Kreeka: erinevus redaktsioonide vahel

Enamikus Euroopa keeltes on Kreeka nimi pärit [[ladina keel|ladinakeelsest]] nimest ''Graecia''. See on tuletatud ladina nimest ''Graecus'', mis on laenatud [[vanakreeka keel|vanakreeka]] nimest Γραικός (Graikos), mis tähistas üht [[aioollased|aioolia]] [[hõim]]u, kes 8. sajandil eKr asus elama [[Itaalia]]sse ja kelle järgi [[hellenid|helleneid]] läänes tundma õpiti. [[Homeros]] mainib "[[Ilias]]es" [[Boiootia]] linna [[Graia (linn)|Graiat]] (Γραῖα)<ref name="H-I-2-498">Homeros. ''Ilias'' II.</ref>; [[Pausanias]]e järgi oli see [[Tanagra]] vana nimi. [[Rooma]]st lõunas ja [[Napoli]]st loodes paikneva linna [[Cumae|Kyme]] rajasid [[Chalkis]]est ja kreeklased.

[[Pärsia keel|Pärsiakeelne]] nimi یونان (Yūnān) ja [[türgi keel|türgikeelne]] nimi ''Yunan'' ning nimed enamikus [[Lähis-Ida]] keeltes pärinevad [[vanapärsia keel|vanapärsia]] nimest ''Yauna'', mis on laenatud [[joonlased|joonlaste]] nimest Ἴωνες (''Íōnes'') vanakreeka keeles. 6. sajandil eKr vallutasid pärslased joonlaste linnad [[Anatoolia]] rannikul; nende nimi kanti üle hellenitele üldse.<ref>[[Hilmar Klinkott]].name="UTOAw" ''Yauna – Die Griechen aus persischer Sicht?'' – Hilmar Klinkott (toim). ''Anatolien im Lichte kultureller Wechselwirkungen'', Attempo: Tübingen 2001, ISBN 3-89308-333-2S, lk 107–148.</ref>

Kreekas elab 2011. aasta rahvaloenduse järgi 10 787 690 inimest.<ref name="2011rahvaloendus">[http://www.statistics.gr/portal/page/portal/ESYE/BUCKET/General/A1602_SAM01_DT_DC_00_2011_01_F_EN.pdf Kreeka Statistikaamet] vaadatud 03.06.12</ref>

2008. aasta seisuga elab 61% rahvastikust linnades<ref name="cia">[https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/gr.html Luure Keskagentuur] vaadatud 23.01.11</ref>.

|+ '''SKP jaotumine<br>sektoritesse<br>(2009)<ref name="cia" />'''

|+ '''Tööjõu jaotumine sektoritesse<br>(2005)<ref name="cia" />'''

Kreeka suurimad ekspordiartiklid on<ref name="cia" />

Kreeka tähtsaimad ekspordipartnerid on [[Saksamaa]] 11,11%, [[Itaalia]] 11,05%, [[Küpros]] 7,28%, [[Bulgaaria]] 6,74%, [[Ameerika Ühendriigid]] 4,95%, [[Suurbritannia]] 4,4% ja [[Türgi]] 4,23% (2009).<ref name="cia" />

Kreeka suurimad impordiartiklid on<ref name="cia" />

Varaseimad tõendid inimasustusest [[Balkani poolsaar]]el on leitud [[Petralona koobas|Petralona koopast]] Põhja-Kreekast ning on dateeritud aega umbes 270 000 aastat eKr<ref name="Borza" />. [[Kiviaeg|Kiviaja]] kõik kolm perioodi ([[Paleoliitikum]], [[Mesoliitikum]], [[Neoliitikum]]) on Kreekas esindatud. [[Franchthi koobas]] on parimaid kiviaegse asustuse näiteid, kuna see oli kasutusel läbi kõigi eespool mainitud perioodide<ref name="Douka" />. Neoliitikumi asulakohad Kreekas, mis pärinevad 7. aastatuhandest eKr on Euroopa vanimad ja edestavad järgmisi mitme sajandiga. Selle põhjuseks on asjaolu, et Kreeka jäi sellele teele, mida mööda põlluharimine levis [[Lähis-Ida]]st Euroopasse<ref name="Perles" />. Kreekast on leitud 6. aastatuhandest eKr pärinev sümbolitega märgistatud [[Dispilió tahvel]].

