Ants Lauter: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P link par (+masintoim) using AWB |
P Koondasin skripti abil viited |
||
15. rida:
[[1913]]. aastal tegid Antsu kaks venda proove [[Jakob Mändmets]]a „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, [[Saue]] [[vallakirjutaja]] ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ja seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel [[Kohila]]s sattusid etendust vaatama [[Karl Jungholz]] ja [[Theodor Altermann]], kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile Estoniasse tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest [[Paul Pinna]]le ja pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga Estoniasse näitlejaks ja [[inspitsient|inspitsiendiks]]. Ants oli kõhklematult nõus.
Siit algas Ants Lauteri teatritee, [[1913]]. aastal, 19-aastaselt.<ref name="Ants Lauter1"
===Teatritee algusaastad===
22. rida:
Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde [[Carl Rössler]]i „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos [[Erna Villmer]]iga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.
Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes Estonia trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna [[Nižni Novgorod]]i operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks, ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ja Altermann tegi temaga eraproove.<ref name="Ants Lauter2"
===Sõja-aegne teatritegevus===
[[1915]]. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku [[Novgorod]]i. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni [[1917]]. sügiseni. Sealt edasi sai temast [[Novgrorodi Linnateater|Novgorodi Linnateatri]] näitleja, kus ta oli [[1918]]. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ja omandas teistsugust näitlemisviisi kui Estonias. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.
[[1918]]. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal rooduülemana teeninud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.<ref name="Ants Lauter3"
===Eestis tagasi===
39. rida:
1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – Estonia draamatrupi juht.
[[Lavakunstnik]]uks kujunemise juurde mahtusid ka mõttevahetused [[Konstantin Stanislavski]] teemadel [[Erna Villmer]]iga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, [[Liina Reiman]]i ja [[Betti Kuuskemaa]]ga [[Moskva Kunstiteater|Moskvasse Kunstiteatri]] 30. aastapäeva üritustele. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga.<ref name="Ants Lauter4"
===Lavaliselt täiskasvanuks saamine===
59. rida:
[[1952]]. aastal pälvis Ants Lauter [[Stalini preemia]] ja [[1956]]. aastal [[Lenini orden]]i.
[[1958]]. aasta suvel sai Ants Lauter Estonia direktoriks ja [[1959]]. aastal jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel [[1960]]–[[1962]] töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta kindla päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise.
Lauter suri 79-aastasena [[30. oktoober|30. oktoobril]] [[1973]] Tallinnas.<ref name="Ants Lauter5"
[[Eesti Teatriliit]] annab aastast [[1975]] välja [[Ants Lauteri nimeline auhind|temanimelist]] noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.
72. rida:
Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.
Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja.<ref name="Ants Lauter6"
Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.<ref name="Ants Lauter7"
==Ants Lauteri mõtteid==
''„Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“<ref name="Ants Lauter8"
„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“<ref name="Ants Lauter7" />
„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“<ref name="Ants Lauter9"
„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“''<ref name="Ants Lauter10"
== Elu- ja töökäik ==
127. rida:
==Isiklikku==
Oli abielus [[1917]]–[[1925]] [[Maria Merjanskaja]]ga (kelle isa oli näitleja [[Nil Merjanski]]), [[1928]]–[[1949]] [[Erna Villmer]]iga ja 1949. aastast [[Heli Viisimaa]]ga.<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon"
==Lavastused ja rollid ==
724. rida:
*Episoodiline osa („Tuuline rand“). Tallinnfilm 1972.
<ref name="Käidud teedelt"
== Tunnustused ==
733. rida:
== Kirjandus ==
{{viited|allikad=
<ref name="Ants Lauter1">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 5 – 11</ref>
<ref name="Ants Lauter2">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 11 – 15</ref>
<ref name="Ants Lauter3">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 15 – 17</ref>
<ref name="Ants Lauter4">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 17 – 27</ref>
<ref name="Ants Lauter5">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 27 – 51</ref>
<ref name="Ants Lauter6">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 25 – 26</ref>
<ref name="Ants Lauter7">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 30</ref>
<ref name="Ants Lauter8">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 28</ref>
<ref name="Ants Lauter9">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 36</ref>
<ref name="Ants Lauter10">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 37</ref>
<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon">Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma, 1965, "Eesti teatri biograafiline leksikon", Eesti teatriliit, [[Tallinn]]. lk 307 – 308</ref>
<ref name="Käidud teedelt">H. Einas, K. Kask, L. Tormis, 1982, "Käidud teedelt", Eesti Raamat, [[Tallinn]]. lk 267–277</ref>
}}
== Välislingid ==
| |||