Erinevus lehekülje "Eduard Wiiralt" redaktsioonide vahel

P
parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited
P (parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited)
 
==Elukäik==
Eduard Wiiralt sündis [[Peterburi kubermang]]us [[Tsarskoje Selo maakond|Tsarskoje Selo maakonnas]] [[Gubanitsõ vald|Gubanitsõ vallas]] Robidetsi mõisas [[mõisateenija]]te Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. Seitsmeaastasena pandi poiss kohalikku Kalitino algkooli. Aastal [[1909]] siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd [[Varangu mõis]]as [[Järvamaa]]l. Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis, mille juhatajaks oli kriitik ja kirjandusharrastaja [[Johannes Söster]].<ref name=":2">Aleksis Rannit, Eduard Wiiralti noorusmailt, Our Life, nr. 3, 1948</ref> Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, läks Wiiralt [[Koeru saksa erakool]]<nowiki/>i.
 
[[I maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkedes asus perekond elama [[Tallinn]]a ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks [[Tallinna Kunsttööstuskool]]i. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Wiiralti peamiseks õpetajaks [[Nikolai Triik]]. 1917. ja 1918. aastal käis Wiiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus [[Eesti Rahva Muuseum|Eesti Rahva Muuseumi]] kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas.<ref name=":2" /> Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus [[Eesti Noorte Ühing]]u "Tungal" juhatusse.
Kui sügisel [[1919]] asutati Tartus [[Pallas (kunstikool)|Kunstiühingu Pallas kunstikool]], palus Wiiralt ennast üle viia [[Tartu Kooliõpilaste pataljon]]i. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada.<ref name="ES, 1943" /> Wiiralt asus [[Anton Starkopf]]i [[skulptuur]]iateljees skulptuuri eriala õppima. Graafika õpetajat tollal koolis veel polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aasta oktoobris.<ref name="ES, 1943" /> 1920. aastast töötas noor kunstnik tollal Pallase õpetajaskonda mitte kuulunud [[Jaan Koort]]i juures õpilase-abilisena. Muuseas teostas ta Koorti puuskulptuur-[[büst]]i "Eesti neiu".<ref name="ES, 1943" />
 
Aastatel [[1922]]–[[1923]] jätkas Wiiralt oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina [[Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemia]]s professor [[Selmar Werner]]i meisterõpilasena. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni [[Dresden]]isse, kus töötas [[vasegravüür]]ide trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid õigupoolest ainuke kool, mille Wiiralt graafika tehnikate alal sai.<ref name="ES, 1943" /> Septembris võttis kunstnik koos [[Villem Ormisson|Villem Ormissoni]], [[Ado Vabbe]] ja [[Rudolf Paris|Rudolf Parisega]] ette ringreisi [[Weimar|Weimarisse]] ja [[Meisseni portselanivabrik|Meisseni portselanivabrikusse]] ning sõitis siis tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases.<ref name=":2" /> [[11. mai|11.]]–[[18. mai]]l [[1924]] toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus.<ref name=":0">[[Mai Levin]], Armastus Strasbourg'is. Eduard Wiiralt, Joonistusi ja graafikat Soome helilooja Juhani Komulaineni kogust, 2006. aastal [[Adamson-Ericu muuseum|Adamson-Ericu muuseumis]] toimunud näituse kataloog, [[EKM]], 2006.</ref> Koos Wiiraltiga esinesid maalija [[Kuno Veeber]], skulptor [[Ferdi Sannamees]] ja graafik [[Natalie Mei]].<ref name=":0" /> Wiiraltilt oli näitusel 114 teost - illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri.<ref name=":0" /> Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1.<ref name=":0" /> Kooli lõpetamise järel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925).<ref name="ES, 1943" />
 
=== Pariisis ===
1925. aastal määras vastloodud [[Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]] Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks [[Pariis|Pariisis]]. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit üle [[Berliin|Berliini]] ja [[Köln|Kölni]] Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925.<ref name=":0" /> Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu [[Odessa|Odessast]] pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel [[1925]]–[[1939]] elas ta Pariisis. [[Montparnasse|Montparnasse'l]] kujundes 1920.aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia, nagu enne Esimest Maailmasõda. Seal elasid ja õppisid lühemat või pikemat aega maalijad [[Kuno Veeber]], [[Adamson-Eric]], [[Kristjan Teder]], [[Aleksander Vardi]], [[Jaan Grünberg]], [[Juhan Muks]] ja teised. Sukelduti internatsionaalses kunstnikeseltskonnas peaaegu et kohustuslikuks peetavasse boheemlasellu, trotsides rahanappust. Nii ka Wiiralt, kes aga säilitas seejuures imetlusväärse töövõime. <ref>EKMA 10.8.5.52<name="2MSQb" /ref>Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt [[Jaan Grünberg|Jaan Grünbergiga]], kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor [[Aleksander Ipsberg]] ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis [[1933]] ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest.<ref name=":0" /> Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.
 
