Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel

Giacomo Puccini sündis ööl vastu 23. detsembrit [[Toscana]]s [[Lucca]] linnakeses muusikute suguvõsas. Sünnitunnistusel on sünnikuupäevana kirjas 22. detsember, kuid Puccini ise pidas oma sünnipäevaks 23. detsembrit.<ref name="bajoni">Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, 1994, lk 335. ISBN 0-393-32052-9</ref> Giacomo sai oma rohked eesnimed muusikutest esiisade mälestuseks. Giacomo isa, Lucca kiriku organist ja koorijuht ning kohaliku kooli õpetaja Michele Puccini suri, kui Giacomo oli kuueaastane. Enne Giacomot oli perekonnas viis tütart, pärast teda sündis vanematel veel kaks tütart. Giacomo noorem vend Michele sündis kolm kuud pärast isa surma.<ref name="bajoni" /> Vanima pojana pidi Giacomo pärima isa ametid, niipea kui on omandanud vajalikud oskused. Seniks määras linnavalitsus teda asendama Giacomo ema venna, kellest ühtlasi sai poisi esimene muusikaõpetaja.{{lisa viide}} Ema, 34-aastaselt lesestunud Albina püüdis anda kõigile lastele võimalikult hea hariduse. Kuigi Giacomost pidi saama muusik, soovis ema, et laps saaks esmalt korraliku alghariduse. Paraku oli poiss kooliõpetajate sõnul tähelepanematu ja käis koolis ilmaaegu püksitagumikku kulutamas, muusikaõpetaja aga pidas Giacomot laisaks, häbematuks ja andetuks.<ref name="victoria">Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pacific Opera Victoria, 2006 http://www.pov.bc.ca/resources.html</ref> Õe Ramelde sõnul puudus Giacomol millegi õppimiseks igasugune huvi. Tänapäevast terminoloogiat kasutades oli tal [[tähelepanuhäire]] (ADD).<ref> Mullins,name="6oefG" Chris. WEAVER & PUCCINI: The Puccini Companion. Book review. 28.03.2005 Opera Today</ref> Albina otsis poisile uue muusikaõpetaja. Selleks sai harmoonia- ja kompositsiooniõpetaja, helilooja ning kirglik jahimees Carlo Angeloni, kes sobis Giacomoga, oli äärmiselt kannatlik ning äratas poisis huvi nii muusika, [[Giuseppe Verdi|Verdi]] ooperite kui ka jahipidamise vastu.<ref name="victoria" />

14-aastaselt mängis Puccini mitmetes linna kirikutes orelit, šokeerides kogudusi vahel sellega, et põimis oma improvisatsioonidesse rahvalaule ning populaarseid ooperimeloodiaid, näiteks Verdi "[[Rigoletto]]st". Et teenida endale ja nooremale vennale Michelele tubaka ostmiseks lisaraha, kõrvaldas ta aeg-ajalt orelitest mõned viled ja müüs need maha. Varguse varjamiseks tuli tal siis mängida sellises helistikus, kus puuduvaid vilesid vaja polnud.<ref name="victoria" /> Vahel sai ta klaverimängijana tööd trahterites, lähedastes kuurortides ja bordellides.{{lisa viide}}

Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "[[Aida]]". Etendus toimus 11. märtsil 1876 [[Pisa]]s, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma ("l'aprirsi di una finestra sul mondo della musica").<ref>http: name="01gZT" //www.luccavirtuale.it/musei/museo-puccini/casanatale-puccini.htm.</ref> <ref>Carner, Mosco. name="Puccini: a Critical BiographyfPQAE", Gerald Duckworth, 1958</ref> Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna [[Milano konservatoorium]]i kompositsiooni õppima.

