Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P Koondasin skripti abil viited |
||
4. rida:
== Elulugu ==
=== Lapsepõlv ja noorus Luccas ===
Giacomo Puccini sündis ööl vastu 23. detsembrit [[Toscana]]s [[Lucca]] linnakeses muusikute suguvõsas. Sünnitunnistusel on sünnikuupäevana kirjas 22. detsember, kuid Puccini ise pidas oma sünnipäevaks 23. detsembrit.<ref name="bajoni"
14-aastaselt mängis Puccini mitmetes linna kirikutes orelit, šokeerides kogudusi vahel sellega, et põimis oma improvisatsioonidesse rahvalaule ning populaarseid ooperimeloodiaid, näiteks Verdi "[[Rigoletto]]st". Et teenida endale ja nooremale vennale Michelele tubaka ostmiseks lisaraha, kõrvaldas ta aeg-ajalt orelitest mõned viled ja müüs need maha. Varguse varjamiseks tuli tal siis mängida sellises helistikus, kus puuduvaid vilesid vaja polnud.<ref name="victoria" /> Vahel sai ta klaverimängijana tööd trahterites, lähedastes kuurortides ja bordellides.{{lisa viide}}
Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "[[Aida]]". Etendus toimus 11. märtsil 1876 [[Pisa]]s, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma ("l'aprirsi di una finestra sul mondo della musica").<ref
===Milano===
Puccini oli ka üliõpilasena võrdlemisi hooletu, elas koos vend Michelega tormilist tudengielu ja sai trahvi põhjuseta puudumiste eest, kuid kirjutas õpingute ajal palju muusikat.{{lisa viide}} Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas ja Milanos. Neist teostest tuntuim on 1880. aastal Lucca õpingute lõpetamiseks ja Milano konservatooriumi astumiseks kirjutatud missa, mida tuntakse nime all "[[Messa di Gloria]]". Tema õpetajate hulgas oli itaalia ooperihelilooja [[Amilcare Ponchielli]], kelle teostest on tuntuim "La Gioconda". Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli sõber ja rivaal [[Pietro Mascagni]], ooperi "[[Talupoja au]]" tulevane autor.{{lisa viide}} Viimaseks koolitööks Milano konservatooriumis sai 1883. aastal komponeeritud "Sümfooniline ''capriccio''" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu.
1883. aasta viimaseks päevaks tuli Puccinil valmis saada oma esimene ooper, et võtta osa Milano muusikakirjastaja Sonzogno korraldatud ühevaatuseliste ooperite konkursist.{{lisa viide}} Tänu Ponchielli vahetalitusele oli libretist Ferdinando Fontana nõus tavalisest väiksema honorariga ning Puccini sai kodus Luccas komponeerima asuda.<ref
Puccinil polnud raha uue libreto tellimiseks ega mingeid väljavaateid. Ema oli järjekindel nagu alati, utsitas poega igale uksele koputama ja kirjutas mitmele mõjukale isikule, paludes neilt soovituskirju ja abi.{{lisa viide}} Kuigi Puccini ise oli oma võimaluste suhtes pessimistlik, saabus esimene väike võit, kui Puccini endine õpetaja Ponchielli tutvustas ja soovitas teda Giulio Ricordile, Itaalia suurimale muusikakirjastajale, kirjastuse Casa Ricordi omanikule.<ref
Puccini õnneks ei olnud ka ooperi libretist Fontana nõus alla andma. Fontanal oli sidemeid aristokraatidest muusikasõprade salongides ning ta oskas metseenidelt raha küsida. Tänu sellele õnnestuski "Le Villi" 1884. aasta 31. mail Milanos Dal Verme teatris lavale tuua. Emale, kelle tervis oli veebruaris ootamatult halvenenud, kirjutas Puccini headest uudistest alles 13. mail, kui oli esietenduse toimumises täiesti kindel.<ref
Ooper võeti nii publiku kui kriitikute poolt vaimustusega vastu. Giulio Ricordi tellis Puccinilt "Le Villi" laiendatud versiooni ja uue ooperi "Edgar". Leping Ricordi kirjastusega andis 26-aastasele heliloojale väikese regulaarse sissetuleku.{{lisa viide}} Puccini ise kibeles tagasi Luccasse ema haigevoodi äärde. Albina Puccini suri 1884. aasta 17. juulil 54-aastaselt maovähki. <ref
Millalgi 1884. aasta hilissuvel või sügisel, kuid hiljemalt 1885.<ref
1889. aastal tuli [[Milano]] [[La Scala]]s lavale Puccini teine ooper "Edgar", kuid see ei saavutanud loodetud menu. Ebakindel otsinguteperiood jätkus. Õnneks ei kaotanud kirjastaja Ricordi usku Puccini andesse ja jätkas tema toetamist.{{lisa viide}}
28. rida:
[[Pilt:Palude Massaciuccoli.jpg|thumb|Massaciuccoli järve märgala]]
Torre del Lago (tänapäeval [[Torre del Lago Puccini]]) asub [[Massaciuccoli järv]]e ääres ja sai oma nime seal paikneva keskaegse torni (torre del lago = järve torn) järgi. Massaciuccoli rannikujärv on Toscana suurim järv. Selle ümber paikneb ulatuslik [[märgala]], mida läbistavad [[Liguuria meri|Liguuria merre]] viivad kanalid.
