Erinevus lehekülje "Telefon" redaktsioonide vahel

Lisatud 536 baiti ,  3 aasta eest
P
Tühistati kasutaja 195.250.188.131 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi [[User:2001:7D0:87FF:6480:10C8:1FF5:60D3:155B|2001:7D0:87FF:6...
Märgised: Visuaalmuudatus Viidete kustutamine
P (Tühistati kasutaja 195.250.188.131 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi [[User:2001:7D0:87FF:6480:10C8:1FF5:60D3:155B|2001:7D0:87FF:6...)
Tavaline lauatelefon on ühendatud telefoniliiniga, mis koosneb ühest keerupaarist ehk kahest üksteise ümber keerutatud isoleeritud [[vask]]juhtmest. Skeemil on see juhtmepaar tähistatud C-ga. Aparaat koosneb kolmest põhikomponendist: kelluke, lüliti ja numbrilauad või -kettas. Kellukese helin, harvem ka märgutuli või sumisti (summer) (A7) teavitab sissetulevast kõnest. Ümberlüliti teavitab kõnekeskust (telefonijaama), et kasutaja on telefonitoru hargilt tõstnud kõnele vastamiseks või kõne alustamiseks. Numbrivalimis-seadisega saab kasutaja valida numbri, mis edastatakse telefonijaama. Kuni [[1950. aastad|1950. aastateni]] kasutati numbrivalimisel peaaegu ainult numbriketast, hiljem lisandus sellele ka sõrmiste (klaviatuuri) abil valimine (A4). Vanade pulssvalimisega automaat telefonikeskjaamade asendamine hilisemate, toonvalimisega telefonikeskjaamadega võimaldas telefoniaparaadil numbrit valida ainult klaviatuuri abil.
 
Lauatelefoniteenuse peamine kulu on telefonitugijaamad, kus kõned kommuteeritakse. Telefon on telefonijaamaga ühendatud vaid ühe juhtmepaari abil. Juhtmepaari mõlemad sooned on teineteise ümber keerutatud, et vältida [[elektromagnetiline kiirgus|elektromagnetilist]] [[interferents]]i ehk kõne ülekostvust (''crosstalk'') mitmepaarilises kaablis ja elektrilist mahtuvust paremini kui keerutamata juhtmepaar või üksainus juhe võimaldaks. Mikrofoni edastatav signaal ei kostu telefonitoru kuularis liiga kõvasti tänu hübriid[[induktiivpool]]ile (A3) ja teistele skeemiosadele, mis signaalide tugevusi ühtlustavad. Ühenduskarp (B) toimib [[piksekaitse|piksekaitsmena]] (B2) ja reguleerib telefoniliini [[takistus]]t (B1), et maksimeerida signaali tugevust liini pikkust arvestades, sama toimub telefonis (A8) sõltuvalt liini pikkusest. Telefoniliinide pinge on maa suhtes negatiivne, et vähendada [[Galvaanielement|galvaanilist]] [[korrosioon]]i. Negatiivne pinge tõmbab kaablite poole positiivseid mmetalli[[Piltioon]]e.<ref>[http:Alexander Graham Telephone in Newyork//electronics.jpg|pisi|Alexanderhowstuffworks.com/telephone1.htm GrahamHow BellTelephones tegemas esimest telefonikõnet New Yorgist Chicagosse (1892)Work]</ref><ref>[http://www.explainthatstuff.com/telephone.html Telephones]</ref>
 
==Ajalugu==
[[Pilt:Alexander Graham Telephone in Newyork.jpg|pisi|Alexander Graham Bell tegemas esimest telefonikõnet New Yorgist Chicagosse (1892)]]
Enne telefoni leiutamist kasutati sõna “telefon” teiste seadmete jaoks. Isegi kõik varasemad leiutajad ei nimetanud uut seadet telefoniks. Näiteks nimetati samuti telefoniks sidevahendit purjelaevadel, mille laevakapten John Taylor leiutas [[1844]]. [[Udu]]se ilma korral kasutati teiste laevadega suhtlemiseks nelja [[udupasun]]at.<ref>Timbs, John; "Year Book of Facts in Science and Art", 1844 edition, p. 55. [https://encrypted.google.com/books?id=YVoAAAAAMAAJ&vq=telephone&pg=PA55#v=onepage&q=telephone&f=false Google Books]</ref><ref>[https://archive.org/stream/telephoneandtel00kinggoog/#page/n8/mode/2up The Telephone and Telephone Exchanges] J. E. Kingsbury (1915)</ref>
 