Kreeka oli koduks esimestele arenenud tsivilisatsioonidele Euroopas ja seda peetakse Lääne kultuuri sünnipaigaks<ref name="Slomp" />. Vana-Kreeka kultuur sai alguse kolmest Egeuse tsivilisatsioonist: [[Küklaadide tsivilisatsioon]] [[Egeuse meri|Egeuse mere]] saartel (alates 3200 aastast eKr)<ref name="Sansone" />, [[Minose tsivilisatsioon]] [[Kreeta]]l (2700–1500 aastat eKr) ja [[Mükeene tsivilisatsioon]] maismaal (1900–1100 aastat eKr)<ref name="World" />. Kõik need kultuurid kasutasid kirja. Minose kultuuri esindajad kasutasid seni dešifreerimata [[lineaarkiri A|lineaarkirja A]], mükeenelased aga [[lineaarkiri B|lineaarkirja B]], mis dešifreeriti 1950. aastatel. Minose kultuuri esindajad sulandusid ajapikku mükeenelaste hulka, kuid 1200. aasta paiku eKr, keset vägivaldseid sündmusi pronksiaja kollapsiks nimetatud ajajärgul, varises Mükeene kultuur kokku. [[Pronksiaja kollaps]]i murrangulistele sündmustele järgnes [[tume ajajärk]], millest pole säilinud kirjalikke allikaid.<ref name="Drews" />

Tumeda ajajärgu lõpuks peetakse traditsiooniliselt 776. aastat eKr, mil peeti esimesed [[olümpiamängud]]<ref name="Short" />. Homerosele omistatud Lääne kirjanduse alustekstid [[Ilias]] ja [[Odüsseia]] arvatakse olevat kirjutatud 8. või 7. sajandil eKr<ref name="Vidal-Naquet" />. Tumeda ajajärgu lõppedes tekkis Kreeka poolsaarel mitmeid kuning- ja linnriike, mis levisid [[Must meri|Musta mere]] rannikule, Lõuna-Itaaliasse (ladina ''Magna Graecia'', ehk Suur-Kreeka) ja [[Väike-Aasia]]sse. Need riigid ja nende kolooniad saavutasid jõukuse, mis tõi kaasa seninägematu kultuuriarengu, mis väljendus arhitektuuris, näitekunstis, teaduses, matemaatikas ja filosoofias. 508. aastal eKr kehtestas [[Kleisthenes]] [[Ateena]]s maailma esimese demokraatliku valitsemiskorra<ref name="Dunn" />.

Aleksandri surma järel valitses Kreeka aladel [[Diadohhide sõjad|segaduste aeg]], kuid 276. aastaks eKr haaras Makedoonia üle kontrolli [[Antigoniidide dünastia]], mis põlvnes Aleksandri väejuhist [[Antigonos Monophthalmos]]est<ref name="Spielvogel" />. Nad suutsid kehtestada oma ülemvõimu enamikes Kreeka linnriikides<ref name="Spielvogel" />. Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam [[Rooma Vabariik]], kes sõdis korduvalt Makedooniaga<ref name="Flower" />. Makedoonlaste lüüasaamine [[Pydna lahing]]us märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas. 146. aastaks eKr oli Makedoonia juba Rooma provints ja ülejäänud Kreekast sai Rooma protektoraat<ref name="Flower" /><ref name="Ward" />.

Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser [[Augustus]] annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle [[Ahhaia senatiprovints]]iks<ref name="Ward" />. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi. Selle nähtuse kohta käib [[Horatius]]e tuntud ütlus "''Graecia capta ferum victorem cepit''" ('vangistatud Kreeka vangistas oma metsiku vallutaja')<ref name="Zoch" />. Homerose eeposed olid eeskujuks [[Vergilius]]e "[[Aeneis]]ele", ning ka [[Seneca noorem]]a kirjutised kandsid endas Kreeka mõjusid. Ka mitmed Rooma keisrid hindasid kõrgelt Kreeka kultuuri. Keiser [[Nero]] külastas Kreekat aastal 66 ning osales olümpiamängudel, kuigi reeglid keelasid mittekreeklaste osalemise. Keiser [[Hadrianus]] aga teenis enne keisriks saamist Ateena [[eponüümne arhont|eponüümse arhondina]] ning lasi sinna rajada ka [[Hadrianuse värav]]a. Hellenistliku ajajärku peetakse Kreeka teaduse, tehnoloogia ja matemaatika kõrgajaks<ref name="Kosso" />.