Puccini avastas selle melanhoolse paiga enda jaoks ema surma järgsel perioodil. Ühelt poolt sobis sealne atmosfäär ta meeleoluga, teiselt poolt leidus seal küttimiseks rikkalikult veelinde.{{lisa viide}} Otsides 1891. aastal paika, kus elu on odavam ning rahulikum kui Milanos, meenus talle uuesti Torre del Lago. Algselt kavatses ta seal omaette olla, et [[Manon Lescaut]]'d kirjutada<ref
Elvira tundis end Torre del Lagos pagendatuna, ta ei armastanud maaelu eraldatust ega Puccini suitsetavat ja kaarte mängivat sõpruskonda.{{lisa viide}} Sama ebameeldiv oli ka sagedane üksiolek Puccini välisreiside ajal ning uute lavastuste ettevalmistusperioodidel.<ref name="tADPg" /> Külaelanikud võõristasid Elvirat algusest peale kui naist, kes oli oma mehe ja poja juurest lahkunud.{{lisa viide}} Lisaks oli Elvira nõudlik ja kaldus süngusele. Külas levisid jutud, et tal on kuri silm.{{lisa viide}} Kõige selle tõttu vajas Elvira oma sugulaste toetust ja mõni neist viibis alati Torre del Lagos, kuigi Puccinile Elvira sugulased ei meeldinud.<ref name="zs4EG" />
====Läbimurre. "Manon Lescaut"====
Esimene Torre del Lagos kirjutatud ooper "[[Manon Lescaut (Puccini)|Manon Lescaut]]" kujunes Puccini läbimurdeteoseks. Ooper esietendus 1. veebruaril 1893 Torinos. Nii publik kui kriitikud olid üksmeelses vaimustuses. "Manon Lescaut" viis Puccini muusika kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Ühtlasi algas selle teosega Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.
46. rida ⟶ 45. rida:
Pärast "Madama Butterflyd" tuli uut ooperit kaua oodata. Suurt rolli mängisid selles nii 1903. aastal toimunud autoõnnetuse tagajärjed kui ka Puccinil samal aastal avastatud diabeet. Nendele põhjustele lisandus Puccini tööstiiliga harjunud libretistitandemi ühe liikme Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Eelkõige juhtisid Puccini tähelepanu töölt kõrvale eraeluskandaalid.
1884. aastast peale oli Puccinil olnud suhe abielus naise Elvira Bonturi Gemignaniga. Neil oli ühine laps, keda oodates Elvira oma mehe juurest lahkus ning Puccini juurde elama kolis. Puccinil oli järgmise 18 aasta jooksul küll rohkesti armukesi, kuid suhe Elviraga ei katkenud.{{lisa viide}} Kui Elvira abikaasa Narciso Gemignani 1803. aastal suri, nõustus autoõnnetusest toibuv Puccini oma 17-aastase poja emaga abielluma. Lisaks Elvirale soovisid sellist lahendust ka Puccini õed ning kirjastaja Ricordi.<ref
1909. aastal toimus Puccini lähikonnas ooperi mõõtu tragöödia. Pärast autoõnnetust oli majja võetud uus teenijatüdruk, Doria Manfredi, kelle ülesandeks oli Puccini eest hoolitseda. 1908. aasta lõpu poole hakkas Elvira neiut kahtlustama seksuaalsuhtes oma mehega. Elvira luuras Puccini järele ning väitis, et oli oma silmaga üht nende kokkusaamist näinud. Pärast tüli abikaasa Pucciniga lasi Elvira neiu lahti ning sõimas teda avalikult hooraks. Puccini ise põgenes Rooma ja püüdis olukorda leevendada kirjadega Doriale ja tema emale, kinnitades kirjades Doria emale, et nende vahel ei ole midagi keelatut juhtunud. Doria, kes ei suutnud Elvira rünnakuid, skandaali ja klatši enam taluda, mürgitas end 1909. aasta 23. jaanuaril ning suri pärast viis päeva kestnud agooniat. Alguses pidas külarahvas tema surma põhjuseks halvasti õnnestunud nurgatagust aborti, kui aga Manfredide perekonna soovil tehtud lahkamine näitas, et Doria oli surnud neitsina, pöördus avalikkus Elvira vastu. Manfredide perekond kaebas Elvira kohtusse. Elvira mõisteti laimus ja vaenamises süüdi ning viieks kuuks vangi. Puccinil soovitati abikaasast lahutada, sest skandaal jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse. Puccini palgatud advokaadil õnnestus Manfredide perekond suure kompensatsiooni abil siiski lepitada, nii et Elvira pääses vanglasse minekust. Üks võimalikke vastuseid tragöödia algpõhjuste kohta tuli ilmsiks alles mõni aasta tagasi. 2007. aastal välja ilmunud kirjade põhjal oli Puccinil tollal tõepoolest uus armastatu, kuid selleks oli Doria Manfredi nõbu Giulia. <ref
1910. aastal tuli [[New York|New Yorgis]] lavale "[[Tütarlaps kuldsest läänest]]". 1912. aastal tabas Puccinit uus raske kaotus – suri tema kirjastaja ning kauane nõuandja Ricordi.
