Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel

Aastal [[1772]] aset leidnud '''esimene Poola jagamine''' oli esimene kolmest jagamisest (või siis riigi osalisest [[annekteerimine|annekteerimisest]]), mis aastaks [[1795]] tegid [[Rzeczpospolita]]le lõpu. Esimese [[Poola jagamised|jagamise]] peamiseks motiiviks olid [[Venemaa keisririik|Venemaa]] võimu kasv, mis hakkas ohustama [[Preisi kuningriik|Preisimaad]] ja [[Habsburgid]]e [[Austria keisririik]]i. Jagamise kavandas [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich Suur]], et hoida austerlasi, kes olid sõdades [[Otomani impeerium]]iga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end efektiivselt kaitsta ja riigis olid juba eelnevalt võõrväed, siis oli ka [[Seim (Poola)|Seim]] sunnitud aastal [[1773]] nende kolme välisriigi poolt läbiviidud [[Jagamisseim]]i istungitel selle ratifitseerima.

[[Prantsusmaa]], kes oli tol ajal sõbralikes suhetes nii Austria kui ka Venemaaga, pakkus olukorra lahendamiseks välja terve rea territoriaalseid muudatusi, mille käigus Austria oleks saanud kompensatsiooniks osa [[Preisi Sileesia]]st, Preisimaa oleks aga omakorda saanud endale ajaloolise preislaste asuala [[Warmia]] ning lisaks veel osaliselt ka Poola [[lään]]ist [[kuramaa hertsogiriik|Kuramaast]], kus niikuinii olid juba võimul [[baltisakslased]]. Preisimaa kuningas Friedrich II ei olnud hiljuti [[Sileesia sõjad|Sileesia sõdades]] võidetud [[Sileesia]] loovutamisest huvitatud, küülküll aga soovis ka tema olukorda rahumeelselt reguleerida – [[Vene-Preisi liidulepe]] oleks võinud ta kiskuda sõtta Austriaga ja [[Seitsmeaastane sõda]] oli jätnud talle tühja riigikassa ning nõrgestatud armeed. Ka soovis ta kaitsta nõrgenevat Otomani impeeriumit, mida Preisimaa sõda kas Austria või Venemaa vastu oleks võinud veelgi enam kahjustada. Nii veetis Friedrichi vend [[Heinrich (Preisimaa prints)|prints Heinrich]] aastate [[1770]] ja [[1771]] vahelise talve [[Peterburi]]s, esindades seal Preisi õukonda. Kuna Austria oli aastal [[1769]] [[Lubowla leping]]ut rikkudes hõivanud [[Ungari]] [[Szepesi piirkond|Szepesi piirkonnas]] 13 linna, pakkusid [[Katariina II]] ja tema nõunik kindral [[Ivan Tšernõšjov]] välja, et ka Preisimaa võiks hõivata osa Poola alasid – eelistatavalt Warmia piirkonna.<ref name="sXmXk" /> Pärast seda, kui Heinrich oli oma vennale venelaste ettepanekust rääkinud, tegi Friedrich ettepaneku, et Venemaa, Austria ja Preisimaa võiksid osa Poola piirialasid omavahel ära jagada, nii et suurima osa saaks endale hiljutistes muudatustes kõige enam kahju kannatanud riik – Austria. Nõnda lootis Friedrich suunata Venemaa laienemispoliitika nõrga ja niigi mittefunktsioneeriva Poola riigi vastu, eemale Otomanide impeeriumist. Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] tegi omakorda ettepaneku, et preislased tagastaks Austriale Sileesia, saades kompensatsiooniks Poola alasid, ent Friedrich II seisis sellistele plaanidele kindlalt vastu.<ref name="Britannica" />

