Kõrvukrebane: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited
28. rida:
Kõrvukrebane elab [[Aafrika]] [[savann]]ides kahe eraldiseisva populatsioonina mandri ida- ja lõunaosas. Ta sai nime oma suurte [[kõrv]]ade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige [[putukad|putukatest]].
 
[[Fossiil]]ileidude põhjal on teada, et kõrvukrebane oli olemas hiljemalt kesk-[[pleistotseen]]is, umbes 800 000 aastat tagasi.<ref>[http://paleobackup.nceas.ucsb.edu:8110/cgi-bin/bridge.pl?action name=checkTaxonInfo&taxon_no=41228&is_real_user=1 Paleobiology Database: ''Otocyon'' Basic"il4j7" info].</ref>
 
==Süstemaatika==
 
Eriliste hammaste tõttu paigutati kõrvukrebane varem eraldi [[alamsugukond]]a ''[[Otocyoninae]]''. Hilisemad uuringud on näidanud, et ta sarnaneb rohkem [[rebane (perekond)|rebase perekonna]] liikidega. Teised uurijad on aga selle perekonna paigutanud eraldi rühma, mis ei ole rebasega lähedases suguluses.<ref name="sd" />
 
[[Alamliik|Alamliigid]]:<ref name="files>[http://www.theanimalfiles.com/mammals/carnivores/fox_bat_eared.html Bat-Eared" Fox]</ref>
* ''[[Otocyon megalotis megalotis]]'' (Desmarest 1822), sünonüümid ''Agriodus auritus'' (Smith 1840), ''Canis lalandii'' (Desmoulins 1823), ''Otocyon caffer'' (Müller 1836), ''Otocyon steinhardti'' (Zukowsky 1924)<ref>[https://paleobiodb.org/cgi-bin/bridge.pl?a name=basicTaxonInfo&taxon_no=240227 Paleobiology"0NvT2" Database]</ref>
* ''[[Otocyon megalotis virgatus]]'' (Miller 1909), sünonüümid ''Otocyon virgatus'', ''Otocyon megalotis canescens'' (Cabrera 1910)<ref>[https://paleobiodb.org/cgi-bin/bridge.pl?a name=basicTaxonInfo&taxon_no=240226 Paleobiology"Im5lx" Database]</ref>
 
==Põlvnemine ja kromosoomistik==
42. rida:
[[Fülogenees]]iuuringud näitavad, et kõrvukrebane eraldus teistest koerlastest umbes 7 miljonit aastat tagasi. Vanimad fossiilid on ligi kaks miljonit aastat vanad. Teda peetakse lähedaseks [[hallrebane|hallrebasega]] (sealhulgas [[ranna-hallrebane|ranna-hallrebasega]]).
 
Tänapäeva kõrvukrebase eellased ilmusid Aafrikasse [[pliotseen]]is.<ref>Udo Ganloßer,name="4x2SY" Claudio Silleo-Zubiri. Wilde Hunde, Filander Verlag 2006, Der Löffelhund 89, 90 Jan A. J. Nel ISBN=3-930831-63-5</ref> Varaseim fossiil on pärit [[Lõuna-Aafrika Vabariik|Lõuna-Aafrika Vabariigist]] hilis-[[pliotseen]]ist pärit [[Hearthi koobas|Hearthi koopa]] väljakaevamistelt. [[Tansaania]]st hilis-pliotseeni–vara-pleistotseeni setetest [[Olduvai I]] leiti väljasurnud kõrvukrebase ''[[Otocyon recki]]'' fossiil.<ref name="smith>[http://www.science.smith.edu/msi/pdf/i1545-1410-766-1-1.pdf" MAMMALIAN SPECIES No. 766, pp. 1–5, 3 figs. Otocyon megalotis]</ref> Kõrvukrebane oli pleistotseenis laialt levinud.<ref name="sd>[http://animals.sandiegozoo.org/animals/bat-eared-fox" Bat-eared fox]</ref>
 
On aga ka uuringuid, mille järgi on kõrvukrebase lähim sugulane [[kährik]].<ref>Carolyne Bardeleben,name="hWmfP" Rachael L. Moore and Robert K. Wayne: ''A molecular phylogeny of the Canidae based on six nuclear loci''. In: ''Molecular Phylogenetics and Evolution'' 2005, Bd. 37, Nr. 3, S. 815–831.</ref>
 
Kõrvukrebasega väga sarnaseks on peetud [[kapi rebane|kapi rebast]], kes on veidi väiksem, hõbedasema karvaga ja väiksemate kõrvadega. Nende liikide esindajate lõunapoolne levila suures osas kattub.<ref name="mammals" />
 