1883. aasta viimaseks päevaks tuli Puccinil valmis saada oma esimene ooper, et võtta osa Milano muusikakirjastaja Sonzogno korraldatud ühevaatuseliste ooperite konkursist.{{lisa viide}} Tänu Ponchielli vahetalitusele oli libretist Ferdinando Fontana nõus tavalisest väiksema honorariga ning Puccini sai kodus Luccas komponeerima asuda.<ref>Phillips-Matz, Maryname="gwBu3" Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 36–37</ref> Pärast hoogsat algust jäi töö soiku ja Giacomot tabas ootamatult apaatia.{{lisa viide}} Kui ta pärast pikka viivitamist ja kõhklemist suutis ooperi "Le Villi" ("Vilid") siiski lõpetada, sündis see suuresti tänu ema pidevale tähelepanule ja julgustusele.<ref>Phillips-Matz, Maryname="UtEgB" Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 38</ref> Puccini ei lootnudki võita, kuid masendavalt mõjus see, et "Le Villi" ("Vilid") jäi konkursil täiesti tähelepanuta. Žürii arvatavasti ei süvenenudki sellesse, sest Puccini esitas ööl enne tähtaega valminud teose viimasel hetkel, jõudmata käsikirja puhtalt ümber kirjutada, ja see oli peaaegu loetamatu.

Puccinil polnud raha uue libreto tellimiseks ega mingeid väljavaateid. Ema oli järjekindel nagu alati, utsitas poega igale uksele koputama ja kirjutas mitmele mõjukale isikule, paludes neilt soovituskirju ja abi.{{lisa viide}} Kuigi Puccini ise oli oma võimaluste suhtes pessimistlik, saabus esimene väike võit, kui Puccini endine õpetaja Ponchielli tutvustas ja soovitas teda Giulio Ricordile, Itaalia suurimale muusikakirjastajale, kirjastuse Casa Ricordi omanikule.<ref>Phillips-Matz, Maryname="Z5HFZ" Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 39</ref>

Puccini õnneks ei olnud ka ooperi libretist Fontana nõus alla andma. Fontanal oli sidemeid aristokraatidest muusikasõprade salongides ning ta oskas metseenidelt raha küsida. Tänu sellele õnnestuski "Le Villi" 1884. aasta 31. mail Milanos Dal Verme teatris lavale tuua. Emale, kelle tervis oli veebruaris ootamatult halvenenud, kirjutas Puccini headest uudistest alles 13. mail, kui oli esietenduse toimumises täiesti kindel.<ref>Phillips-Matz, Maryname="0QJ8b" Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 43</ref>

Ooper võeti nii publiku kui kriitikute poolt vaimustusega vastu. Giulio Ricordi tellis Puccinilt "Le Villi" laiendatud versiooni ja uue ooperi "Edgar". Leping Ricordi kirjastusega andis 26-aastasele heliloojale väikese regulaarse sissetuleku.{{lisa viide}} Puccini ise kibeles tagasi Luccasse ema haigevoodi äärde. Albina Puccini suri 1884. aasta 17. juulil 54-aastaselt maovähki. <ref>Fisher, Burton,name="J0vWB" d. Puccinis Turandot. Opera Classics Library. Opera Journeys Publishing, (2002), 2005, pp16-17</ref> <ref>Phillips-Matz, Maryname="0jnvR" Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 41</ref> See tõukas Giacomo pikaks ajaks masendusse, tema kirjast õele Rameldele võib lugeda: "Ükskõik milliseid triumfe kunst mulle toob, ilma kalli emata ei tee see mind õnnelikuks"<ref>Budden, Julian.name="oVrer" Puccini: His Life And Works, Oxford University Press, 2002, p46</ref>

Millalgi 1884. aasta hilissuvel või sügisel, kuid hiljemalt 1885.<ref> Jay-Taylor,Stephen.name="YhTPJ" Puccini 2008. EMI Classics http://mypuccini.com/anniversary.htm</ref>aastal Luccas viibides armus Puccini oma tulevasse abikaasasse Elvira Gemignanisse (neiupõlvenimega Bonturi). Elvira oli abielus Puccini kunagise koolikaaslase kaupmees Narciso Gemignaniga, kellega tal oli kaks last. 1886. aasta 22. detsembril sündis Elviral ühendusest Pucciniga poeg Antonio.{{lisa viide}} Kui rasedus hakkas välja paistma, põgenes Elvira kodust Puccini juurde, võttes kaasa ka ühe oma lastest, tütar Fosca.{{lisa viide}} Nende painajalik ja vahel koguni vägivaldne kooselu kestis Puccini surmani, kokku ligi 40 aastat.

