Prantsuse Võõrleegion: erinevus redaktsioonide vahel

'''

 

 

Prantsuse võõrleegion loodi algselt Prantsuse kuninga, Louis Philippe poolt 10. märtsil 1831. Selle otseseks põhjuseks oli asjaolu, et võõramaalastel keelati Prantsuse Armees teenimine pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni.

Leegioni eesmärgiks sai eemaldada lõhestavaid ühiskonnaelemente ja panna nad selle asemel võitlema Prantsusmaa vaenlaste vastu. Värvatute hulgas oli endisi revolutsionääre teistest Euroopa riikidest, sõdureid, kes saadeti oma kodumaa rügementidest laiali ja sisaldas üldiselt tülinorijaid, kelle hulgas oli nii välismaalasi kui ka prantslasi. Alžeeria nimetati leegioni koduks. Leegioni kodumaaks muutus Alžeeria just selle tõttu, et see oli väga ebapopulaarne koht Prantsuse Armee regulaarvägede seas. Seega sai väga selgeks, et leegioni ei oodanud seal midagi väga meeldivat. 1831. aasta lõpus, esimesed leegionärid maabusid Alžeerias, maal, mis muutus leegioni kodumaaks järgmiseks 130 aastaks ja kujundas vastavalt leegioni iseloomu. Esimesed aastad Alžeerias olid leegioni jaoks väga rasked, kuna neid saadeti tihti kõige ohtlikumatele ülesannetele ja töödele. Ka üldiselt olid leegionärid vähe huvitatud sellest Prantsusmaa uuest kolooniast. Leegioni esimene teenistus Alžeerias lõppes juba nelja aastaga, kuna leegioni läks vaja muudes piirkondades.

 

 

Et toetada Isabella nõudmisi Hispaania kuningatroonile oma onu vastu, otsustas Prantsuse valitsus saata leegioni Hispaaniasse. 28. juunil 1835 anti leegion üle Hispaania valitsusele. Leegion maabus Tarragonas 17. augustil koos ligikaudu 4000 mehega. Oma eelmise teenistuskoha tõttu, ristiti nad kohalike poolt kiiresti „alžeerlasteks“.

 

 

 

30. aprillil 1863 Mehhikos teenis leegion esmakordselt oma legendaarse staatuse. Kompanii, mida juhtis kapten Danjou, ja mis koosnes 62 sõdurist ja 3 ohvitserist, eskortis konvoid Puebla linna, mis oli ümber piiratud ja mida ründas 2000 liikmega Mehhiko Armee, mis oli organiseeritud 3 pataljoni ja koosnes 1200-liikmelisest jalaväe rühmast ja 800-liikmelisest varumeeste rühmast. Leegioni patrulli sunniti kaitsma Hacienda Camaróni linna ja kuigi olukord oli leegioni jaoks lootusetu, võideldi peaaegu viimse meheni. Kui oli alles jäänud ainult 5 ellujäänut, ilma igasuguse relvastuseta, korraldati rünnak tääkide abil, mille tõttu 5 ellujäänust tapeti veel 3 ära. Ellujäänud 2 leegionäri toodi Mehhiko kindrali ette, kes olles imetlenud nende põhimõttekindlust, lubas neil naasta Prantsusmaale, kandes endaga kaasa kapten Danjou keha.

 

 

Vastavalt Prantsuse seadustele ei tohtinud leegioni kasutada Prantsuse suurlinnades ja sellest järelduvalt polnud leegion ka Napoleon III imperialistliku armee osa, mis kapituleerus Sedani linnas. Koos imperialistliku armee kaotusega, Teine Prantsuse Impeerium langes ja selle asemel loodi hoopis Kolmas Vabariik.

Probleem seisnes selles, et Kolmandas Vabariigis oli hädasti vaja treenitud sõdureid, selletõttu kästi leegionil saata kontingent Prantsusmaale. 11. oktoobril, 2 esialgset pataljoni maabusid. Esimest korda ajaloos kasutati leegioni Prantsusmaa sees. Nad püüdsid vabastada Pariisi piiramisrõngast sellega, et murdsid läbi Saksa liinidest. Neil õnnestus tagasi võita Orléansi linn, kuid neil ebaõnnestus läbi murda Pariisi piiramisrõngast.

 

 

I maailmasõja jooksul võitles leegion paljudes kriitilistes lahingutes läänerindel. Leegion kandis drastilisi kaotusi 1918. aastal. Leegion osales ka Dardanellide ja Makedoonia rinnetel ja leegioni tunnustati väga kõrgelt, tänu oma saavutatud tulemustele.