[[Kromosoom]]e on 72.<ref name="smith" />
 
==Levila ja elupaigad==
 
Kõrvukrebase [[levila]] koosneb kahest eraldiseisvast piirkonnast [[Ida-Aafrika|Ida-]] ja [[Lõuna-Aafrika]] [[ariidne kliima|ariidse kliimaga]] aladel. Neid eraldab teineteisest umbes 1000 km. Alamliigi ''Otocyon megalotis virgatus'' levila ulatub [[Lõuna-Sudaan]]ist,<ref name="iucn" /> [[Eritrea]]st,<ref name="smith" /> [[Etioopia]]st ja [[Somaalia]]st kuni [[Uganda]], [[Keenia]] ja Edela-[[Tansaania]]ni. ''Otocyon megalotis megalotis'' elab [[Angola]] lõunaosas, [[Namiibia]]s, [[Botswana]]s, [[Zimbabwe]]s, [[Mosambiik|Mosambiigis]], [[Lõuna-Aafrika Vabariik|Lõuna-Aafrika Vabariigis]]<ref name="iucn" /> ja [[Malawi]]s.<ref name="smith" /> Suuremas osas [[Sambia]]st ei ole kõrvukrebast kohatud. Arvatakse, et pleistotseenis ulatus levila katkematult Ida-Aafrikast Lõuna-Aafrikani. On täheldatud levila sarnasust kõrvukrebase ja teiste kuivas kliimas elavate [[endeem]]sete liikide vahel. Kõrvukrebase levila kattub suures osas näiteks [[tsiibethüään]]i ja [[mustselg-šaakal]]i omaga. Viimastel aastatel aset leidnud levila laienemist Aafrika lõunaosas seostatakse sademetemustrite muutumisega.<ref name="iucn>[http://www.iucnredlist.org/details/15642/0" Otocyon megalotis, International Union for Conservation of Nature and Natural Resources]</ref>
 
Kõrvukrebased elavad peamiselt [[rohumaa]]l, [[savann]]is ja [[põõsasrohtla]]s.<ref name="files" /><ref name="sd" /><ref name="clark>Howard" O. Clark Jr.: Otocyon megalotis. In: Mammalian Species. 2005, Nr. 766, S. 1–5.</ref> Aafrika lõunaosas on nende peamine elupaik madalarohulistel tasandikel ja kõrbemaastikul, kuid neid võib leida ka põõsastega lagendikelt, kuivast või poolkuivast põõsassavannist, kus võib talvel vihma sadada, ning lagedatest kuivadest savannidest. [[Serengeti]]s on kõrvukrebased levinud avatud rohtlate ja puistute piiril, aga mitte madalarohulistel aladel. Mõlema alamliigi asuala kattub peaaegu täielikult neile söögiks olevate [[termiit]]ide ''[[Hodotermes]]'' ja ''[[Microhodotermes]]'' omaga. Lagedal maastikul on hea nähtavus ja palju termiite, rohkelt on ka [[kabjalised|kabjaliste]] [[sõnnik]]ut, mis putukaid meelitab.<ref name="iucn" /><ref name="kruger>[http://www.krugerpark.co.za/africa_bat-eared_fox.html" Bat-eared Fox [Otocyon megalotis], Kruger National Park]</ref> Kõige arvukamalt on kõrvukrebaseid maastikul, kus rohu kõrgus on 100–250 mm. Sellised alad kujunevad tihti [[tulekahju]] tagajärjel või kohtades, kus suurte rohusööjate karjad on hiljuti söömas käinud. Kui rohi liiga kõrgeks kasvab, kolib kõrvukrebane uude kohta.<ref name="Nowak">Ronald M. Nowak: ''Walker's Mammals of the World.'' Johns Hopkins University Press, 1999, ISBN 0-8018-5789-9, S. 673–674 [http://books.google.de/books?id=T37sFCl43E8C&lpg=PA678&hl=sv&pg=PA673#v=onepage&q&f=false online]</ref><ref name="smith" />
 
==Arvukus==
 
Kõrvukrebase arvukust peetakse stabiilseks. Ta on tavaline Lõuna- ja Ida-Aafrika kaitsealadel, kuid tema arvukus on vähenema hakanud kuivemates piirkondades ja Lõuna-Aafrikas inimasustuse lähedal, kus teda aeg-ajalt hävitatakse. Arvukus igal asualal kõigub ja sõltub muu hulgas sademete hulgast, toidu kättesaadavusest, paljunemistsüklist ja haigustest. [[Kalahari kõrb]]es on asustustiheduseks registreeritud 0,7–14 isendit/km² ja Serengetis 0,3–1,0 isendit/km².<ref name="iucn" /><ref name="canids" />
 
==Eluiga==
[[Loomaaed|Loomaaias]] elavad kõrvukrebased umbes 13-aastaseks, looduses elavatel loomadel peetakse kõrgeimaks vanuseks 9 aastat.<ref>Jan F.name="57IIf" Kamler, David W. Macdonald: ''Longevity of a wild bat-eared fox''. In: ''South African Journal of Wildlife Research'' 2006, Bd. 36, Nr. 2, S. 199–200.</ref> Loomaaias on kõrvukrebane elanud 13 aasta ja 9 kuu vanuseks.<ref name="smith" />
 
==Välimus==
74. rida:
===Suurus===
 
Kõrvukrebasel on keskmise suurusega keha. Keha [[tüvepikkus]] on 46–66 cm (keskmine kehapikkus 55 cm<ref name="msw3" />), [[õlakõrgus]] 30–40 cm, [[saba]] pikkus 23–34 cm,<ref name="south" /> [[kehamass]] 3,2–5,4 kg (3–5 kg<ref name="kruger" />), [[sünnikaal]] 99–142 grammi.<ref name="sd" /> Kõrvade pikkus on keskmiselt 13 cm.<ref name="msw3>Wozencraft, W. C. (2005). "Order Carnivora". In Wilson, D. E.; Reeder, D. M. Mammal Species of the World (3rd ed.). Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-8221-0. OCLC 62265494</ref>
 
