õhulöökidega täielikult rünnaku esimeste tundide jooksul. Umbes 500 võitlejat Dudajevi relvajõududest võttis vastu Jeltsini poolt välja kuulutatud [[amnestia]]. Sellegipoolest oli Jeltsini valitsuse lootus kiirest rünnakust ja Dudajevi peatsest kukutamisest ekslik. Venemaa leidis end peagi sandist olukorrast. Vene vägede moraal oli juba algusest peale madal. Nad olid halvasti ette valmistatud ega saanud päris hästi aru, miks neid üldse Tšetšeeniasse saadeti. Mõned Vene väeüksused keeldusid edasi liikumast, vahel saboteeriti omaenda tehnikat.
Inguššias peatasid tsiviilisikutest protestijad läänepoolse kolonni edasiliikumise, süüdates 30 sõjaväesõidukit põlema. Samal ajal deserteerus umbes 70 ajateenijat. Põhja suunalise kolonni peatas [[Dolinski]] juures ootamatu [[Dolinski lahing|tšetšeenide vastupanu]], mis tõi kaasa Vene vägede esimesed tõsised kaotused.<ref name="Gall" />
Jeltsin käskis armeel tegutseda vaoshoitult kuid selleks puudus armeel vastav ettevalmistus. Tsiviilohvrite arv kasvas kiiresti. See põhjustas vaenulikkuse tõusu Vene vägede vastu ka nende tšetšeenide hulgas, kes algselt olid Dudajevi kukutamist pooldanud. Probleeme põhjustas ka kaadrisõdurite asemel ajateenijate kasutamine. Tšetšeeni võitlejate mobiilsed üksused põhjustasid halvasti ettevalmistatud ja demoraliseerunud Vene vägedele suuri kaotusi. Vene väejuhatuse valitud [[Vaippommitamine|vaippommitamise]] taktika ja valimatud raketirünnakud nõudsid tšetšeeni ja vene tsiviilelanikkonna hulgas tohutuid ohvreid.
[[Pilt:Evstafiev-chechnya-palace-gunman.jpg|pisi|Tšetšeeni võitleja seisab pooleldi purustatud presidendipalee lähedal]]
[[Pilt:Evstafiev-Chechnya-BURNED.jpg|pisi|Põlenud Vene [[BMP-2]]]]
Venelaste poolt ümber piiratud Groznõis hukkus nädalapikkuse õhurünnakute laine ja suurtükitule tagajärjel tuhandeid tsiviilisikuid. Tegemist oli Euroopa suurima pommitamiskampaaniaga alates [[Dresdeni pommitamine|Dresdeni pommitamisest]].<ref
[[7. jaanuar]]il 1995 langes [[miinipilduja]] tulest vene [[kindralmajor]] Viktor Vorobjov, saades nii esimeseks pikas kindralite reas kes Tšetšeenias hukkusid. [[19. jaanuar]]il vallutasid Vene väed [[Tšetšeenia presidendipalee]]. Tšetšeeni võitlejad taandusid positsioonidelt kesklinnas pärast kolm nädalat kestnud võitlusi. Lahingud linna lõunaosas kestsid kuni 1995. aasta [[6. märts]]ini.
President Jeltsini inimõiguste nõuniku [[Sergei Kovaljov]]i hinnangul hukkus sõjas esimese viie nädalaga 27 000 tsiviilisikut. Vene ajaloolase ja kindrali [[Dmitri Volkogonov]]i sõnul hukkus Groznõi pommitamises ligi 35 000 tsiviilisikut sh 5000 last; enamik hukkunutest olid vene rahvusest. Groznõi lahingu militaarkaotused ei ole teada, kuid venelased on tunnistanud vähemalt 2000 sõduri tapmist või kadunuks jäämist.<ref name="BDR" />
Groznõi veresaun sai valju kriitikat nii Venemaal kui ka mujal maailmas. [[OSCE]] vaatlejad kirjeldasid nähtut kui "kujutlematut katastroofi". Nõukogude Liidu endine juht [[Mihhail Gorbatšov]] nimetas sõda "häbiväärseks veriseks seikluseks" ja Saksamaa kantsler [[Helmut Kohl]] "täielikuks hullumeelsuseks".<ref
===Pärast Groznõit===
Groznõi langemise järel haarasid venelased aeglaselt, kuid järjekindlalt oma kontrolli alla Tšetšeenia tasandikud ning liikusid edasi mägedesse. 7.–8. aprillil korraldasid [[OMON]] ja teised föderaalväed [[Samalški]] küla hõivamisel sõja ühe kurikuulsama [[veresaun]]a, tappes vähemalt 103 tsiviilisikut (sh 15 naist ja last).<ref name="hrw"
15. aprillil alustasid venelased mägedes kogu rinde ulatuses suuremõõtmelist pealetungi, liikudes edasi 200–300 masinast koosnevates kolonnides.<ref
[[USA armee]] raporti kohaselt olid venelaste kaotused 1995. aasta jaanuari ja juuni vahelisel perioodil, mil vallutati enamus Tšetšeenia territooriumist, ligikaudu 2800 tapetut, 10 000 haavatut ja üle 500 kadumajäänu või vangilangenu.<ref
[[Pilt:Evstafiev-chechnya-boy-house-burns.jpg|pisi|250px|Tšetšeeni poiss seisab põleva maja lähistel]]
Sõja jätkudes võtsid separatistid mitmel korral palju pantvange, üritades nõnda mõjutada Venemaa avalikku arvamust ja võimulolijaid. 1995. aasta juunis võttis Šamil Bassajevi juhitud võitljate grupp [[Budjonnovski pantvangikriis|Budjonnovski haiglas pantvangi]] üle 1500 inimese. Bassajevi ja Venemaa peaministri [[Viktor Tšernomõrdin]]i läbirääkimiste tulemusel sõlmiti relvarahu, kuid enne seda oli umbes 120 vene tsiviilisikut juba hukkunud.