 

 

Võõrleegion oli tugevalt kaasatud II maailmasõtta, seda peamiselt just Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rinnetel. Huvitaval kombel, osa leegionist ühines liikumisega Vaba Prantsusmaa, samal ajal kui 2. osa leegionist oli lojaalne Vichy valitsusele. Süüria-Liibanoni sõjaretkel juunis 1941. aastal võis näha leegionäri võitlemas leegionäriga.

 

 

Leegioni väeosad saadeti Prantsuse Indohiina piirkonda, kus nad võitlesid Prantsuse-Hiina vahelises sõjas. Üks pataljon muutus põhikomponendiks kuulsusrikka Tuyen Quangi kindluse kaitsmisel, samal ajal, kui seda ründasid Hiina väed, mis ületasid mitmekordselt leegioni pataljoni suurust.

Leegioni väeosad osalesid ka Dien Bien Phu kaitsmisel esimese Indohiina sõja perioodil ja kaotasid suure osa oma meestest selles lahingus. Kui lahingu nukker lõpp hakkas lähenema, otsustasid leegionärid moodustada vabatahtlikest massi, mis pidi vabastama piirkonna.

 

 

Leegion oli ägedalt kaasatud võitlemaks Rahvusliku Vabastusrinde ja teiste sarnaste väiksemate gruppide vastu Alžeeria iseseisvussõja jooksul, aastatel 1954–1962. Kui mõnede arvates oli leegion 1962. aastaks muutunud oma ajastule liiga brutaalseks, leidis leegion endale uue rolli, jõulise vahelesegajana, et säilitada Prantsusmaa huve mitte ainult endistes Aafrika kolooniates, vaid ka teistes välisriikides.

 

 

Samal ajal kui enamus leegioni volitatud ohvitserid on prantslased, on ka täpselt 10% nendest endised leegionärid, kes on tõusnud läbi auastmete. Ülejäänud leegion koosneb peamiselt meestest, kellel on erinevad rahvuslikud tagapõhjad, prantslasi on leegionäride hulgas koguni 60%. Vabatahtlikud välismaalt on peamiselt Euroopa päritolu. Enne ja pärast II maailmasõda, paljud juudid Ida-Euroopast põgenesid Prantsusmaale ja lõpetasid sellega, et panid ennast kirja võõrleegioni ridadesse. Iroonilisel kombel, paljud sakslased (kes moodustavad enamuse leegionist), pärast Kolmanda Riigi langust liitusid leegioniga ja nende arv ulatus kuni 60%-ni kogu leegioni löögijõust. Paljud Saksa väeosad tulid otse pärast II maailmasõda leegioni. Raamat „Devil's Guard” kirjeldab, kuidas hoolimata endiste Waffen-SS-i liikmete jõhkrast tagapõhjast, võitlesid nad koos teiste SS-liikmetega Indohiinas vietnamlaste vastu. 1980. keskel oli leegionis väga palju inglasi ja serblasi. Kuni tänase päevani võib täheldada nende liikmete arvu suurenemist, kes pärinevad Aafrika ja Balkani maadest.

Pärast teenimist leegionis teatud aja, võib leegionär taotleda Prantsuse kodakondsust. Mitte-Prantsuse päritolu leegionär saab taotleda Prantsuse kodakondsust pärast kolmeaastast teenistust. Ta peab teenima oma päris nime all ja tal ei tohi enam mingeid probleeme olla võimudega. Ta peab olema teeninud „au ja ustavusega“ leegioni vähemalt 3 aastat. Prantsuse kodakondust ei saa taotleda vale nime all. Lisaks sellele, sõdur, kes saab lahingus vigastada, võideldes Prantsusmaa eest, saab taotleda Prantsuse kodakondust seadusega, mida tuntakse kui “Français par le sang versé” (Prantslane, valatud vere ohvri tõttu).

 

 

Võõrleegioni olemasolu on viinud paljusid romantilistele mõtetele, et see on koht kord eksinud meestele, kes on otsustanud maha jätta oma endise elu ja alustada täiesti uut, aga ka koht sulidele ja meestele, kes põgenevad õigluse eest. Selline kujutelm leegionist on tavaline kirjanduses ja on kasutatud ka dramaatiliste efektide suurendamisena paljudes filmides.

 

Iga leegionär peab peast teadma leegionäri aukoodeksit. Leegionärid veedavad palju tunde seda õppides, esitades ja lõpuks ka ühiselt, sünkroonselt esitades:

 

 

==Välislingid==