Emasloomad on tavaliselt isastest veidi suuremad ja raskemad.<ref name="south">R. H. N. Smithers, J. D. Skinner, Christian T. Chimimba: ''The Mammals of the Southern African Sub-region''. Cambridge University Press 2005, S. 470ff.</ref>
 
===Värvus===
 
Kõrvukrebase värvus varieerub hallikasbeežist kollakaspruunini, vahel ka tumedama pruunini. Vanemad loomad on tavaliselt erksamavärvilised.<ref name="canids" />
 
[[Aluskarv]] on hall, valgete karvaotstega, karva pikkus on umbes 3 cm. [[Pealiskarv]] on peamiselt must valgete otstega, umbes 5,5 cm pikkune.<ref name="south" /> Mõnikord on näha tumedam seljatriip.<ref name="canids">Claudio Sillero-Zubiri, Michael Hoffmann, David W Macdonald: ''Canids: Foxes, Wolves, Jackals, and Dogs : Status Survey and Conservation''. IUCN 2004, S. 183ff.</ref> Lõua- ja kurgualune, rind ja kõht on pruunikaskollased, selg ja küljed hallikamad. Osa käppadest, sabaots ja kõrvatipud on mustad, nägu ja kõrvade esiküljed valged.<ref name="mammals" />
 
==Anatoomia ja füsioloogia==
===Käpad===
 
[[Käpp|Käpad]], eriti käppade esiküljed ja käpaotsad on tumedad, mõnikord peaaegu mustad.<ref name="kruger" /><ref name="msw3" /> Esikäppadel on viis [[varvas]]t, neist esimene maaga kokku ei puutu. [[Küünis]]ed on umbes 20 mm pikkused. Tagakäppadel on neli varvast, tagumiste küüniste pikkus on 7–10 mm.<ref name="south" /> Küünised on kohastunud kaevamiseks. Need on võrdlemisi nürid, aga tugevad.<ref name="rasmus>G." S. A. Rasmussen: ''Predation on bat-eared foxes Otocyon megalotis by Cape hunting dogs Lycaon pictus''. In: ''Koedoe'' 1996, Bd. 39, Nr. 1, S. 127–129.</ref>
 
===Saba===
 
[[Saba]] on kohev, selle ülaküljel on must triip, sabaots on must.<ref name="kruger" /><ref name="msw3" /> Saba pikkus on 23–34 cm.<ref name="south" />
 
===Nägu===
 
Kõrvukrebase [[pea]] on piklik, [[otsmik]] lame. [[Nägu]] on valge, [[silmad]]e ümbruses ja koonu peal tumedam. [[Näomask]]i poolest meenutab kõrvukrebane veidi [[pesukaru]].<ref name="east">Jonathan Kingdon: ''East African Mammals: An Atlas of Evolution in Africa.'' Volume 3, Part a: ''Carnivores''. University of Chicago Press, 1989, S. 54ff.</ref>
 
[[Koon]] on pikk ja teravaotsaline, pealt must, alt valge.<ref name="kruger" />
 
===Kõrvad===
 
[[Kõrv]]ad on püstised, laiad, keskmiselt 13 cm pikkused. Kõrvad on seest valged, väljast mustad.<ref name="msw3" /> Suured kõrvad kindlustavad kõrvukrebasele erakordselt hea [[kuulmine|kuulmise]]. Ta kuuleb ka üheainsa maa-aluses käigus toimetava termiidi liikumist. Kõrvad aitavad ka kehatemperatuuri reguleerida. Kõrvalesta pinnal on palju peeni veresooni.<ref name="sd" />
 
===Hambad===
 
Kõrvukrebasel on väga iseloomulik hammastu. [[Hambad]] on kohastunud putukate söömiseks ja seetõttu on need palju väiksemad kui teistel koerlastel.<ref>J.A. Kiesername="0CbYQ" Gnathomandibular Morphology and Character Displacement in the Bat-eared Fox, Journal of Mammalogy May 1995 vol 76 issue 2 lk 542–550</ref> Kõigist teistest koerlastest eristab teda aga eelkõige suurem [[purihammas]]te arv. Kõrvukrebase [[hambavalem]] on i 3/3, c 1/1, p 4/4, m 3–4/4–5, seega kokku on tal hambaid 46–50.<ref name="smith" /> Teistel koerlastel on kummalgi pool kaks ülemist ja kolm alumist purihammast (m 2/3).<ref name="sd" /> Kõrvukrebasel on rohkem hambaid kui ühelgi teisel [[pärisimetajad|pärisimetajal]], välja arvatud [[hammasvaalalised]].<ref name="mammals>[https://books.google.ee/books?id=B_07noCPc4kC&lpg=RA4-PA77&dq=Otocyon%20megalotis&hl=et&pg=RA4-PA77#v=onepage&q=Otocyon%20megalotis&f=false" Mammals of Africa]</ref>
 
