Lotringi hertsogkond: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
80. rida:
[[Pilt:Herzogtum Lothringen 1400.PNG|thumb|left|Lotring (sinine) umbes aastal 1400.]]
[[Pilt:Karte Haus Burgund 4 EN.png|thumb|left|Lotring ja Valois-Burgundia dünastia valdused [[Charles Südi]] valitsemise ajal.]]
Alam-Lotring lagunes mitmeks väiksemaks territooriumiks ja vaid tiitel "[[Lothier hertsog]]" säilus, seda kandis [[Brabanti hertsogkond|Brabant]]i ja [[Alam-Lotring]]i hertsog. Pärast seda, kui Moselle'i hertsogkond läks [[René d'Anjou]] valdusse, kasutati jälle nime "Lotringi hertsogkond", vaid tagasiulatuvalt kutsuti "Ülem-Lotringiks". Tol ajal eraldus juba mitmeid territooriume, nagu [[Luksemburgi krahvkond]] ja [[Trieri peapiiskopkond]] või [[Bari hertsogkond|Bari krahvkond]] ning [[Verduni piiskopkond|Verduni]], [[Metzi piiskopkond|Metzi]] ja [[Touli piiskopkond|Touli]] "[[Kolm piiskopkonda]]".
[[Saksa-Rooma riik|Keisririigi]] ja [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa]] vaheline piir jäi suhteliselt stabiilseks läbi kogu [[Keskaeg|Keskaja]]. Aastal 1301 sai Bari krahv [[Henri III de Bar|Henri III]] oma maade (''Barrois mouvant'') lääeosa läänina Prantsusmaa kuningalt [[Philippe IV]]-lt. [[Burgundia hertsogkond|Burgundia]] hertsog [[Charles Südi]] võitles aastal 1475 Lotringi hertsogkonna pärast, kuid võideti lõpuks ja tapeti [[Nancy lahing]]us (1477)
Kuigi keisriväed olid [[Schmalkaldeni Liit|Schmalkaldeni Liidu]] protestantide vägede üle võidukad [[Schmalkaldeni sõda|Schmalkaldeni sõjas]] (1546–1547), purustades [[ketserlus]]e Rooma [[paavst]]i jaoks, levisid [[Martin Luther]]i ideed üle keisririigi nii, et neid ei saanud füüsilise jõuga maha suruda. Kuid 15. mail 1548 dikteeris Karl V, tundes end oma võimu tipul, [[Augsburgi interim]]i, et valmistada ette protestantide taasühendamist katoliku kirikuga. Edikt põhjustas aastal 1552 protestantlike vürstide uue mässu, seekord juhtis seda Saksimaa kuurvürst Moritz ja toetas kuningas [[Henri II (Prantsusmaa)|Henri II]]. Karl V pidi ülekaalukate luterlike vägede eest põgenema ja interimi [[Passau rahu]]ga katkestama.
Aastal 1552 loovutasid mitmed mässulised [[Reformatsioon|protestantlikud]] [[riigivürst]]id [[Saksimaa kuurvürst]]i [[Moritz (Saksimaa)|Moritza]] juhtimisel [[Chambord'i leping]]uga [[Verduni piiskopkond|Verduni]], [[Metzi piiskopkond|Metzi]] ja [[Touli piiskopkond|Touli]] piiskopkonnad Prantsusmaa kuningale [[Henri II (Prantsusmaa)|Henri II]]-le tema toetuse eest.
17. sajandil hakkasid [[Varauusaegne Prantsusmaa|Prantsuse]] kuningad himustama Lotringit. Kui keiserlik keskvõim [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] jooksul lagunes, nõudis peaminister [[kardinal Richelieu]] aastal 1641 hertsogkonna okupatsiooni. Prantsusmaa pidi selle pärast 1648. aasta [[Vestfaali rahu]] taas vabastama, kuid Prantsusmaa võitis siiski mitmeid positsioone [[Elsass]]is, Lotringist idas. Aastal 1670 tungisid prantslased taas sisse, sundides hertsog [[Charles V, Lotringi hertsog|Charles V]] Viini maapakku põgenema, kus ta sõlmis tugevad sidemed keiserlike [[Habsburgid]]ega. Prantsusmaa okupeeris hertsogkonda peaaegu 30 aastat, andes järele vaid [[Rijswijki rahu]]le, mis lõpetas aastal 1697 [[Pfalzi pärilussõda|Pfalzi pärilussõja]]. [[Hispaania pärilussõda|Hispaania pärilussõja]] ajal okupeeriti Lotringi osi, sealhulgas pealinn Nancy, taas Prantsusmaa poolt, kuid hertsog [[Léopold, Lotringi hertsog|Léopold]] jätkas valitsemist [[Lunéville loss]]ist.
| |||