Tartu piiskopilinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
Linnus püstitati [[13. sajand]]i keskel, pärast [[Tartu muinaslinnus]]e [[Tartu piiramine (1224)|vallutamist ristisõdijate poolt]] [[1224]]. aastal, millega lõppes Mandri-Eestis [[Muistne vabadusvõitlus|muistne vabadusvõitlus]]. Tõenäoliselt alustati ehitustöid juba 1224–25, ehitis valmis 1230. aastaiks<ref name="konspekt">[http://pri.kypsiseladu.ee/Keskaja_arheoloogia Keskaja arheoloogia], konspekt Ain Mäesalu loengust Tartu Ülikoolis (FLAJ.01.067)</ref>.
 
Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi [[resident]]sina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja [[teenija]]id majutavast [[eeslinnus]]est. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, sellemille idatornis elas tõenäoliselt piiskop ise. Ülejäänud Toomemäest, kus olid [[Tartu toomkirik|toomkirik]] ja [[toomhärra]]de majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus [[vagumus]]es, sillaga [[vallikraav]], mille kohal on [[1760]].–[[1770]]. aastatel rajatud [[Püssirohukelder]]. Üle vagumuse kulgevaskulgesid müürid, mis ühendasid pealinnuse eeslinnusega. Linnuse sisemüüri liini pidi, väravate kohal, kulges pea- ja eeslinnust ühendav [[viadukt]], mis lõppes torniga. Viadukti all asuvatest väravatest viis kaartee linnusest [[Riia värav]]ateni. Eeslinnusest linnast väljapääsuks oli [[Toomevärav]]<ref>[[Kalle Kroon]]. [http://www.horisont.ee/node/1881 Käsu Hansu aegne Tartu Rootsi Kuninglikus Armeemuuseumis], [[Horisont (ajakiri)|Horisont]], 4/2012</ref>.
 
1396. aastal toimunud Liivi ordu rünnaku käigus vallutati ka Tartu piiskopilinnus <ref>Enn Tarvel "Poliitiline ajalugu. Hansalinnana XIII sajandist Liivi sõjani" – Rmt: "Tartu ajalugu" Tallinn, 1980, lk 27–45; lk 31</ref>, kuid linnus jäi