[[Alumine lõualuu|Alumisel lõualuul]] on aste, kuhu kinnitub tugev [[mälumislihas]], mis laseb lõualuul kiiresti liikuda. Kõrvukrebane suudab [[suu]]d avada ja sulgeda kuni viis korda sekundis. Närimise ajal liiguvad kõrvad taha. Pehme toidu tarvitamine ei vähenda purihammaste lõikepindade kulumist.<ref name="smith" />
 
[[Piimahambad]] sarnanevad teiste koerlaste hammastega.<ref name="canids" />
113. rida:
===Piimanäärmed===
 
Emastel kõrvukrebastel on 4–6 [[nisa]].<ref name="smith" />
 
===Meeled===
 
Kõrvukrebasel on väga hea [[kuulmine]] ja vilets [[nägemine]]. Ka [[haistmine]] on hea.<ref>[http://www.ultimatefieldguide.com/Mammals/bat-eared_fox.html Bat-eared Fox - Otocyonname="xDKTY" megalotis]</ref>
 
==Eluviis==
 
Kõrvukrebane on [[karjaloom]]. Nad peavad jahti [[kari (bioloogia)|karjadena]] ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt [[koloonia (bioloogia)|kolooniatena]].<ref name="smith" />
 
Kõrvukrebased elavad paarides või väikestes perekonnagruppides.<ref name="files" /> Kari koosneb kahest kuni viieteistkümnest isendist, kes on tavaliselt lähisugulased. Isased kutsikad hülgavad karja varakult, noored emasloomad jäävad aga tihti aastaks-kaheks karja juurde. Karja suurus sõltub aastaajast. Rebasepere jahib üheskoos tavaliselt 7–8 kuud, kuni pojad on piisavalt suured. Kõige rohkem on kohatud kahekaupa liikuvaid kõrvukrebaseid. Suuremad karjad koosnevad vanematest koos oma täiskasvanud järglastega.<ref name="smith" /> Ida-Aafrikas võib ühe isase kaaskonda kuuluda kuni kolm emast koos nende kutsikatega.<ref name="sd" /> Registreeritud karju enamasti järgmisel aastal enam samas kohas ei kohatud, seega ei ole nende territoorium püsiv. Oma territooriumilt võivad nad lahkuda paaritumise ajal ja siis, kui rohi kasvab liiga kõrgeks.<ref name="smith" />
 
Karja jahipiirkond hõlmab 0,3–3,5 km². Mida tihedamalt on piirkonnas termiite, seda väiksem on jahiipiirkond. Eri karjade territooriumid võivad suures ulatuses kattuda. See on koerlastele ebatüüpiline. Mitu karja võib samal territooriumil kõrvuti jahti pidada. Samas on neil kombeks oma reviiri märgistada ja kaitsta.<ref name="Nowak" /> Idaosa populatsioonil on territooriumi suurus 0,25–1,5 km² ja see on [[uriin]]iga märgistatud. Lõunaosas kattuvad eri karjade asualad ulatuslikult ja piire valdavalt ei märgistata.<ref name="files" /> Et kõrvukrebased eelistavad kohti, kus on termiitide kolooniaid, on termiitidest toitujate puhul territoorium väiksem ja tihedus suurem (15–19 rebast 0,5–5,3 km²-l) kui muu toidu sööjatel. Lõuna-Aafrikas on territoorium väiksem ka talvel, kui termiidid moodustavad toidust suurema osa kui suvel.<ref name="smith" />
 
Sõltuvalt kliimast, hooajast ja termiitide aktiivsusest on kõrvukrebane kas päevase või öise eluviisiga. Areaali põhjaosas (Serengeti ümbruses) on ta 85% ajast öise eluviisiga, Aafrika lõunaosas on öise eluviisiga suvel, talvel aga tegutseb päeval.<ref>Paul Thompson.name="DNVav" [http://animaldiversity.ummz.umich.edu/accounts/Otocyon_megalotis/ Otocyon megalotis,bat-eared fox]</ref> Toitumisrütm on seotud termiitide aktiivsusega.<ref>K. Koop,name="lW8HT" B. Velimirov: ''Field observations on activity and feeding of bat-eared foxes (Otocyon megalotis) at Nxai Pan, Botswana''. In: ''African Journal of Ecology'' 2008, Bd. 20, Nr. 1, S. 23–27.</ref> Lõuna-Aafrikas on piirkondi, kus temperatuur võib talvel ka alla nulli langeda.<ref name="mammals" />
 
Kalaharis [[Nossobi jõgi|Nossobi jõe]] ääres elavaid kõrvukrebaseid uurides selgus, et nad veedavad 70–90% ajast saaki püüdes ja süües ning nende aktiivsus varieerus aasta lõikes. Talvel olid nad aktiivsed peamiselt päeval ja öösel lamasid, arvatavasti magasid. Kesksuvel (detsembrist jaanuarini) käitusid nad vastupidi.<ref name="smith" /> Ühe söögikorra jooksul võivad nad rännata kuni 12 km.<ref name="sd" />
 
