Telefon: erinevus redaktsioonide vahel

Tavaline lauatelefon on ühendatud telefoniliiniga, mis koosneb ühest keerupaarist ehk kahest üksteise ümber keerutatud isoleeritud [[vask]]juhtmest. Skeemil on see juhtmepaar tähistatud C-ga. Aparaat koosneb kolmest põhikomponendist: kelluke, lüliti ja numbrilauad või -kettas. Kellukese helin, harvem ka märgutuli või sumisti (summer) (A7) teavitab sissetulevast kõnest. Ümberlüliti teavitab kõnekeskust (telefonijaama), et kasutaja on telefonitoru hargilt tõstnud kõnele vastamiseks või kõne alustamiseks. Numbrivalimis-seadisega saab kasutaja valida numbri, mis edastatakse telefonijaama. Kuni [[1950. aastad|1950. aastateni]] kasutati numbrivalimisel peaaegu ainult numbriketast, hiljem lisandus sellele ka sõrmiste (klaviatuuri) abil valimine (A4). Vanade pulssvalimisega automaat telefonikeskjaamade asendamine hilisemate, toonvalimisega telefonikeskjaamadega võimaldas telefoniaparaadil numbrit valida ainult klaviatuuri abil.

 

Enne telefoni leiutamist kasutati sõna “telefon” teiste seadmete jaoks. Isegi kõik varasemad leiutajad ei nimetanud uut seadet telefoniks. Näiteks nimetati samuti telefoniks sidevahendit purjelaevadel, mille laevakapten John Taylor leiutas [[1844]]. [[Udu]]se ilma korral kasutati teiste laevadega suhtlemiseks nelja [[udupasun]]at.<ref>Timbs, John; "Year Book of Facts in Science and Art", 1844 edition, p. 55. [https://encrypted.google.com/books?id=YVoAAAAAMAAJ&vq=telephone&pg=PA55#v=onepage&q=telephone&f=false Google Books]</ref><ref>[https://archive.org/stream/telephoneandtel00kinggoog/#page/n8/mode/2up The Telephone and Telephone Exchanges] J. E. Kingsbury (1915)</ref>

 

Kellele kuulub telefoni leiutamise au, on vaieldav. Nii nagu teiste tuntud leiutiste, näiteks [[raadio]], [[televisioon]], [[hõõglamp|hõõglambi]] ja [[arvuti]] puhul, tegelesid paljud leiutajad hääle traatühenduse teemaliste katsetega ja parandasid üksteise ideid. Uued probleemid tekivad aeg-ajalt siiamaani. Telefoni leiutajateks on nimetatud [[Charles Bourseul]]i, [[Antonio Meucci]]t, Johann [[Philipp Reis]]i, [[Alexander Graham Bell]]i ja [[Elisha Gray]]d.<ref>{{cite book|last=Coe|first=Lewis|title=The Telephone and It's Several Inventors: A History|year=1995|publisher=McFarland & Company, Inc.|location=Jefferson, NC|isbn=978-0-7864-2609-6|page=5}}</ref>

 

Esimesed telefonid olid üksteisega füüsiliselt traadi kaudu otseühenduses ühest majast teise. Kuna see on väga ebapraktiline, hakati kiirelt kasutama käsitsi kommuteeritavaid kõnekeskusi, kus operaator kõne tellija vastava soovi esitamisel kaks telefoniliini omavahel ühendas. Sellest said alguse esimesed lauatelefoniteenuse pakkujad. 20. sajandi alguses arendati välja kõnede ühendamise täielikult automatiseeritud telefonikeskjaamade võrk. Alates [[1930. aastad|1930. aastatest]] töötati välja mitmesuguseid raadiotelefoni-keskjamade süsteeme, et edastada telefonikõnesid [[laev]]adele ja sajandi keskpaiku ka [[auto]]desse. Raadiotelefonisüsteemid arenesid ülemaailmseteks juhtmevabadeks telefonivõrkudeks ja [[1973]] tutvustas [[Motorola]] esimest pihutelefoni [[mobiiltelefon]]i. 1970-ndate keskpaigaks oli maailmas juba mitu mobiilsidevõrku. [[1983]]. aastal arendati USA-s ja seejärel võeti kasutusele ka mujalgi maailmas ''Advanced Mobile Phone System'', mis pakkus tagasiühilduvat standardiseeritud tehnoloogiat, et kasutaja saaks helistada oma piirkonnast palju kaugemale. Nii tekkisid analoogmobiilsidevõrgud, mis hiljem arenesid digitaaltelefonivõrkudeks pakkudes paremat konfidentsiaalsust, teenindusvõimekust, [[leviala]] ja madalamat hinda. Avalik tugijaamadega telefonivõrk, mis on hierarhiliselt ühendatud kõnekeskusteks, ühendab tänapäeval telefone üle maailma. Vastavalt E.164 standardile on igal telefonil oma indentifitseeriv automaat-telefonijaama number, millele saab helistada ükskõik milliselt teiselt samas võrgus olevalt telefonilt.

 

Kaevanduste jaoks toodetakse erilisi plahvatusohutuid kaevandustelefone.<ref name=Tehnikaleksikon/>

 

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0174465 US 174,465] -- ''Telegraphy'' (Belli esimene telefonipatent) -- Alexander Graham Bell

* [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0186787 US 186,787] -- ''Electric Telegraphy'' (püsimagnetiline vastuvõtja (kuular)) -- Alexander Graham Bell