René Guénon: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Rene-guenon-1925.jpg|pisi|René Guénon]]

'''René Jean Marie Joseph Guénon''' (tuntud ka islamipärase nimega '''Sheikh 'Abd al-Wahid Yahya''' ([[15. november]] [[1886]] [[Blois]], [[Prantsusmaa]] – [[7. jaanuar]] [[1951]] [[Kairo]]) oli prantsuse okultistlik[[Traditsionalism|traditsionalistlik]] kirjanik. Võrdlevas

Neil aastail toimus tema lähenemine [[islam]]ile, [[kristlus]]ele ja [[budism]]ile. Tema esialgne kokkupuude budismiga tekitas temas arusaama, et budism on vaid moonutatud arusaam [[hinduism]]ist. Hiljem kokku puutudes [[Ananda Coomaraswamy]] ja [[Marco Pallis]]'gaega sai ta selgeks budismi tegeliku olemuse ning hindas ümber oma varasemad seisukohad budismi kohta.

Aastal [[1912]] sai temast rootsi maalija [[Ivan Aguéli]] õhutusteleõhutusel islami järgija.

René Guénon oli aktiivne [[metafüüsika]] pooldaja. Ta uuris ja tegeles ka kultuuride vördleva analüüsiga. Guénon käsitleb Läänt kui metafüüsika suhtes "kurti" ja "pimedat" [[tsivilisatsioon]]i. Ta pidas mõttetuks kasutada eristavat lähenemist möistetele ''filosoof'' ja ''mõtleja''.

*Guénon peab tähtsaks traditsioonilisi õpetusi ja nende lähteks olevat maailmataju. Et Lääne liberalism olemasolu rajaneb ainuüksi traditsiooni salgamisel, siis mõistagi näeb ta vaenlast kõiges ja kõigis, mis põhineb traditsioonil. Kõik see, mis peab reaalseks püsivaid ja absoluutseid alusprintsiipe, muutub tahes-tahtmata “vaenlase kujuks”.

*'''Tsüklite õpetus''': reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad [[kultuur]]is olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida [[Aristoteles]]e filosoofias piiritleb mõiste ''forma''; [[religioon]] domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni ainesse (see on Aristotelese ''materia''), see tingib [[loodusteadus]]te ja [[tehnika]], tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme. Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”. Kuid kaugema mineviku kogemus näitab, et on võimalik “tagasipöördumine” — enne lõplikku lõppu algab uus arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana materiaalse tsivilisatsiooni varemetele uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi varemetele lõi [[kristlus]] keskaja [[tsivilisatsioon]]i.

*Nüüdismaailma kriis (Tõlk. [[Haljand Udam]]. [[Johannes Esto Ühing]]. ek, 2009)

*Lindude keel (Vikerkaar” nr. 5-65–6, 1996)