Kuigi kreekakeelsed asundused hellenistlikus idas olid kandva tähtsusega varase kristluse levimisel 2. ja 3. sajandil<ref name="Ferguson" /> ning mitmed varased kristlikud juhid ja kirjutajad (eelkõige Püha Paulus) olid kreeka keele kõnelejad, ei pärinenud keegi neist Kreekast<ref name="Dunstan" />. Paganluse poole hoidnud Kreekast ei kujunenud siiski olulist kristlikku keskust ja mõnedki paganlikud usukombed jäid kasutusele 4. sajandini<ref name="Milburn" />; näiteks Peloponnesose kaguosa jäi paganlikuks 10. sajandini<ref name="Makrides" />.

Rooma impeeriumi lagunemisel tekkinud [[Lääne-Rooma keisririik]] lakkas olemast 5. sajandil, kuid [[Ida-Rooma keisririik]] ehk Bütsants (kuigi tollal nimetati seda lihtsalt Rooma keisririigiks) jäi püsima aastani 1453. [[Õigeusk]]liku keisririigi pealinn oli [[Konstantinoopol]], kus oli kasutusel [[kreeka keel]] ja kultuur.<ref name="Jeffreys" />

Alates 4. sajandist kannatasid keisririigi Balkanil asuvad alad, kaasa arvatud Kreeka, barbarite sissetungide tõttu. [[goodid|Gootid]]e ja [[hunnid]]e rüüsteretked 4. ja 5. sajandil ning [[slaavlased|slaavlaste]] sissetung Kreekasse 7. sajandil tõid kaasa keiserliku võimu olulise nõrgenemise [[Kreeka poolsaar]]el. Slaavi hõimude invasiooni tagajärjel säilitas keskvõim kontrolli üksnes saarte ja rannikualade ([[Ateena]], [[Kórinthos]], [[Thessaloníki]]) üle. Mõned mägised piirkonnad pidasid omal käel vastu, tunnustades jätkuvalt keisrivõimu. Neist aladest väljaspool tekkis teatav slaavi asustus, kuid väiksemas mahus, kui seni arvatud on<ref name="Gregory" />.<ref name="Fine" />

Bütsants asus 8. sajandi lõpul taastama oma kontrolli kaotatud provintside üle ja järgnenud sajandi jooksul kehtestati järk-järgult keisrivõim kogu Kreeka poolsaarel<ref name="Fine" />. Seda protsessi toetas [[Sitsiilia]]st ja [[Väike-Aasia]]st pärit kreeklastest sisserändajate asumine Kreeka poolsaarele ning piirkonnas elanud slaavlaste vangistamine ja ümberasustamine Väike-Aasiasse<ref name="Fine" />. Allesjäänud slaavlased assimileerusid kreeklastega<ref name="Fine" />. 11. ja 12. sajandil pani poliitilise stabiilsuse kasv Kreeka poolsaarel aluse majanduse arengule, mis ületas selgelt Bütsantsi Väike-Aasia territooriumide majanduskasvu.

14. sajandi jooksul kaotas Bütsants suure osa Kreeka poolsaarest [[Serbia kuningriik|serblastele]] ja hiljem türklastele. 15. sajandi alguseks olid türklased oma valdusi sedavõrd laiendanud, et Bütsantsile kuulus Kreekas veel vaid [[Morea despootkond]] [[Peloponnesos]]el. Kui [[Konstantinoopoli piiramine (1453)|1453. aastal langes osmanite kätte Konstantinoopol]], jäi Morea viimaseks Bütsantsi riigi piirkonnaks, mis veel türklastele vastupanu osutas. Morea langemisega 1460. aastal oli osmanite riik vallutanud kogu Kreeka mandriosa. Türgi vallutuste tõttu pagesid paljud kreeka õpetlased läände, viies endaga kaasa teadmisi ja kirjandust kreeka kultuuri kohta, andes sel kombel oma panuse renessansi arengusse<ref name="Norwich" />.