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi [[Itaalia]]sse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised [[honorar]]id kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais [[1927]] toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 [[litograafia|litot]], [[puugravüür]]i, [[ofort]]i, [[monotüüpia]]t ja [[joonistus]]t. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele [[Sügissalong]]i liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon<ref name=":0" />. [[1928]]. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja [[õlimaal]]id. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele<ref name=":0" />.
 
=== Viimased aastad Pariisis ===
[[1944]]. aasta kevadel sõitis Wiiralt [[Viin]]i oma tööde näitust korraldama. Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitmeid töid Austria graafikamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust oma tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi [[Taani]] [[Rootsi]], kus peatuspaigaks oli esialgu põgenikelaager [[Kummelnäs|Kummelnäsis]]. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos vahepeal Eestist [[Suur põgenemine|põgenenud]] [[Eduard Ole]]ga matka [[Lapimaa]]le. [[1946]]. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle oma korterit [[Montparnasse]]'il eestlane Eduard Klimberg. 1947. aastal sai ta korteri Tähe väljaku (praegu Charles de Gaulle'i väljak) triumfikaare lähedale ning 1951. aastal kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux'sse, kus asuv maja aadressil Rue Houdan 61 jäigi tema eluasemeks kuni surmani<ref name=":1">Mai Levin, Wiiralt sõjajärgses Pariisis, KesKus, juuni 2009</ref>. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 [[Père-Lachaise'i kalmistu|Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule]].
 
=== Pärand ===
Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema vähesed isiklikud asjad ja [[gravüür]]id, [[joonistus]]ed, [[skits]]id ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik [[Kaarel Robert Pusta]] eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada [[Stockholm]]is [[Eesti Komitee]] haldamisel. Tartu Ülikooli endise kunstiajaloo professori ja [[Stockholmi Ülikool]]i toonase kunstiajaloo professori [[Sten Karling|Sten Karlingu]] abil toimetati Wiiralti pärand Stockholmi, kus seda esialgu hoiti Kunstiakadeemia ruumides Fredsgatanil. 1987. aastal õnnestus see deponeerida Rootsi Riigiarhiivi Mariabergetil. Mõlemas kohas oli uurijatel võimalik tutvuda maalija [[Juhan Nõmmik|Juhan Nõmmiku]] poolt asjatundlikult süstematiseeritud koguga ja laenutada teoseid näitustele. [[2005]]. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle [[Eesti Kunstimuuseum|Eesti Kunstimuuseumile]]<ref>http://www.kumu.ee/et/naitused/toimunud/2009 Eduardname="ISOoh" Wiiralti pärand - Eesti Komitee kingitus17/>.04-04.10.2009<br>
Kumu kunstimuuseum</ref>.
 
==Looming==
Aastast [[1916]] pärinevad Wiiralti esimesed [[puulõige|puu-]] ja [[linoollõige|linoollõiked]] ning [[1917]]. aastast esimesed [[ofort|ofordi]]katsetused. Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, käis ta plaadilt äratõmbeid tegemas ühe Nõmme kivitrükkali juures. Kivitrükipressiga ofordi trükkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikate "alkeemiku" karjäärile.<ref name=":2" />
 
Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus<ref name="PK, 1938" />. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuke saanud kirjandusühingu Siuru embleemist<ref>Valve Hinnov,name="IQsuQ" Eesti kunsti ülevaatenäitused aastail 1918-1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik. Tartu 1985</ref>. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.<ref name="ES, 1943" /> Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema [[ofort|ofordid]], [[linoollõige|linoollõiked]] ja joonistused said kiitva hinnangu.
 
