Brixeni piiskopkond: erinevus redaktsioonide vahel

Esimene ajaloos tõendatud Sabiona piiskop oli [[Ingenuinus]] (mainitud 580. aasta paiku), kes tuli [[Aquileia patriarhaat|Aquileia patriarhi]] abipiiskopina. Hõimud, kes tungisid Suure rahvasterändamise ajal tulevase Brixeni diötseesi territooriumile, eriti [[Baieri ajalugu|baierlased]] ja [[langobardid]], võtsid varakult vastu kristluse; ainult [[Pusteri org|Pusteri oru]] [[slaavlased]] püsisid paganluses kuni 8. sajandini. 6. sajandi lõpuks sai piirkond [[Agilolfingid]]e [[Baieri ajalugu|Baieri]] [[Hõimuhertsogkonnad|hõimuhertsogkonna]] osaks, mis langes aastal 788 lõplikult [[Frangi riik|frankide]] ülemvõimu alla. Kuningas [[Karl Suur]]e pealekäimisel eraldas paavst [[Leo III (paavst)|Leo III]] aastal 798 Säbeni kui abipiiskopi diötseesi[[diötsees]]i [[Salzburgi peapiiskopkond|Salzburgi peapiiskopkonnale]]. Pärast seda, kui [[Ida-Frangi kuningas]] [[Ludwig III Laps]] oli aastal 901 andnud Säbeni endisele ''Prichsna'' õukonnale, kolis piiskop Rihpert (ametisse nimetatud aastal 967) või piiskop Albuin I (967–1005) piiskopitooli [[Brixen]]isse.

Piiskop Hartwig (1020–39) ülendas Brixeni linnaks ja ümbritses selle kindlustustega. Diötsees sai palju kingitusi [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisritelt]]: nõnda [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)|Konrad II-lt]] aastal 1027 süseräniteedi Noritalis, [[Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich IV-lt]] aastal 1091 [[Pusteri org|Pusteri oru]]. Aastal 1179 andis [[Friedrich I Barbarossa]] piiskopile [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[vürstlik piiskop|vürsti]] tiitli. See seletab asjaolu, et raskuste ajal paavsti ja keisri vahel olid Brixeni piiskopid, nagu ka naabruses [[Trento piiskopkond|Trento]] piiskopid üldiselt keisrite poolel. Eriti kurikuulus on Altwini juhtum, kelle piiskopiks olemise ajal (1049–1091) peeti Brixenis aastal 1080 halva kuulsusega [[sinod]], kus 30 piiskoppi, keisri pooldajad, kuulutasid paavst [[Gregorius VII]] kukutatuks ja valisid vastupaavstiks[[vastupaavst]]iks [[Ravenna]] piiskopi, kes võttis nimeks [[Clemens III (vastupaavst)|Clemens III]].

Piiskopkonna [[ilmalik võim]] kannatas varsti märgatava kahanemise all piiskoppide endi tegevuse kaudu, kes annetasid suure osa oma territooriumist lääniks[[lään]]iks ilmalikele isandatele: nagu näiteks 11. sajandil krahvkonnad [[Inn]]i ja [[Eisack]]i orgudes (anti [[Tirooli krahvkond|Tirooli krahvidele]]) ja aastal 1165 territoorium Inni ja Pusteri orgudes (Andechs-[[Merania hertsog|Merania]] krahvidele). Eriti [[Tirooli krahvidkrahv]]id, kellele langes sülle pärand suures osas [[Merania]] hertsogi territooriumitest, kasvatasid jätkuvalt oma võimu. Piiskop Brunol (1249–1288) oli raskusi oma võimu kinnistamisel oma territooriumi osa üle Görz-Tirooli krahvi [[Meinhard II|Meinhardi]] nõuete vastu. Sarnaselt sundis Habsburgist hertsog [[Friedrich IV (Austria)|Friedrich IV]], Tirooli ja [[Kaugem Austria|Kaugema Austria]] valitseja hüüdnimega "Tühitasku", Brixeni piiskoppe tema võimu tunnistama. Erimeelsused kardinal [[Nicolaus Cusanus]]e (1450–1464), kelle paavst [[Nicolaus V]] Brixeni piiskopiks nimetas, ja [[Austria ertshertsog]] [[Sigismund (Tirooli hertsog)|Sigismundi]] vahel olid samuti kahetsusväärsed; kardinal vangistati ja kuigi paavst pani piiskopkonna interdikti[[interdikt]]i alla, tuli Sigismund võitlusest võitjana välja.