Kalamaja kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Tallinn, Kalamaja kalmistu värav-kellatorn, 1780 (1).jpg|pisi|Kalamaja kalmistu värav-kellatorn.]]

[[Pilt:Tallinn, Kalamaja kalmistu.jpg|pisi|Kalamaja endine kalmistu pargina.]]

Esimesed kirjalikud andmed kalmistust pärinevad aastast [[1561]], mil sinna maeti 2000 [[Rootsi]] sõjaväelast. Aastal [[1730]] pöördusid eesti ja rootsi kogudusedkogudus linnavõimude poole palvega ehitada Kalamaja kalmistu ümber plankaed ja seada üles kellad. Aastal [[1780]] rajati kammerhärra Peter Duborgh rahastamisel kalmistu [[Kalamaja kalmistu väravatorn|väravatorn]], mis on säilinud tänapäevani.<ref>Kalamaja kalmistu minewikust., Eesti Kirik, nr. 35, 25 august 1932, [http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestikirikeelk19320825.2.10# lk. 276, 278-280]</ref>

18. sajandil oli Kalamaja kalmistu [[Tallinna Püha Vaimu kogudus|Pühavaimu]] ja [[Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus|Rootsi-Mihkli kogudus]]te matmispaigaksmatmispaik.

Kalmistu suleti matmisteks 1950. aastatel ning osa lahkunuid maeti ümber (enamasti eraviisiliselt, riiklikult on teada ainult muusikategelase [[1962Jaan Tamm (muusikategelane)|Jaan Tamme]]. aastal tuliümbermatmine [[RobertMetsakalmistu]]le). Nerman[[1962]]i. teatelaastal tuli korraldus puhastada [[Kalamaja kalmistu]] pargiks, sellega alustas ülesande saanud tehas "[[Volta tehas|Volta]]" 1964. aastal. Otsus tuli ilmselt kuskilt kõrgemalt, muidu ei oleks enne kalmistu sulgemist sinna veel maetud.<ref> [[Robert Nerman]]. "Kalamaja ajalugu". Tallinn, 1996. [[ISBN]] 9985-60-173-4. </ref>.

Muinsuskaitseliikumise algatusel hakati kalmistut taastama mälestuspargimälestuspargina ([[nekropol]]<nowiki/>ina; ([[Kalamaja kalmistupark]]) ja aastast. [[1993]]. onaastal võeti see parginapark looduskaitse allalla, 1995. aastal muinsuskaitse alla.