Jagamislepingule alla kirjutanud maad ratifitseerisid selle [[22. september|22. septembril]] [[1772]].<ref name="YpkgL" /> Suurim võitja oli [[Preisimaa kuningas]] [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]]. <ref name="Britannica" /> Ehkki preislaste osa võis olla kõige väiksem, oli see samas ka majanduslikult arenenud ja strateegiliselt äärmiselt tähtis piirkond. Preislased võtsid endale suurema osa seni poolalePoolale kuulunud [[Kuninglik Preisimaa|Kuninglikust Preisimaast]], sealhulgas ka [[Ermlandi piiskopkond|Ermlandi]], mis aitas Friedrichil [[Ida-Preisimaa]]d [[Brandenburg-Preisimaa|Brandenburgiga]] ühendada. Preisimaa hõivas ka [[Suur-Poola]] põhjapoolsemad alad [[Noteć]]i jõe ääres ([[Netze piirkond]]) ja [[Kujawy]] põhjapoolsemad alad, välja arvatud [[Gdańsk]] (''Danzig'') ja [[Toruń]] (''Thorn'').<ref name="seitseteist" /> Aastal [[1773]] sai Preisimaaga liidendatud aladest uus provints nimega [[Lääne-Preisimaa]]. Kokku sai Preisimaa 36000 km² maad ja umbes 600000 elanikku. Vastavalt Jerzy Surdikowskile alustas Friedrich Suur peagi piirkonna [[saksastamine|saksastamisega]] ja hakkas vallutatud aladele asustama saksa koloniste.<ref name="w4eb5" /> Friedrich II asustas seni Poolale kuulunud [[Pommeri]] aladele 26 000 [[sakslased|sakslast]], mis muutis märkimisväärselt seni 300 000 elanikuga piirkonnas olnud demograafilist situatsiooni ja pani aluse saksastamisele.<ref name="YNPLs" /> Vastavalt [[Christopher Clark]]ile olid Preisimaa poolt annekteeritud Kuningliku Preisimaa ja Noteci ümbruskonna alade elanikest 54% [[saksa keel]]t kõnelevad protestandid, aga linnaelanike seas oli neid tervelt 75%. Järgmisel sajandil kasutasid rahvuslikult meelestatud saksa ajaloolased seda asjaolu jagamise õigustamiseks. Jagamise ajal ei olnud see asjaolu aga üldse oluline. Friedrich ei tundnud saksa kultuuri levitamise vastu huvi ja tema eesmärgiks oli ajada [[imperialism|imperialistlikku]] poliitikat, mis pidi tagama tema riigi julgeoleku.<ref name="C5I6U" /> Äsja omandatud piirkonnad olid majanduslikult äärmiselt olulised ja ühendasid Preisimaa alasid Saksa emamaaga. Poola loodeosa hõivamisega lõikas Preisimaa Poola koheselt merest ära.<ref name="cLHF8" /> Nõnda sai ta oma alla enam kui 80 % Rzeczpospolita väliskaubandusest. Äärmiselt suurte tollimaksude kehtestamisega kiirendas Preisimaa Poola vältimatut majanduslikku kokkukukkumist. <ref name="Britannica" />

Vaatamata sellele, et Austria ertshertsoginna [[Maria Theresia]] jagamist mingil määral kritiseeris,<ref name="KZlqN" /> pidas Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] Austria osa piisavaks kompensatsiooniks; kuigi AustriAustria oli Poola jagamisest kõige vähem huvitatud, oli nende poolt saadud osa kõige rahvarohkem ja pindalalt oli nende osa teine. Kokku sai Austria 83000 km² maad ja umbes 2 650 000 elanikku. Austria kontrolli alla sattusid [[Zator]] ja [[Oświęcim]] (''Auschwitz''), osa [[Kraków]]i ja [[Sandomierz]]i ümbruse [[Väike-Poola]]st koos tulusate [[Bochnia]] ja [[Wieliczka]] soolakaevandustega, ja terve [[Galiitsia]]. <ref name="Britannica" />

Venemaa sai endale pindalalt kõige suurema, ent majanduslikult kõige vähemtähtsama ala riigi kirdeosas. Selle "diplomaatilise dokumendi" alusel sai Venemaa endale alad, mille piiriks olid ligikauseltligikaudselt [[Daugava]], [[Druc]] ja [[Dnepr]]. Sinna kuulusid Rzeczpospolita kontrolli alla jäänud [[Vana-Liivimaa|Liivimaa]] alad, samuti ka [[Valgevene]] alad [[Viciebsk]]i, [[Połack]]i ja [[Mscisłaŭ]] linnade ümbruses. <ref name="Britannica" /> Kokku sai Venemaa 92000 km² maad ja umbes 1 300 000 elanikku. Äsja omandatud alad jagas Venemaa [[Pihkva kubermang]]uks (sellega liideti ka kaks maakonda [[Novgorodi kubermang]]ust) ja [[Mogiljovi kubermang]]uks.<ref name="dCECJ" /> Uute alade kindralkuberneriks sai [[Zahhar Tšernõšjov]].

==VälislinkeVälislingid==