Puccini avastas selle melanhoolse paiga enda jaoks ema surma järgsel perioodil. Ühelt poolt sobis sealne atmosfäär ta meeleoluga, teiselt poolt leidus seal küttimiseks rikkalikult veelinde.{{lisa viide}} Otsides 1891. aastal paika, kus elu on odavam ning rahulikum kui Milanos, meenus talle uuesti Torre del Lago. Algselt kavatses ta seal omaette olla, et [[Manon Lescaut]]'d kirjutada<ref> Phillips-Matz, Mary Jane name="Puccini. A BiographyA2yjn", Northeastern University Press, 2002, lk 74</ref>, kuid tegelikult kolis Puccini sinna koos Elvira, poja Antonio ja võõrastütre Foscaga.{{lisa viide}} Sel ajal koosnes küla mõnest tagasihoidlikust majakesest. Juba varem oli end paikkonda sisse seadnud [[Livorno]]st pärit kunstnike kogukond. Peamise elanikkonna moodustasid järveäärsetes roohüttides elavad kalurid, paadimehed ja salakütid.<ref>Puccini, Simonetta. name="Puccini and the Painters0tq0k". Opera Quarterly 1984, 2(3): lk 6</ref> Pärast kuulsuse ja rikkuse saavutamist ostis Puccini 1900. aastal Torre del Lagos maad ja lasi järve ääres asuva 14. sajandist pärit kaitsetorni villaks ümber ehitada.{{lisa viide}} Puccini viibis tihti välismaal, samuti oli tal talvekorter Milanos, kuid Torre del Lago jäi paljudeks aastateks tema tõeliseks koduks.{{lisa viide}} Puccini vältis rahvamasse, avaliku tähelepanu keskpunkti sattumine oli talle ebameeldiv või koguni hirmutav.<ref>Matz, lkname="stj2w" lisan</ref> Maailmalinnadest saadetud kirjades kurdab ta sageli, et oleks parema meelega Torre del Lagos, käiks jahil ja mängiks sõpradega kaarte. <ref>Matz, lkname="stj2w" lisan</ref> Vahel sattus ta vaimustusse mõnest eriti üksildasest ja raskesti ligipääsetavast paigast. Nõnda ostis ta villa Chiatris ja Abertones ning Torre della Tagliata Lõuna-Toscana rannikul [[Orbetello]]s [[Ansedonia]]s.{{lisa viide}}Vaimustus lahtus siiski kiiresti, kui selgus, et seal polnud võimalik püsivalt elada praktilistel põhjustel, nagu postiühenduse aeglus, teede puudumine ja raskused toiduvarude täiendamisel.<ref>Seligman, Vincent.name="RJOwi" Puccini among Friends, New York: THE MACMILLAN COMPANY, 1938, lk 28–30 http://archive.org/details/pucciniamongfrie000863mbp</ref>

Elvira tundis end Torre del Lagos pagendatuna, ta ei armastanud maaelu eraldatust ega Puccini suitsetavat ja kaarte mängivat sõpruskonda.{{lisa viide}} Sama ebameeldiv oli ka sagedane üksiolek Puccini välisreiside ajal ning uute lavastuste ettevalmistusperioodidel.<ref name="tADPg" /> Külaelanikud võõristasid Elvirat algusest peale kui naist, kes oli oma mehe ja poja juurest lahkunud.{{lisa viide}} Lisaks oli Elvira nõudlik ja kaldus süngusele. Külas levisid jutud, et tal on kuri silm.{{lisa viide}} Kõige selle tõttu vajas Elvira oma sugulaste toetust ja mõni neist viibis alati Torre del Lagos, kuigi Puccinile Elvira sugulased ei meeldinud.<ref name="zs4EG" />vt nt