Budjonnovski sündmused põhjustasid vene sõjategevuse ajutise seiskumise, andes sellega tšetšeenidele aega jõude koondada. Täiemõõduline sõda oli paljud algul Dudajevi vastased tšetšeenid tema toetajate vägedesse toonud. Tuhanded vabatahtlikud liitusid võitlejate gruppidega. Kaitseks föderaalvägede eest moodustati kohalikke kodukaitse üksusi, mille jõud ulatusid 1995. aasta lõpuks 5000–6000 relvastatud meheni. Tšetšeeni väejuhatuse andmetel ulatusid nende kogujõud (sh reservid) 10 000 – 12 000 võitlejani. [[ÜRO]] andmetel oli tšetšeeni jõudude hulgas palju [[lapssõdur]]eid (mõni alles 11-aastane) sh tüdrukuid.<ref
Mida väiksemaks nende kontrollitud territoorium jäi, seda enam hakkasid tšetšeenid kasutama selliseid klassikalisi [[sissisõda|sissisõja]] meetodeid nagu lõksude seadmine, vaenlase kontrollitud territooriumil teede mineerimine ja improviseeritud lõhkeseadeldiste kasutamine. Samuti kasutati edukalt kombinatsiooni mineerimisest ja [[varitsus]]est.
1995. aasta sügisel sai föderaalvägede ülem kindral [[Anatoli Romanov]] Groznõis pommiplahvatuses raskelt haavata ja jäi halvatuks. Rünnaku korraldamise kahtlus langes Vene vägede allumatutele elementidele, kuna see purustas püsiva relvarahu lootused, mis olid tekkinud kindral Romanovi ja tšetšeenide staabiülema [[Aslan Mashadov]]i usalduslikul suhtlemisel.<ref
1996. aasta veebruaris avasid föderaalväed ja venemeelsed tšetšeenid Groznõis tule iseseisvust toetava rahumeelse rahva demonstratsiooni pihta. Kümnetest tuhandetest inimestest mitmed surid.<ref
==Sõja tagajärjed==
Pärast esialgset 1994–1995 kampaaniat, mis lõppes [[Groznõi lahing (1994–1995)|Groznõi lahing]]uga, püüdsid Vene föderaalväed oma kontrolli alla haarata Tšetšeenia mägismaad. Vaatamata Vene vägede suurearvulisele ülekaalule nii elavjõus kui relvastuses, ei õnnestunud neil oma eesmärki saavutada. Tšetšeeni võitlejate visa vastuhakk mägedes ja sealt lähtuvad pidevad reidid tasandikele demoraliseerisid Vene vägesid ning muutsid Venemaa avaliku arvamuse ülekaalukalt sõjavastaseks. [[Boriss Jeltsin]]i valitsus kuulutas [[1996]]. aastal välja vaherahu ja sõlmis järgmisel aastal rahulepingu. Pärast [[Hassavjurti rahuleping]]u sõlmimist lahkusid lüüasaanud Vene väed Tšetšeeniast.
