Vikipeedia

Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Bountykilla (arutelu | kaastöö)
70 muudatust
P Parandasin kirjavea.
P Koondasin skripti abil viited
6. rida:
==Taust==
 
17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses oli Rzeczpospolita muutunud ühest Euroopa suurvõimust Venemaa [[protektoraat|protektoraadiks]] (või [[vasallriik|vasallriigiks]] või [[satelliitriik|satelliitriigiks]]). Praktikas otsustas Vene tsaar, kes saab vabadel valimistel Rzeczpospolita riigipeaks ja ühtlasi otsustas ta ka enamikku Poola siseasjadest. Sellise asjade käigu näiteks on [[Repnini seim]] (nimetatud Venemaa suursaadiku järgi, kes mitteametlikult seal toimuvat juhtis).<ref>Hamish M.name="1twfn" Scott, The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-79269-X, Gooble Print, lk.181–182</ref>
 
Esimene jagamine leidis aset peale seda, kui võimude tasakaal Euroopas oli peale Venemaa võite Otomanide üle [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõjas]] muutunud ja Venemaa oli tugevamaks muutunud. See ohustas Habsburgide huvisid sealses piirkonnas, mis olid seotud eriti [[Moldova (piirkond)|Moldova]] ja [[Valahhia]]ga. Nii asuti Austrias kavandama sõda Venemaaga.<ref>Little, Richard.name="dWhbA" The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5</ref>
 
[[Prantsusmaa]], kes oli tol ajal sõbralikes suhetes nii Austria kui ka Venemaaga, pakkus olukorra lahendamiseks välja terve rea territoriaalseid muudatusi, mille käigus Austria oleks saanud kompensatsiooniks osa [[Preisi Sileesia]]st, Preisimaa oleks aga omakorda saanud endale ajaloolise preislaste asuala [[Warmia]] ning lisaks veel osaliselt ka Poola [[lään]]ist [[kuramaa hertsogiriik|Kuramaast]], kus niikuinii olid juba võimul [[baltisakslased]]. Preisimaa kuningas Friedrich II ei olnud hiljuti [[Sileesia sõjad|Sileesia sõdades]] võidetud [[Sileesia]] loovutamisest huvitatud, küül aga soovis ka tema olukorda rahumeelselt reguleerida – [[Vene-Preisi liidulepe]] oleks võinud ta kiskuda sõtta Austriaga ja [[Seitsmeaastane sõda]] oli jätnud talle tühja riigikassa ning nõrgestatud armeed. Ka soovis ta kaitsta nõrgenevat Otomani impeeriumit, mida Preisimaa sõda kas Austria või Venemaa vastu oleks võinud veelgi enam kahjustada. Nii veetis Friedrichi vend [[Heinrich (Preisimaa prints)|prints Heinrich]] veetis aastate [[1770]] ja [[1771]] vahelise talve [[Peterburi]]s, esindades seal Preisi õukonda. Kuna Austria oli aastal [[1769]] [[Lubowla leping]]ut rikkudes hõivanud [[Ungari]] [[Szepesi piirkond|Szepesi piirkonnas]] 13 linna, pakkusid [[Katariina II]] ja tema nõunik kindral [[Ivan Tšernõšjov]] välja, et ka Preisimaa võiks hõivata osa Poola alasid – eelistatavalt Warmia piirkonna.<ref>Zofia Zielińska,name="sXmXk" Polska w okowach „systemu północnego” 1763–1766, Kraków 2012, lk. 44</ref> Pärast seda, kui Heinrich oli oma vennale venelaste ettepanekust rääkinud, tegi Friedrich ettepaneku, et osa Venemaa, Austria ja Preisimaa võiksid osa Poola piirialasid omavahel ära jagada, nii et suurima osa saaks endale hiljutistes muudatustes kõige enam kahju kannatanud riik – Austria. Nõnda lootis Friedrich suunata Venemaa laienemispoliitika nõrga ja niigi mittefunktsioneeriva Poola riigi vastu, eemale Otomanide impeeriumist. Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] tegi omakorda ettepaneku, et preislased tagastaks Austriale Sileesia, saades kompensatsiooniks Poola alasid, ent Friedrich II seisis sellistele plaanidele kindlalt vastu.<ref name = "Britannica">Poland, Partitions of. (2008). Encyclopædia Britannica.</ref>
 