Et kiskjaid eksitada, läheb ta tihti urgu tagasi enda varasemaid jälgi mööda. Ohu korral peitub loom kõrge rohu sisse või tihedasse põõsastikku. Külma ja tugeva tuule eest varjub ta kõrgema taimestiku vahele või enda kaevatud urgu. Keskpäevase kuumuse eest peidavad nad end olemasolevatesse lohkudesse ja kaevavad neid suuremaks. Lõuna-Aafrikas puhkavad kõrvukrebased tihti [[akaatsia]]te all.<ref name="smith" />
 
==Suhtlemine==
[[Pilt:Bat-Eared Fox (Kenya, Day 4).jpg|pisi|Jooksev kõrvukrebane]]
 
Visuaalsed märguanded on suhtluses olulised. Neid antakse näoilme ning eriti kõrvade ja sabaga. Tähelepanelikult mingit objekti jälgival rebasel on pea püsti, silmad lahti, kõrvad kikkis ja ettepoole suunatud, suu kinni. Hirmu või alistumise korral on pea madalal, kõrvad liiguvad taha, peadligi. Seejärel võib ta hambad irevile ajada. Saba must ots ja triip teevad signaalid nähtavamaks. Saba võib olla longus, püsti või tagurpidi U kujuga kaarjas. Kaarjalt või püsti hoiab ta saba ohuolukorras või rünnaku ajal ja võimuvõitluse käigus, aga ka seksuaalse erutuse korral, mängides või roojates. Joostes on saba horisontaalne. Äärmise ohu korral tõusevad kaela-, turja- ja sabakarvad püsti, et lasta loomal suuremana paista.<ref name="smith" />
 
Kõrvukrebane ei ole eriti häälekas. Tal on mõned kindlad kutsungid, mis kõlavad enamasti õrnalt ja vilistavalt ning sarnanevad rohkem linnu kui imetaja häälitsustega.<ref name="east" /><ref name="sd" /> Häält tehakse peamiselt liigikaaslastega kontakti otsimiseks või hoiatuseks, enamasti talvel. Kontaktikutsung on enamasti vaikne, hoiatus aga on kõrgetooniline ja kostab kaugele. Hoiatusi esineb võrdlemisi harva. Õrna häälega kutsutakse kutsikaid või antakse teada heast söögikohast. Hoiatatakse eelkõige röövloomade eest.<ref name="smith" />
 
Tervitamisel kasutatakse visuaalseid ja lõhnasignaale. Üksteist tuntakse ära umbes 30 meetri kauguselt. Lähenejat võidakse ignoreerida või tema suunas hoiatuseks ründavalt läheneda.<ref name="smith" />
 
Paljudel juhtudel märgistavad kõrvukrebased oma territooriumi uriiniga. Urineerimisel kasutatakse kolme eri asendit – ette nõjatumine, jalatõstmine ja kükitamine. Kui eesmärk on põie tühjendamine, nõjatuvad isasloomad tavaliselt ette, emased aga kükitavad. Kui on tegu märgistamisega, tõstavad isased jalga ja emased kükitavad. Märgistatakse rohkem talvel. Tihti märgistatakse topelt, kõigepealt urineerib emane ja seejärel märgistab isane üle. Emased kõrvukrebased hakkavad uriiniga märgistama innaajal, isaste märgistamise sagedus emase innaajal ei muutu.<ref name="smith" />
 
Näärmeeritiste osa suhtluses pole teada. Füüsilise kokkupuute juures on lõhnad olulised.<ref name="smith" />
 
Külma kaitseks kogunevad rebased magades hästi lähestikku. Ka muidu otsivad nad füüsilist kontakti liigikaaslastega. Tihti toetab üks loom pea teise seljale. Nad lakuvad ja nuusutavad üksteise nägu, ka hõõruvad vastamisi ja näksivad. Täiskasvanud loomad ja kutsikad mängivad omavahel sageli, peamiselt ajavad üksteist taga, harvem maadlevad.<ref name="smith" />
 
Sõralisi ja kabjalisi kõrvukrebane tavaliselt ignoreerib. Toidunappuse korral hoiab ta nende lähedusse, et nende väljaheidetelt putukaid leida. Ta eirab ka sageli kohatavaid [[vöötmangust]]e ja [[mangustlased|manguste]] ''[[Ichneumia albicauda]]'' ja ''[[Helogale parvula]]''. Suurte kiskjate suhtes on kõrvukrebane alati ettevaatlik, kuid inimest ei karda.<ref name="smith" />
 
==Toitumine==
154. rida:
 