Kuigi suurem osa Mandri-Kreekast ja Egeuse mere saared olid juba 15. sajandist [[Osmanite riik|Türgi]] võimu all, jäid [[Küpros]] ja [[Kreeta]] [[Veneetsia vabariik|Veneetsia]] valdusse ja langesid türklastele alles 1571. ja 1670. aastal. Ainsad Kreeka alad, mis ei langenud Osmanite riigi kätte, olid [[Joonia saared]], mis kuulusid 1797. aastani Veneetsiale, seejärel [[Prantsusmaa Esimene Vabariik|Prantsusmaale]] ja alates 1809. aastast [[Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik|Suurbritanniale]], kes need 1864 pidulikult Kreeka kuningriigile üle andis.<ref name="Clogg" />

Kui Joonia saartel ja Konstantinoopolis elanud kreeklased olid üldiselt heal majanduslikul järjel ning nad töötasid sageli Türgi riigiaparaadis ([[fanarioodid]])<ref name="Clogg" /> olulistes ametites, siis Mandri-Kreeka elanikud kannatasid kõrgete maksude all ning hiljem, pärusmõisate tekkimisega Osmanite riigis, langesid maal elavad kreeklased sisuliselt [[pärisorjus]]se<ref name="Kourvetaris" />.

Kuigi Osmanite riik ei kohustanud mittemoslemeid usku vahetama, viis kristlaste diskrimineerimine siiski nende astumiseni islami usku. Sageli tehti seda vaid näiliselt ning 19. sajandil levis tagasi kristlusse astumine.<ref name="Clogg" />

Türgi valitsuse olemus Kreekas erines piirkonniti. Mõnedes linnades olid ametis sultani nimetatud asevalitsejad, mitmetes teistes (näiteks Ateena) olid aga iseseisvad omavalitsused. Mägiprovintsid sisemaal ja mitmetel saartel säilitasid mitmete sajandite jooksul tegeliku sõltumatuse Türgi keskvõimust.<ref name="Clogg" />

Kui Osmanite riik sõdis teiste riikidega, asusid kreeklased reeglina türklaste vastu sõdima. Kreeka revolutsioonile eelnes hulk konflikte, milles kreeklased võitlesid Osmanite riigi vastu – [[Epeirose talupoegade ülestõus]] (1600–1601), [[Morea sõda]] (1684–1699) ning Venemaa mahitatud [[Orlovi mäss]] (1770), mille eesmärgiks oli lammutada Türgi impeerium Venemaa huvides<ref name="Clogg" />. Türgi väed surusid kõik need vastuhakud julmalt maha<ref name="Harrington" />.

18. sajandil kerkis Kreekas esile laevandusega jõukaks saanud kaupmeeskond. Kreeka kaupmehed domineerisid Türgi-siseses kaubanduses, nad lõid sidemeid Vahemere piirkonnas, Balkanil ja Lääne-Euroopas. Kaupmeeste kaudu jõudsid kreeklasteni ka reformatsiooni- ja valgustusajastu ideed, samuti Prantsuse revolutsiooni ideaalid ning rahvusromantiline maailmakäsitlus<ref name="Clogg" />. 18. sajandi lõpus avaldas [[Rigas Feraios]] Viinis mitmeid dokumente, mis käsitlesid Kreeka iseseisvust, sealhulgas ka rahvushümni, ning tõid esile esimese detailse Kreeka kaardi. Rigas Feraiose mõrvasid 1798. aastal Türgi agendid.<ref name="Clogg" />.

