Jaapanlaste viisakuskõne: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{toimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2012}}{{keeletoimeta}}
 
'''Jaapani viisakuskõne''' (敬語 ''keigo'', 'viisakuskeel') on [[jaapani keel]]e kõrgstiil, millele on iseloomulik [[viisakusvormel]]ite kasutamine.
'''Jaapani [[viisakuskõne]]t''' nimetatakse ''keigo''-ks (敬語). Ebamäärast kõnet peetakse [[Jaapan]]is vooruseks, parem on olla kooskõlaline kui õige (vältida vastuolu). Näiteks hoolimata toidust öeldakse sööma lõpus alati "''go-chisōsama deshita"'' (御馳走様でした), mis otsetõlkes tähendab „tänan peosöögi eest“. Kui tahetakse öelda, et toit oli hea, peab inimene [[kokk|koka]] pärast sööki üles otsima ja isiklikult ütlema (kui inimesed ei ole tuttavad). ''Sumimasen'' (すみません) tähendab 'vabandust', aga kasutatakse tihti tänuna – inimene vabandab, et sai midagi teenimatult. ''Arigatō'' (ありがとう), mis on tavaline tänuavaldus, näiteks kingituste vastuvõtmisel, tähendab otsetõlkes, et raske on olla (''aru gatai/katai''). Raske olla, kuna inimesed teavad, et nad on võlgu ja neile ei meeldi võlakoorem.
 
'''Jaapani [[viisakuskõne]]t''' nimetatakse ''keigo''-ks (敬語). Ebamäärast kõnet peetakse [[Jaapan]]is vooruseks, parem on olla kooskõlaline kui õige (vältida vastuolu). Näiteks hoolimata toidust öeldakse sööma lõpus alati: "''go-chisōsama deshita"'' (御馳走様でした), mis otsetõlkes tähendab „tänan'tänan peosöögi eest“eest'. Kui tahetakse öelda, et toit oli hea, peab inimene [[kokk|koka]] pärast sööki üles otsima ja isiklikult ütlema (kui inimesed ei ole tuttavad). ''Sumimasen'' (すみません) tähendab 'vabandust', aga kasutatakse tihti tänuna – inimene vabandab, et sai midagi teenimatult. ''Arigatō'' (ありがとう), mis on tavaline tänuavaldus, näiteks kingituste vastuvõtmisel, tähendab otsetõlkes, et 'raske on olla' (''aru gatai/katai''). Raske olla, kuna inimesed teavad, et nad on võlgu ja neile ei meeldi võlakoorem.
 
==''Keigo'' muutused ajaloos==
 
Tänapäeval on viisakuskõne palju lihtsam, kuigi muu emakeelega inimestele võivad jaapani keele austusliited tunduda keerulised. Pärast [[teineTeine maailmasõda|Teist Maailmasõdamaailmasõda]] toimus Jaapani [[demokraatia|demokratiseerimine]] ja loobuti suurest osast viisakuskõnest:
*loobuti keisri ja tema perekonna väljendamiseks eri teriminitest. Ülevoolav viisakuskõne asendus minimaalse viisakuskõnega;
*enda väljendamist lihtsustati. Kui varem kasutati endaenesekohase väljendamiseks[[isikuline asesõna|isikulise asesõnana]] sõnu ''watakushi'', ''atakushi'', ''atashi'', ''atai'', ''ore'', ''washi'', ''wagahai'', ''temae'', ''shoosee'', ''kochitora'' jne, siis nüüd on aktiivses kasutuses selle kohta vähem sõnu, näiteks ''watashi'', ''boku'' ja ''ore'';
*varem kasutasid erinevad ühiskonnaklassid (poemüüja ja [[klient]], direktor ja alluv jne) erinevat viisakuskõnet. Sellest on suuresti loobutud ja kasutatakse elementaarset moodsat viisakuskõnet. Inimeste vahel on tekkinud keeleline võrdsus;
*loobutud on paljudest fraasidest ja sõnadest, mis olid omased ühele [[sugupool]]ele. Näiteks just naistele omaseid fraase ''Shiranakute-yo'' ('ma ei tea') ja ''Dekinai koto-yo'' ('ma ei saa seda teha') ei kasutata enam peaaegu kunagi. [[mees|Mehed]] on aga hakanud panema sõnade ette silpi ''o,'' mis oli muidu omane naistele, näiteks ''osake'' (originaalsõna 酒, lisatakse ette viisakuse pärast o, お酒), ''ocha'' (tee, お茶), ''okashi'' (komm お菓子), ''obentoo'' (Jaapani lõuna karbis, お弁当);