Vesi: erinevus redaktsioonide vahel

Vesi on standardtingimustel vedelas olekus võrreldes teiste elementide (mis koos hapnikuga asuvad [[perioodilisustabel]]is VI grupis) analoogiliste hüdriididega (H₂S, H₂Se, H₂Te), mis on gaasilised ained. Teised elemendid, mis ümbritsevad hapnikku, nagu [[lämmastik]], [[fluor]], [[kloor]], [[fosfor]], annavad vesinikuga ühinedes standardtingimustel gaasilisi ühendeid. Hapnik on [[Elektronegatiivsus|elektronegatiivsem]] kui kõik ülalnimetatud elemendid (v.a [[fluor]]), tänu sellele on [[elektronpilv]]ed veemolekulis nihutatud tema poole. See annab veemolekulile [[Molekuli polaarsus|polaarsus]]e – hapnik omab kahte negatiivset [[Laeng|osalaengut]] ja vesinik positiivset. Vee molekulid tõmbuvad üksteise poole moodustades polaarseid [[vesinikside]]meid. Iga molekul on võimeline moodustama neli sidet: kaks neist – hapnik (sideme aktseptor) ja kaks – vesinik (sideme doonor).<ref name="larion" />.Vee molekulid on pidevas liikumises üksteise suhtes, seega vesiniksidemed katkevad ja moodustuvad taas ajaskaalal > 200 [[Femto-|femto]]sekundit.<ref name="Smith" /> Nende sidemete võrgustikud, klastrid muudavad veemolekulide üksteisest eraldamise raskemaks ja energiat nõudvaks protsessiks ja tõstavad seega vee sulamis- ja keemistemperatuuri<ref name="larion" />.

 

Tänu molekulide [[Molekuli polaarsus|polaarsusele]] ja [[vesinikside]]mete moodustumisele on vesi universaalne lahusti. Vees lahustuvad [[hüdrofiilsus|hüdrofiilsed]] ained, mille molekulid on samuti polaarsed. On teada, et paljude ainete lahustumisel vees ainete molekulid või ioonid seonduvad veemolekulidega, moodustades [[hüdraat]]e. Sõltuvalt aine iseloomust võivad [[hüdraadid]] moodustuda erinevalt. Kui on tegemist ainega [[Ioonsed ained|ioonse]] iseloomuga, näiteks [[Ioonsed ained|KCl]] kristalliga, siis vette sattudes ioonid kristalli pinnal tõmbavad veemolekulid ligi tänu [[Elektrostaatiline vastasmõju|elektrostaatilistele jõududele]] (ioon-[[dipool]]ne vastasmõju). Pärast seda tekib ka doonor-aktseptoorne vastasmõju. K⁺ ioonidega veemolekulid puutuvad kokku oma negatiivse poolusega, Cl^- iooniga aga positiivsega. Soojusliikumise käigus lahusti veemolekulid tõukavad neid veemolekule, mis kontakteeruvad kristallipinnal olevate ioonidega. Samal ajal toimub ka [[kristallvõre]]s olevate ioonide soojusvõnkumine. Kokkuvõttes need kaks protsessi põhjustavad ioonide eraldumist [[kristallvõre]]st ja üleminekut lahusesse hüdraatide kujul. Niimoodi kihtide kaupa kristall lahustub.