Kellele kuulub telefoni leiutamise au, on vaieldav. Nii nagu teiste tuntud leiutiste, näiteks [[raadio]], [[televisioon]], [[hõõglamp|hõõglambi]] ja [[arvuti]] puhul, tegelesid paljud leiutajad hääle traatühenduse teemaliste katsetega ja parandasid üksteise ideid. Uued probleemid tekivad aeg-ajalt siiamaani. Telefoni leiutajateks on nimetatud [[Charles Bourseul]]i, [[Antonio Meucci]]t, Johann [[Philipp Reis]]i, [[Alexander Graham Bell]]i ja [[Elisha Gray]]d.<ref>{{cite book|last=Coe|first=Lewis|title=The Telephone and It's Several Inventors: A History|year=1995|publisher=McFarland & Company, Inc.|location=Jefferson, NC|isbn=978-0-7864-2609-6|page=5}}</ref>
 
Alexander Graham Bell oli esimene, kellele [[USA patendiamet]] andis patendi elektrilise telefoni eest, nimelt [[7. märts]]il [[1876]]<ref name="Brown">{{cite book | last = Brown | first = Travis | title = Historical first patents: the first United States patent for many everyday things | publisher = Scarecrow Press | location = University of Michigan | year = 1994 |edition = illustrated | page = 179 | isbn = 978-0-8108-2898-8 | url = https://books.google.com/books?ei=WlVTSuiCE4e-yQS--PDiAg&id=V-NUAAAAMAAJ&dq}}</ref>. Belli patendid olid juriidilises mõttes edukad ja kaubanduslikult kindlad. Belli esimene patent sai telefoni peapatendiks, millest tulenesid teised telefoniga seo[[Piltseotud patendid.<ref>US patent 174465, Alexander Graham Bell:ATTtelephone-large "Improvement in Telegraphy", esitatud 14. veebruaril 1876, rahuldatud 7.jpg|pisi|Sõrmistikuga (klaviatuuriga)märtsil telefon]]1876</ref>
 
[[Pilt:Fixed telephone lines per 100 inhabitants 1997-2007 ITU.png|pisi|300px|Lauatelefone saja elaniku kohta 1997–2007. Sinine - arenenud riigid, punane - arengumaad, roheline - maailma keskmine]]
[[Pilt:ATTtelephone-large.jpg|pisi|Sõrmistikuga (klaviatuuriga) telefon]]
Esimesed telefonid olid üksteisega füüsiliselt traadi kaudu otseühenduses ühest majast teise. Kuna see on väga ebapraktiline, hakati kiirelt kasutama käsitsi kommuteeritavaid kõnekeskusi, kus operaator kõne tellija vastava soovi esitamisel kaks telefoniliini omavahel ühendas. Sellest said alguse esimesed lauatelefoniteenuse pakkujad. 20. sajandi alguses arendati välja kõnede ühendamise täielikult automatiseeritud telefonikeskjaamade võrk. Alates [[1930. aastad|1930. aastatest]] töötati välja mitmesuguseid raadiotelefoni-keskjamade süsteeme, et edastada telefonikõnesid [[laev]]adele ja sajandi keskpaiku ka [[auto]]desse. Raadiotelefonisüsteemid arenesid ülemaailmseteks juhtmevabadeks telefonivõrkudeks ja [[1973]] tutvustas [[Motorola]] esimest pihutelefoni [[mobiiltelefon]]i. 1970-ndate keskpaigaks oli maailmas juba mitu mobiilsidevõrku. [[1983]]. aastal arendati USA-s ja seejärel võeti kasutusele ka mujalgi maailmas ''Advanced Mobile Phone System'', mis pakkus tagasiühilduvat standardiseeritud tehnoloogiat, et kasutaja saaks helistada oma piirkonnast palju kaugemale. Nii tekkisid analoogmobiilsidevõrgud, mis hiljem arenesid digitaaltelefonivõrkudeks pakkudes paremat konfidentsiaalsust, teenindusvõimekust, [[leviala]] ja madalamat hinda. Avalik tugijaamadega telefonivõrk, mis on hierarhiliselt ühendatud kõnekeskusteks, ühendab tänapäeval telefone üle maailma. Vastavalt E.164 standardile on igal telefonil oma indentifitseeriv automaat-telefonijaama number, millele saab helistada ükskõik milliselt teiselt samas võrgus olevalt telefonilt.
 
Kaevanduste jaoks toodetakse erilisi plahvatusohutuid kaevandustelefone.<ref name=Tehnikaleksikon/>
 
==KANA LUGUPatendid==
* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0174465 US 174,465] -- ''Telegraphy'' (Belli esimene telefonipatent) -- Alexander Graham Bell
* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0186787 US 186,787] -- ''Electric Telegraphy'' (püsimagnetiline vastuvõtja (kuular)) -- Alexander Graham Bell
261

muudatust