Kõrvukrebane sööb eelkõige [[putukad|putukaid]]. Ta kasutab saagi asukoha välja peilimiseks kõrvu. 80–90% toidust moodustavad [[termiit|termiidid]] ''[[Hodotermes mossambicus]]''. Kõrvukrebase ja selle termiidiliigi levilad kattuvad 95-protsendiliselt. Kui see liik pole kättesaadav, sööb ta ka teisi termiite, peamiselt termiiti
''[[Microhodotermes viator]]'', Botswanas ja Tansaanias aga perekonda ''[[Macrotermes]]'' kuuluvaid termiite.<ref name="mammals" /> Ta sööb ka teisi [[lülijalgsed|lülijalgseid]], sealhulgas [[sipelglased|sipelgaid]], [[mardikalised|mardikaid]], [[kilklased|kilke]], [[rohutirts]]e, [[tuhatjalgsed|tuhatjalgseid]], [[ööliblikad|ööliblikaid]], [[skorpionilised|skorpione]], [[ämblikulised|ämblikulisi]], harva ka [[linnud|linde]], väikseid [[imetajad|imetajaid]] (eelkõige [[närilised|närilisi]]), [[roomajad|roomajaid]] ja [[seened|seeni]] (''[[Kalaharituber pfeilii]]''<ref>Trappe JM, Claridge AW, Arora D, Smit WA. Desert truffles of the Kalahari: ecology, ethnomycology and taxonomy|yearname=2008,"lVVGH" Economic Botany vol 62 nr 3 lk 521&ndash;529</ref>).<ref name="smith" /> Putukad katavad ka suurema osa nende veevajadusest.<ref name="clark" /> Kõrvukrebast ei ole nähtud [[vesi|vett]] joomas.<ref name="smith" /> Harvem söövad nad ka [[mari|marju]], [[vili|vilju]], [[juur]]i, linnupoegi, [[mesi|mett]], linnumune.<ref name="sd" /> Kohtades, kus on palju rohusööjate sõnnikut, söövad nad sõnnikumardikaid ja nende vastseid.<ref name="sd" /> Sõnnikumardikaid söövad nad rohkem ka vihmaperioodil, kui termiitide aktiivsus on väiksem.<ref name="mammals" />
 
Keenias on piirkondi, kus termiiti ''Hodotermes mossambicus'' ei esine, seal toituvad kõrvukrebased ka termiidist ''[[Odontotermes]]''.
 
Toitu otsivad nad karjakaupa. Jahipidamisviisi järgi on kõrvukrebane kaugelt äratuntav. Ta liigub aeglaselt, pea maadligi, kõrvad võimalikult maapinna lähedal. Tema suured kõrvad püüavad kinni vähimagi maa seest kostva heli. Kui saak on kuuldav, asub rebane raevukalt kaevama.<ref name="kruger" /> Ta haarab termiite ka keelega maapinnalt.<ref name="sd" />
 
Kõrvukrebase väljaheites sisalduvad seemned on idanemisvõimelised.<ref name="smith" />
 
Pole täheldatud, et kõrvukrebased oleksid toitu tagavaraks varunud või toidu pärast omavahel võidelnud. Loomaaias elavad kõrvukrebased jätavad ülearuse toidu tavaliselt vedelema. Loomaaias on nad ära söönud ka neile pakutud [[hobuseliha]], elusad [[hiir]]ed ja [[puuvili|puuviljad]].<ref name="smith" />
 
==Eluase==
 
Kõrvukrebased elavad enda kaevatud [[urg|urus]] või teiste loomade mahajäetud pesades, mille nad vajaduse korral suuremaks uuristavad. Viimasel juhul on tavaliselt tegu [[koivik]]ute või [[tuhnik]]ute pesadega.<ref name="canids" /> Kasutatakse ka mahajäetud termiidipesi.<ref name="rasmus" /> Tavaliselt on territooriumil mitu urgu paljude sissepääsude,<ref name="Nowak" /> mitmemeetriste käikude ja arvukate kambrikestega.<ref name="rasmus" /><ref name="files" /> Peamine urg on pesaurg, kus pojad üles kasvatatakse, ülejäänud urud territooriumil on eelkõige selleks, et ohu tekkimise korral pojad kiiresti varju viia.<ref name="smith" />
 
Urus loomad magavad ja poegivad.<ref name="rasmus" /> Kaitseks äärmuslike temperatuuride ja tuule eest kaevab kõrvukrebane endale ka ajutisi väiksemaid urge ja lohke.<ref name="clark" />
 
==Paljunemine==
 
Kõrvukrebane on valdavalt [[monogaamia (zooloogia)|monogaamne]], kuid on täheldatud ka [[polügüünia (zooloogia)|polügüünseid]] isendeid.<ref name="clark" /> Tema [[paaritumine|paaritumisperiood]] on Serengetis juunist septembrini, Ugandas jaanuaris, Kalaharis juulis ja augustis, Ida-Aafrikas kohati aasta ringi. [[Indlus|Innaaja]] ajastus sõltub kohalikust kliimast. Tavaliselt peaks [[poegimine]] langema vihmaperioodile, kui on kõige rohkem putukaid. [[Tiinus]] kestab 60–70 päeva. Ida-Aafrikas sünnivad pojad peamiselt augusti lõpust oktoobri lõpuni, Kalaharis septembrist novembrini, Botswanas oktoobrist detsembrini. Pesakonnas on 1–6 poega.<ref name="smith" /><ref name="clark" />
 
Vastsündinu kaalub 100–140 grammi. Ema [[imetamine|imetab]] poegi 14–15 nädalat.<ref name="smith" /><ref name="clark" /> Ühekuuseid kutsikaid hakkatakse pikkamisi võõrutama ja [[emapiim]]ale lisaks muud toitu pakkuma.<ref name="files" /> Putukaid tavaliselt urgu ei tooda, poegi toidetakse valdavalt selgroogsetega.<ref name="smith" /> Erinevalt teistest koerlastest oksendab kõrvukrebane poegadele väga harva poolseeditud tahket toitu, sest see sisaldab putukate kõvu osi, mida pojad ei seedi.<ref name="sd" /> Kui imetav emane käib endale toitu otsimas, valvab isane poegi.<ref name="kruger" />
 