Sõja tsiviilohvrite arvuks loetakse 30 000 – 100 000 tapetut ja üle 200 000 haavatu. Üle 500 000 inimese põgenes sõjategevuse eest, jättes kogu Tšetšeenias mitmed linnad ja külad varemeisse.<ref
==Vaata ka==
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="kaotused">{{netiviide| URL=http://www.nytimes.com/2005/08/15/world/europe/15iht-chech.html?_r=1 |Pealkiri=Chechen official puts death toll for 2 wars at up to 160,000| Väljaanne=[[The New York Times]]| Aeg=16. august 2005 | Kasutatud=2. mai 2010| Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="BDR">{{netiviide|Autor=I.Faurby, M.Magnusson|URL=http://www.academia.edu/2050093/Ib_Faurby_in_co-operation_with_M%C3%A4rta-Lisa_Magnusson_The_Battle_s_of_Grozny_Baltic_Defence_Review_No._2_1999|Väljaanne=[[Baltic Defence Review]]|Pealkiri=The battle(s) of Grozny|Aeg=1999|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="Gall">{{cite book| last =Gall| first =Carlotta| coauthors =Thomas de Waal| title =Chechnya: Calamity in the Caucasus| publisher =New York University Press| year =1998| isbn = 0-8147-2963-0}}: lk 177–181.</ref>
<ref name="hrw">{{netiviide|URL=http://www.hrw.org/reports/1996/WR96/Helsinki-16.htm|Pealkiri=The Russian Federation: Human Rights Developments|Väljaandja=[[Human Rights Watch]]|Aeg=1996|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="hoX8j">{{netiviide|URL=http://www.voskres.ru/army/publicist/segen.htm| Pealkiri=Броня горела, как дрова...| Keel=vene keeles}}</ref>
<ref name="ri6qU">{{netiviide|URL=http://web.archive.org/web/20070821154629/http://www.hrvc.net/htmls/references.htm| Pealkiri=Civil and military casualties of the wars in Chechnya| Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="Snr2E">120 [[Budjonnovski pantvangikriis]]is ja 41 [[Pervomaiski pantvangikriis]]is</ref>
<ref name="RzuDZ">''The Chechen Wars: Will Russia Go the Way of the Soviet Union? – Matthew Evangelista'' lk 18.</ref>
<ref name="XCAMx">''Russia's Chechen war – Tracey C. German'' lk 176</ref>
<ref name="kaZ2C">''Chechnya: Calamity in the Caucasus – [[Carlotta Gall]] & [[Thomas De Waal]]'' lk 96; ''Vitaly Kutsenko, the elderly First Secretary of the town soviet either was pushed out of a first-floor window or tried to clamber out to escape the crowd.''</ref>
<ref name="mBnm0">{{netiviide|URL=http://www.memo.ru/hr/hotpoints/chechen/itogi/preface.htm#_VPID_2|Autor=O.P. Orlov, V.P. Tšerkassov|Pealkiri=Россия — Чечня: Цепь ошибок и преступлений|Väljaandja=[[Memorial (selts)|Memorial]]|Keel=vene keeles}}</ref>
<ref name="dJ6nY">{{netiviide|URL=http://www.blackwell-synergy.com/doi/pdf/10.1111/1475-4967.00012|Autor=Williams, Bryan Glyn|Aasta=2001|Pealkiri=The Russo-Chechen War: A Threat to Stability in the Middle East and Eurasia?|Keel=inglise keeles|Väljaanne=Middle East Policy 8.1.}}</ref>
<ref name="R9B6d">{{netiviide|URL=http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/482323.stm|Pealkiri=The First Bloody Battle|Väljaanne=BBC News| Aeg=16. märts 2000|Kasutatud=24. mai 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="6mLfr">{{netiviide|URL=http://smallwarsjournal.com/documents/alikhadzhievinterview.pdf|Pealkiri=Ruslan Alikhadzhiev interview|Väljaanne=Small Wars Journal|Aeg=juuni 1999|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="BrjUQ">{{netiviide|URL=http://smallwarsjournal.com/documents/iskhanovinterview.pdf|Pealkiri=Husein Iskhanov interview|Väljaanne=Small Wars Journal|Aeg=juuni 1999|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="Ye9fE">{{netiviide|URL=http://www.inetres.com/gp/military/FM3-06_11H.html|Pealkiri=Lessons Learned from Modern Urban Combat|Väljaandja=[[USA Armee]]|Aeg=28. veebruar 2002|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="DbfH7">{{netiviide|URL=http://www1.umn.edu/humanrts/commission/country52/1996_13.htm|Pealkiri=The situation of human rights in the Republic of Chechnya of the Russian Federation|Väljaandja=[[ÜRO]]|Aeg=26. märts 1996|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles]}}</ref>
<ref name="q1I7m">{{netiviide|URL=http://www.sptimes.ru/index.php?action_id=2&story_id=11071|Pealkiri=Honoring a General Who is Silenced|Väljaanne=[[The St. Petersburg Times]]|Autor=O. Jablokova|Aeg=30. september 2003|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="ES9iS">{{netiviide|URL=http://www.jamestown.org/single/?no_cache=1&tx_ttnews%5Bswords%5D=8fd5893941d69d0be3f378576261ae3e&tx_ttnews%5Bexact_search%5D=Prisoner%20Exchange%20in%20Trouble&tx_ttnews%5Btt_news%5D=10767&tx_ttnews%5BbackPid%5D=7&cHash=17f5406f5d141fc881dc220dc30538e2|Pealkiri=Chechnya: Election Date Postponed, Prisoner Exchange in Trouble|Väljaandja=The Jamestown Foundation|Aeg=8. august 1995|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="f1tjM">{{netiviide|URL=http://www.hartford-hwp.com/archives/63/080.html|Pealkiri=Mass protests in Grozny end in bloodshed|Autor=C. Hunter|Aeg=1. märts 1996|Kasutatud=15. juuni 2011|Keel=inglise keeles}}</ref>
<ref name="ML2Hn">{{netiviide|URL=http://www.globalsecurity.org/military/world/war/chechnya1.htm|Pealkiri=First Chechnya War – 1994–1996|Väljaandja=[[Globalsecurity.org]]|Keel=inglise keeles}}</ref>
}}
[[Kategooria:20. sajand Venemaal]]
| |||