56. rida ⟶ 55. rida:
===="Triptühhon"====
1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "[[Mantel (ooper) |Mantel]]", melanhoolne "[[Õde Angelica]]" ja koomiline "[[Gianni Schicchi]]") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "Őde Angelicat".<ref
=== Viareggio ===
1920. aastal avati Puccini villa lähedal turbavabrik. Turbatootmisega kaasnev lõhn ning vabrikumüra sundisid Puccinide perekonna Torre del Lagost lahkuma. Nende uueks elupaigaks sai mõned kilomeetrid eemal mere ääres asuv [[Viareggio]], mis oli tol ajal juba üsna tuntud kuurortlinn. Puccini oli seal varem palju kordi villat üürinud, kuid nüüd lasi ta Viareggiosse maja ehitada.<ref
====Viimased eluaastad ja surm. "Turandot"====
Uue ooperi ainese otsingul langes valik [[Carlo Gozzi]] muinasjutule "Turandot". Töö ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli organismi kurnanud. Nägemine nõrgenes, nii et jahil käies ei saanud Puccini enam korralikult sihtida. Et ta võiks endiselt oma saagi üle uhke olla, laskis keegi teine temaga samal hetkel.
Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud [[Firenze]] spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstateeris professor ebaharilikku turset [[epiglottis]]e ehk [[kõripealis]]e all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on [[vähk (haigus)|vähiga]], mida ei ole võimalik eemaldada.<ref
Helilooja maeti Milanosse dirigent Arturo Toscanini suguvõsa matusepaika, kuid see oli algusest peale mõeldud ajutise lahendusena. 1925. aastal korraldas poeg Antonio isa säilmete ümberviimise [[Torre del Lago]] villasse ehitatud kabelisse.
102. rida ⟶ 101. rida:
==Viited==
{{viited|1=2|2=allikad|allikad
<ref name="bajoni">Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, 1994, lk 335. ISBN 0-393-32052-9</ref>
<ref name="victoria">Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pacific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref>
<ref name="6oefG">Mullins, Chris. WEAVER & PUCCINI: The Puccini Companion. Book review. 28.03.2005 Opera Today</ref>
<ref name="01gZT">http://www.luccavirtuale.it/musei/museo-puccini/casanatale-puccini.htm.</ref>
<ref name="fPQAE">Carner, Mosco. "Puccini: a Critical Biography", Gerald Duckworth, 1958</ref>
<ref name="gwBu3">Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 36–37</ref>
<ref name="UtEgB">Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 38</ref>
<ref name="Z5HFZ">Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 39</ref>
<ref name="0QJ8b">Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 43</ref>
<ref name="J0vWB">Fisher, Burton, d. Puccinis Turandot. Opera Classics Library. Opera Journeys Publishing, (2002), 2005, pp16-17</ref>
<ref name="0jnvR">Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 41</ref>
<ref name="oVrer">Budden, Julian. Puccini: His Life And Works, Oxford University Press, 2002, p46</ref>
<ref name="YhTPJ">Jay-Taylor,Stephen. Puccini 2008. EMI Classics http://mypuccini.com/anniversary.htm</ref>
<ref name="A2yjn">Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 74</ref>
<ref name="0tq0k">Puccini, Simonetta. "Puccini and the Painters". Opera Quarterly 1984, 2(3): lk 6</ref>
<ref name="stj2w">Matz, lk lisan</ref>
<ref name="RJOwi">Seligman, Vincent. Puccini among Friends, New York: THE MACMILLAN COMPANY, 1938, lk 28–30 http://archive.org/details/pucciniamongfrie000863mbp</ref>
<ref name="tADPg">vt nt Budden, Julian. "Puccini: His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 63, lk 227</ref>
<ref name="zs4EG">vt näit Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 75</ref>
<ref name="WHJEj">Giacomo Puccini. His Life and His Operas. lk 6</ref>
<ref name="C9Qig">Javier Espinoza. Revealed: the identity of Puccini's secret lover. The Observer, 30. september 2007 http://www.guardian.co.uk/world/2007/sep/30/italy.musicnews</ref>
<ref name="90EYh">Guerra, Michele. Puccini's suitcase: interview with Paolo Benvenuti http://www.adrianachiesaenterprises.com/ita/web/item.asp?nav=817</ref>
<ref name="YLeLd">vt näit Budden, Julien. "Puccini. His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 403</ref>
<ref name="BeV3s">Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 261, 265"</ref>
<ref name="BRmJL">Seligman, Vincent. "Puccini among Friends". New York: MACMILLAN, 1938, lk 357</ref>
<ref name="Vi6bM">Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 298"</ref>
<ref name="0Fa92">Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>
}}
[[Kategooria:Itaalia heliloojad|Puccini, Giacomo]]
|