Kutsikate silmad avanevad 9-päevasena. Urust väljuvad nad esimest korda umbes 17-päevasena.<ref name="files" /> Tihti sureb pesakonnast üks või kaks poega esimese kolme nädala jooksul.<ref name="sd" />
 
Enamik kutsikaid saab täiskasvuliseks ja iseseisvaks 5–6-kuuselt, suguküpseks 8–9-kuuselt. Osa noori emaseid jääb pere juurde.<ref name="smith" /><ref name="files" />
 
Erinevalt teistest koerlastest hoolitseb järglaste eest peamiselt isasloom. <ref name="clark" />Kui kutsikad on emapiimast võõrutatud, võtab poegade eest hoolitsemise üle isasloom. Isaste hoolitsuse määra ja poegade ellujäämise vahel on leitud selge korrelatsioon.<ref>Harry Williamname="gO6Qv" Yorkstone Wright. Paternal den attendance is the best predictor of offspring survival in the socially monogamous bat-eared fox, Animal Behaviour 2006 vol 71 nr 3 lk 503–510</ref> Isasloom jälgib ja kaitseb kutsikaid ning õpetab neid saaki püüdma.<ref name="sd" />
 
Kõrvukrebased hoolitsevad tihti ka vastastikku üksteise järeltulijate eest.<ref name="smith" />
 
==Ohud==
[[Pilt:2012-bb-jackal-1.jpg|pisi|Üks kõrvukrebase vaenlasi [[mustselg-šaakal]]]]
 
Kõrvukrebase peamised vaenlased on [[kotkas|kotkad]], [[šaakal]]id ja [[Hüäänlased|hüäänid]].<ref name="sd" /> Kõrvukrebaseid jahivad teiste seas [[lõvi]], [[leopard]], [[gepard]], [[hüäänkoer]], [[tähnikhüään]], [[pruun-vööthüään]],<ref name="smith" /> ka [[kuningkotkas]] ja [[Püütonlased|püütonid]].<ref name="rasmus>G." S. A. Rasmussen: ''Predation on bat-eared foxes Otocyon megalotis by Cape hunting dogs Lycaon pictus''. In: ''Koedoe'' 1996, Bd. 39, Nr. 1, S. 127–129.</ref> Kutsikate suurim vaenlane on [[šabrakkšaakal]], ka [[mustselgšaakal]]. Avatud maastikul võivad [[kuningkotkas|kuningkotkad]] ja teised suured [[röövlind|röövlinnud]] ka täiskasvanud kõrvukrebase kätte saada. Kõrvukrebaseid on söögiks tapnud ka [[hieroglüüfpüüton]].<ref name="smith" />
 
Kutsikad varjuvad röövloomade eest lähimasse urgu, millel on enamasti kitsas sissepääs. Läheduses varitsevaid šaakaleid, tähnikhüääne ja manguste püütakse karjaga minema peletada. Kiskjate ja röövlindude eest põgenedes teevad kõrvukrebased haake.<ref name="smith" />
 
Inimene kõrvukrebast väga ei ohusta. Mõnevõrra teda karusnaha saamiseks küll jahitakse. Teda peetakse ka ekslikult ohuks kariloomadele.
 
Populatsiooni suurus aeg-ajalt kõigub [[haigus]]te (eelkõige [[marutõbi|marutõve]], [[koerte katk]]u ja [[parvoviirusnakkus]]e) tõttu, täheldatud on ka [[trihhinoos]]i. Kui toidupuudust ei ole, on näiteks Serengetis marutaud levinuim surma põhjus.<ref name="smith" /> Loomade arvukust vähendab ka põud, mille tagajärjel putukate kättesaadavus väheneb.<ref name="iucn" /> Inimasustuse lähedal jääb kõrvukrebaseid ka auto alla.
 
==Suhe inimesega==
202. rida:
Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult [[koduloom]]ade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas.<ref name="canids" /> Tegelikult ei ole ta oma hammaste ehituse tõttu suuteline suuremaid loomi murdma.
 
Kõrvukrebane ei ole eriti hinnatud jahisaak. Tema talvekasukat peetakse väärtuslikuks ja karusnahku mõnel määral müüakse. Aafrika lõunaosas (eriti Botswanas<ref name="smith" />) müüakse nahku või topiseid jahitrofeedena.<ref name="iucn" />
 
Lõuna-Aafrikas peetakse neid mõnikord [[lemmikloom]]adena.<ref name="canids" /> Nad on levinud ka loomaaedades.
 