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest.
Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt jõulisemaks ja kindlapiirilisemaks. Ta sattus verismi mõjuorbiiti, mille kiindumus [[Grotesk|groteski]] ja detailinaturalismi nakatas teda seda enam, et need jooned olid juba ilmnenud tema loomingus. Kohati sarnanevad Wiiralti Dresdeni-lehed väga [[Otto Dix|Otto Dixi]] omadele, keda imetlesid tollal teisedki noored pallaslased.<ref>EKMA 10.8.5.52<name="2MSQb" /ref>
 
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923–1925 illustreeris Wiiralt [[Juhan Jaik|Juhan Jaigi]] "Võrumaa jutud", 1925 [[Jakob Kõrv]]i "Muinasjutud", [[1924]]–1925 [[Eduard Tennmann]]i [[usuõpetus]]e [[lugemik]]ud, [[1926]] koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja [[1928]] [[Aleksandr Puškin]]i "[[Gabrieliidid]]", [[Marie Under]]i "Rõõm ühest ilusast päevast". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes ([[kõrgtrükk|kõrg]]- ja [[sügavtrükk|sügavtrükis]]), ofordis, [[akvatinta]]s (ka kõrgtrükis), [[litograafia]]s ja [[monotüüpia]]s.
Kuigi kunstnik enne Teist maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel [[Riia]]s, [[Helsingi]]s, [[Berliin]]is, [[Moskva]]s, [[Kaunas]]es ja [[1933]]. aastal [[Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]]e poolt korraldatud graafikanäitusel [[Praha]]s.<ref name="PK, 1938" /> Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), [[Philadelphia]]s (1928), [[Strasbourg]]is (1931) ja [[Amsterdam]]is (1935). <ref name="PK, 1938" /> Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär [[Alfred Rõude]] 1936. aastal näituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust.<ref name="PK, 1938" /> 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. Kunsti Aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena.<ref name="PL, 1938" /> Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13.<ref name="PK, 1938" /> Prantsusmaal viibides töötas Wiiralt ka mitmete prantsuse ajakirjade heaks ning illustreeris kaks raamatut.<ref name="PK, 1938" />
 
Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).<ref name="uudis-maroko" />
 
[[1939]]. aasta sügisel, [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] puhkedes, sõitis Eduard Wiiralt tagasi Eestisse, kus lõi sellised tööd nagu "Eesti neiu" ([[1942]], pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad [[1943]], kuivnõel), "Monika" (1942, [[metsotinto]]) ja "Kaameli pea" (1939, puulõige).
[[2004]]. aastast annab [[Kultuuriministeerium]] igal aastal välja [[Eduard Wiiralti nimeline stipendium|Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi]]. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul.
 
[[2010]]. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.<ref name="uudis-maroko" />
 
Tartus, Ihastes, asub [[Eduard Wiiralti tänav]].
 
==Viited==
{{Viitedviited|allikad=
<ref name="PK, 1938">"E.Viiralt 40-aastane", [[Põhja Kodu]], 18.03.1938</ref>
<ref name="uudis-maroko">[http://uudised.err.ee/index.php?06218825 "Marokos avati Eduardi Viiralti mälestustahvel"] [[ERR]], 6. november 2010</ref>
<ref name="PL, 1938">"Viinis müüdi Ed. Viiraldi töid", [[Päevaleht]], 30.02.1938</ref>
<ref name="ES, 1943">[[Alfred Vaga]], "Eduard Viiralt skulptorina. Jooni kunstniku arenguteelt", [[Eesti Sõna]], 7.02.1943</ref>
<ref name=":2">Aleksis Rannit, Eduard Wiiralti noorusmailt, Our Life, nr. 3, 1948</ref>
<ref name=":0">[[Mai Levin]], Armastus Strasbourg'is. Eduard Wiiralt, Joonistusi ja graafikat Soome helilooja Juhani Komulaineni kogust, 2006. aastal [[Adamson-Ericu muuseum|Adamson-Ericu muuseumis]] toimunud näituse kataloog, [[EKM]], 2006.</ref>
<ref name=":1">Mai Levin, Wiiralt sõjajärgses Pariisis, KesKus, juuni 2009</ref>
<ref name="2MSQb">EKMA 10.8.5.52</ref>
<ref name="ISOoh">http://www.kumu.ee/et/naitused/toimunud/2009 Eduard Wiiralti pärand – Eesti Komitee kingitus17.04–04.10.2009<br> Kumu kunstimuuseum</ref>
<ref name="IQsuQ">Valve Hinnov, Eesti kunsti ülevaatenäitused aastail 1918–1927, Tartu Kunstimuuseumi kogude teatmik. Tartu 1985</ref>
}}
 
75 746

muudatust