1884. aastast peale oli Puccinil olnud suhe abielus naise Elvira Bonturi Gemignaniga. Neil oli ühine laps, keda oodates Elvira oma mehe juurest lahkus ning Puccini juurde elama kolis. Puccinil oli järgmise 18 aasta jooksul küll rohkesti armukesi, kuid suhe Elviraga ei katkenud.{{lisa viide}} Kui Elvira abikaasa Narciso Gemignani 1803. aastal suri, nõustus autoõnnetusest toibuv Puccini oma 17-aastase poja emaga abielluma. Lisaks Elvirale soovisid sellist lahendust ka Puccini õed ning kirjastaja Ricordi.<ref>Giacomo Puccini.name="WHJEj" His Life and His Operas. lk 6</ref> Puccini abiellus Elviraga 1904. aastal. Selleks ajaks oli ühelt poolt läbi Elvirale kui lesele kohustuslik 10-kuuline leinaaeg ning teiselt poolt oli õnnestunud maha rahustada Puccinit mahajätmise tõttu skandaaliga ähvardav armuke.

1909. aastal toimus Puccini lähikonnas ooperi mõõtu tragöödia. Pärast autoõnnetust oli majja võetud uus teenijatüdruk, Doria Manfredi, kelle ülesandeks oli Puccini eest hoolitseda. 1908. aasta lõpu poole hakkas Elvira neiut kahtlustama seksuaalsuhtes oma mehega. Elvira luuras Puccini järele ning väitis, et oli oma silmaga üht nende kokkusaamist näinud. Pärast tüli abikaasa Pucciniga lasi Elvira neiu lahti ning sõimas teda avalikult hooraks. Puccini ise põgenes Rooma ja püüdis olukorda leevendada kirjadega Doriale ja tema emale, kinnitades kirjades Doria emale, et nende vahel ei ole midagi keelatut juhtunud. Doria, kes ei suutnud Elvira rünnakuid, skandaali ja klatši enam taluda, mürgitas end 1909. aasta 23. jaanuaril ning suri pärast viis päeva kestnud agooniat. Alguses pidas külarahvas tema surma põhjuseks halvasti õnnestunud nurgatagust aborti, kui aga Manfredide perekonna soovil tehtud lahkamine näitas, et Doria oli surnud neitsina, pöördus avalikkus Elvira vastu. Manfredide perekond kaebas Elvira kohtusse. Elvira mõisteti laimus ja vaenamises süüdi ning viieks kuuks vangi. Puccinil soovitati abikaasast lahutada, sest skandaal jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse. Puccini palgatud advokaadil õnnestus Manfredide perekond suure kompensatsiooni abil siiski lepitada, nii et Elvira pääses vanglasse minekust. Üks võimalikke vastuseid tragöödia algpõhjuste kohta tuli ilmsiks alles mõni aasta tagasi. 2007. aastal välja ilmunud kirjade põhjal oli Puccinil tollal tõepoolest uus armastatu, kuid selleks oli Doria Manfredi nõbu Giulia. <ref>Javier Espinoza.name="C9Qig" Revealed: the identity of Puccini's secret lover. The Observer, 30. september 2007 http://www.guardian.co.uk/world/2007/sep/30/italy.musicnews</ref> <ref>Guerra, Michele.name="90EYh" Puccini's suitcase: interview with Paolo Benvenuti http://www.adrianachiesaenterprises.com/ita/web/item.asp?nav=817</ref>

1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "[[Mantel (ooper) |Mantel]]", melanhoolne "[[Õde Angelica]]" ja koomiline "[[Gianni Schicchi]]") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "Őde Angelicat".<ref>vt näit Budden, Julien. name="Puccini. His Life And WorksYLeLd", Oxford University Press, 2002, lk 403</ref>

1920. aastal avati Puccini villa lähedal turbavabrik. Turbatootmisega kaasnev lõhn ning vabrikumüra sundisid Puccinide perekonna Torre del Lagost lahkuma. Nende uueks elupaigaks sai mõned kilomeetrid eemal mere ääres asuv [[Viareggio]], mis oli tol ajal juba üsna tuntud kuurortlinn. Puccini oli seal varem palju kordi villat üürinud, kuid nüüd lasi ta Viareggiosse maja ehitada.<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. name="BeV3s"Puccini: A Biography. lk 261, 265"</ref> Viareggios on loodud suurem osa ooperist "Turandot" ning sealt alustas Puccini ka oma viimast reisi Brüsselisse operatsioonile.

Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud [[Firenze]] spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstateeris professor ebaharilikku turset [[epiglottis]]e ehk [[kõripealis]]e all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on [[vähk (haigus)|vähiga]], mida ei ole võimalik eemaldada.<ref> Seligman, Vincent. name="Puccini among FriendsBRmJL". New York: MACMILLAN, 1938, lk 357</ref> Puccinile endale ja Elvirale tegelikku olukorda ei avaldatud, kuid Puccini enesetunne oli nii halb, et ta uuris kõiki võimalusi, kuidas oma seisundit parandada. Itaalia arstide soovitusel otsustas ta sõita [[Brüssel]]isse doktor Ledoux kliinikusse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti uudse ja eksperimentaalse ravimeetodi, [[kiiritusravi]]ga. Puccini võttis pooliku partituuri kaasa ning alustas 4. novembril reisi. Esmalt sõideti autoga Pisasse raudteejaama,<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. name="Vi6bM"Puccini: A Biography. lk 298"</ref> sealt edasi rongiga Milanosse ja Brüsselisse. Pucciniga koos reisisid Brüsselisse Antonio ja Casa Ricordi esindaja Clausetti, haigestunud Elvira jäi Milanosse. Reisil oli Puccinil mitu verejooksu, ta sülitas verd ning püüdis seda varjata, visates veriseid taskurätte rongiaknast välja. Kahest järgust koosnev teraapia algas 7. novembril ning selle esimene etapp oli võrdlemisi kergelt talutav. Puccini pidi iga päev teatud aja kandma raadiumi sisaldavat kaelust. Pärast protseduuri võis ta kliinikust lahkuda, käia einestamas, sõpradega kinos ja ooperis. Tema enesetunne paranes ja vereköhimine lakkas. Operatsioon määrati 24. novembriks. Puccini oli selle tulemuste suhtes skeptiline, kuid lootis siiski paranemist. Operatsiooni käik oli järgmine. Puccinile manustati esmalt morfiini, sest tema halva üldseisundi tõttu oli protseduuri vältel võimalik kasutada ainult kohalikku tuimestust novokaiiniga. Hingamise võimaldamiseks teostati trahheostoomia ja sisestati tehtud avausse kummitoru. Seejärel kasvaja isoleeriti ning sellesse torgati 7 radioaktiivset nõela, mis pidid kõrri jääma 7 päevaks. Operatsioon kestis 3 tundi ja 40 minutit. Puccini suutis kanderaamilt ilma abita tõusta ja voodisse heita ning kolme päeva pärast paranes tema seisund märgatavalt. Ime näis olevat sündinud ja ka doktor Ledoux oli kindel, et tema kuulus patsient on päästetud. Äkiline pööre halvemuse poole toimus 28. novembri õhtul. Kell 18.00 tabas tugitoolis istuvat Puccinit infarkt ja ta kaotas teadvuse. Lisaks algas verejooks. Doktor Ledoux eemaldas otsekohe kõrist nõelad. Ta süstis patsiendile morfiumi ja lahkus kliinikust nii vapustatult, et sõitis koduteel autoga ühe jalakäija surnuks. Öösel Puccini seisund halvenes ja hommikul kutsuti kliinikusse apostellik nuntsius Belgias, ''monsignore'' Micara, kes toimetas sakramendid. Puccini suri 29. novembril kell 11.30.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. name="0Fa92"Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>

{{viited|1=2|2=allikad|allikad}}=