==Viited==
{{viited|1=2}}|allikad=
<ref name="files">[http://www.theanimalfiles.com/mammals/carnivores/fox_bat_eared.html Bat-Eared Fox]</ref>
<ref name="smith">[http://www.science.smith.edu/msi/pdf/i1545-1410-766-1-1.pdf MAMMALIAN SPECIES No. 766, pp. 1–5, 3 figs. Otocyon megalotis]</ref>
<ref name="sd">[http://animals.sandiegozoo.org/animals/bat-eared-fox Bat-eared fox]</ref>
<ref name="iucn">[http://www.iucnredlist.org/details/15642/0 Otocyon megalotis, International Union for Conservation of Nature and Natural Resources]</ref>
<ref name="clark">Howard O. Clark Jr.: Otocyon megalotis. In: Mammalian Species. 2005, Nr. 766, S. 1–5.</ref>
<ref name="kruger">[http://www.krugerpark.co.za/africa_bat-eared_fox.html Bat-eared Fox [Otocyon megalotis], Kruger National Park]</ref>
<ref name="Nowak">Ronald M. Nowak: ''Walker's Mammals of the World.'' Johns Hopkins University Press, 1999, ISBN 0-8018-5789-9, S. 673–674 [http://books.google.de/books?id=T37sFCl43E8C&lpg=PA678&hl=sv&pg=PA673#v=onepage&q&f=false online]</ref>
<ref name="msw3">Wozencraft, W. C. (2005). "Order Carnivora". In Wilson, D. E.; Reeder, D. M. Mammal Species of the World (3rd ed.). Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-8221-0. OCLC 62265494</ref>
<ref name="south">R. H. N. Smithers, J. D. Skinner, Christian T. Chimimba: ''The Mammals of the Southern African Sub-region''. Cambridge University Press 2005, S. 470ff.</ref>
<ref name="canids">Claudio Sillero-Zubiri, Michael Hoffmann, David W Macdonald: ''Canids: Foxes, Wolves, Jackals, and Dogs : Status Survey and Conservation''. IUCN 2004, S. 183ff.</ref>
<ref name="rasmus">G. S. A. Rasmussen: ''Predation on bat-eared foxes Otocyon megalotis by Cape hunting dogs Lycaon pictus''. In: ''Koedoe'' 1996, Bd. 39, Nr. 1, S. 127–129.</ref>
<ref name="east">Jonathan Kingdon: ''East African Mammals: An Atlas of Evolution in Africa.'' Volume 3, Part a: ''Carnivores''. University of Chicago Press, 1989, S. 54ff.</ref>
<ref name="mammals">[https://books.google.ee/books?id=B_07noCPc4kC&lpg=RA4-PA77&dq=Otocyon%20megalotis&hl=et&pg=RA4-PA77#v=onepage&q=Otocyon%20megalotis&f=false Mammals of Africa]</ref>
<ref name="il4j7">[http://paleobackup.nceas.ucsb.edu:8110/cgi-bin/bridge.pl?action=checkTaxonInfo&taxon_no=41228&is_real_user=1 Paleobiology Database: ''Otocyon'' Basic info].</ref>
<ref name="0NvT2">[https://paleobiodb.org/cgi-bin/bridge.pl?a=basicTaxonInfo&taxon_no=240227 Paleobiology Database]</ref>
<ref name="Im5lx">[https://paleobiodb.org/cgi-bin/bridge.pl?a=basicTaxonInfo&taxon_no=240226 Paleobiology Database]</ref>
<ref name="4x2SY">Udo Ganloßer, Claudio Silleo-Zubiri. Wilde Hunde, Filander Verlag 2006, Der Löffelhund 89, 90 Jan A. J. Nel ISBN=3-930831-63-5</ref>
<ref name="hWmfP">Carolyne Bardeleben, Rachael L. Moore and Robert K. Wayne: ''A molecular phylogeny of the Canidae based on six nuclear loci''. In: ''Molecular Phylogenetics and Evolution'' 2005, Bd. 37, Nr. 3, S. 815–831.</ref>
<ref name="57IIf">Jan F. Kamler, David W. Macdonald: ''Longevity of a wild bat-eared fox''. In: ''South African Journal of Wildlife Research'' 2006, Bd. 36, Nr. 2, S. 199–200.</ref>
<ref name="0CbYQ">J.A. Kieser Gnathomandibular Morphology and Character Displacement in the Bat-eared Fox, Journal of Mammalogy May 1995 vol 76 issue 2 lk 542–550</ref>
<ref name="xDKTY">[http://www.ultimatefieldguide.com/Mammals/bat-eared_fox.html Bat-eared Fox – Otocyon megalotis]</ref>
<ref name="DNVav">Paul Thompson. [http://animaldiversity.ummz.umich.edu/accounts/Otocyon_megalotis/ Otocyon megalotis,bat-eared fox]</ref>
<ref name="lW8HT">K. Koop, B. Velimirov: ''Field observations on activity and feeding of bat-eared foxes (Otocyon megalotis) at Nxai Pan, Botswana''. In: ''African Journal of Ecology'' 2008, Bd. 20, Nr. 1, S. 23–27.</ref>
<ref name="lVVGH">Trappe JM, Claridge AW, Arora D, Smit WA. Desert truffles of the Kalahari: ecology, ethnomycology and taxonomy|year=2008, Economic Botany vol 62 nr 3 lk 521&ndash;529</ref>
<ref name="gO6Qv">Harry William Yorkstone Wright. Paternal den attendance is the best predictor of offspring survival in the socially monogamous bat-eared fox, Animal Behaviour 2006 vol 71 nr 3 lk 503–510</ref>
}}
 
==Välislingid==