1814. asutati salaorganisatsioon [[Filiki Eteria]] (Sõprade Ühing), mille eesmärk oli Kreeka vabastamine. Ühing plaanis läbi viia revolutsiooni [[Peloponnesos]]el, [[Doonau vürstiriigid|Doonau vürstiriikides]] ja [[Konstantinoopol]]is. 6. märtsil 1821 puhkeski [[Alexandros Ypsilantis]]e juhtimisel ülestõus Doonau vürstiriikides, kuid Türgi väed surusid selle peatselt maha. Sündmused põhjas kannustasid Peloponnesose kreeklasi ning 17. märtsil 1821 kuulutasid [[maniotid]] Osmanite riigile sõja.<ref name="Brewer" />

Kuu lõpuks oli ülestõus levinud üle kogu Peloponnesose ning oktoobriks vallutasid kreeklased [[Theodoros Kolokotronis]]e juhtimisel [[Tripolitsa]]. Peagi järgnesid ülestõusud Kreetal, Makedoonias ja Kesk-Kreekas, mis küll maha suruti. Kreeka ülestõusnute laevastik tegutses edukalt Egeuse merel Türgi laevastiku vastu ja takistas neid meritsi lisavägesid toomast. 1822. ja 1824. aastal rüüstasid türklased ja egiptlased Kreeka saari, muuhulgas [[Chios]]t ja [[Psara]]t ning korraldasid kohaliku elanikkonna vastu tapatalgud<ref name="Brewer" />. Need sündmused ajendasid Lääne-Euroopat asuma ülestõusnute poolele.<ref name="Clogg" />

Esimese maailmasõja järel üritas Kreeka hõivata territooriume Väike-Aasias, kus oli tollal suur kreeka elanikkond, kuid sai [[Kreeka-Türgi sõda (1919–1922)|Kreeka-Türgi sõjas]] lüüa. [[Lausanne'i rahuleping|Lausanne'i rahuleppe]] alusel [[1923. aasta Kreeka-Türgi rahvastikuvahetus|saadeti Kreeka türklased Türki ja Türgi kreeklased Kreekasse]]. Tol perioodil hukkus sadu tuhandeid [[Pontose kreeklased|Pontose kreeklasi]] ([[Kreeka genotsiid]]<ref name="Hedges" />)<ref name="Rummel" />. Järgnenud aastad kujunesid ebastabiilseiks ning 1,5 miljoni Türgist tulnud kreeka põgeniku sobitamine Kreeka ühiskonda kujunes keerukaks ülesandeks.

Okupeeritud Kreekas jätsid sakslased enda hallata Ateena ja Thessaloníki ning ülejäänud provintsid anti Itaaliale ja [[Bulgaaria kuningriik|Bulgaaria]]le, kes olid Saksamaa liitlased. 1941.–1942. aasta talvel hukkus üle 100 000 kreeklase nälja tõttu, samuti hukkus tuhandeid inimesi natside ja kollaborantide tegevuse läbi. Suurem osa Kreeka juute küüditati ja hukati koonduslaagrites. Samal ajal tegutses Kreekas ka vastupanuliikumine. Saksa vägede korraldatud massimõrvadest on tuntumad [[Kommeno massimõrv]] (317 tapetut), [[Viannose holokaust]] (üle 500 tapetu), [[Kalavryta massimõrv]], [[Distomo massimõrv]] (218 tapetut) ja [[Kedrose holokaust]] (164 tapetut). Okupatsiooni ajal hukkasid sakslased 21 000, bulgaarlased 40 000 ja itaallased 9000 kreeklast<ref name="Knopp" />.

Okupatsiooni lõppedes [[Kreeka kodusõda|puhkes Kreekas kodusõda]] kommunistide ja antikommunistide vahel, mis tõi kaasa majandusraskused ja tõsised sotsiaalsed pinged parem- ja vasakpoolsete vahel<ref name="Mazower" />. Järgmise kahekümne aasta jooksul tõrjuti vasakpoolsed valitsevast poliitikast kõrvale ning Kreekat saatis tugev majanduskasv, mis vähemalt osaliselt oli tingitud [[Marshalli plaan]]ist.

{{Viitedviited|1=3|allikad=

<ref name="Knopp">Guido Knopp "Die Wehrmacht -– Eine Bilanz". Goldmann, 2009, lk. 193</ref>

<ref name="Mazower">Mark Mazower "After the War Was Over: Reconstructing the Family, Nation, and State in Greece, 1943-19601943–1960". Princeton University Press, 2000</ref>