Olgugi, et Venemaa oli juba aastakümneid (alates [[Vaikne Seim|Vaiksest Seimist]]) nõrka Poola riigi oma protektoraadiks pidanud,<ref>Jerzy Lukowski,name="2yWSg" Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk.84</ref> oli riiki laastanud kodusõda, milles [[Bari konföderatsioon]]i väed olid üritanud väärata Venemaa kontrolli Poola üle. Poola positsiooni oli nõrgestanud ka hiljutine talupoegade ja [[kasakad|kasakate]] ülestõus [[Koliivštšina]] [[Ukraina]] aladel. Lisaks sellele peeti Peterburi õukonnas venelaste toetusel troonile tõusnud kuningat [[Stanisław August Poniatowski]]t liialt nõrgaks ja isemeelseks; nõnda jõuti otsusele, et Poola on protektoradina oma väärtuse minetanud. Kolm suurvõimu õigustasid ametlikult oma tegevust sellega, et neile oli vaja kompensatsiooni selle eest, et nad aitasid oma naaberrigi probleeme lahendada ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra (Bari konföderatsioon oli selleks äärmiselt mugav vabandus); tegelikult olid aga kõik kolm riiki huvitatud uute territooriumide omandamisest.<ref>Sharon Korman,name="aobg9" The Right of Conquest: The Acquisition of Territory by Force in International Law and Practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk.75</ref>
 
Pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud [[Doonau vürstkonnad]], suutis prints Heinrich veenda nii Friedrichit kui ka [[Austria ertshertsog]]inna [[Maria Theresia]]t selles, et võimude tasakaalu aitab kõige paremini säilitada see, kui kolm riiki jagavad omavahel Rzeczpospolita alasid, mitte aga see, kui Venemaa hõivab uusi Otomanide impeeriumile kuulunud territooriume. Kuna Preisimaa, kes oli juba ammu tahtnud hõivata Põhja-Poola [[Kuninglik Preisimaa|Kuningliku Preisimaa]] alasid, avaldas teistele riikidele survet, siis leppisidki kolm suurvõimu esimeses Poola jagamises kokku. Sellele aitas kaasa ka võimalik Austria ja Türgi vaheline liit, millele austerlastel oli vaid üksikuid vastuväiteid.<ref name = "seitseteist">Edward Henry Lewinski Corwin, The Political History of Poland, 1917, p. 310-315 </ref> Austerlased oleks nimelt eelistanud saada [[Balkani poolsaar]]el oma valdusesse veel enam otomanide valduseid, mida Habsburgid olid juba ammu soovinud oma riigiga liita. Nõnda siis tõmbasid venelased oma väed Austria piiri ääres asunud Moldovast tagasi. Kui siis Bari konföderatsioon [[3. november|3. novembril]] 1771 [[Poola kuningas|kuningas]] Poniatowskit röövida üritas, said kolm õukonda uue ettekäände "Poola anarhia" laitmiseks ning võimaluse demonstreerida vajadust naabrite sekkumiseks ning riigi ja selle kodanike "päästmiseks".<ref>David Pickusname="nKxrS" (2001). Dying with an enlightening fall: Poland in the eyes of German intellectuals, 1764–1800. Lexington Books. lk. 35. ISBN 978-0-7391-0153-7.</ref>
 
==Jagamise algus==
20. rida:
Nii Preisimaa kui ka Austria olid juba aastatel 1669–1771 osa Rzeczpospolita piiriäärseid alasid oma valdusesse võtnud. Austria oli tunginud [[Szepesi piirkond]]a ja Preisimaa oli liidendanud [[Lauenburg]]i ning [[Bütow]]i linnad. Preisimaa ja Venemaa leping Poola jagamiseks sõlmiti [[6. veebruar]]il [[1792]] [[Peterburi]]s, aga [[19. veebruar]]il 1792 kirjutasid jagamislepingule [[Viin]]is alla Preisimaa ja Austria.<ref name="seitseteist" /> Augusti alguses sisenesid Austria, Preisimaa ja venemaa väed üheaegselt Rzeczpospolita territooriumile ja hõivasid omavahel eelnevalt kokku lepitud provintsid. [[5. august]]il kirjutasid kolm riiki alla lepingule, mis kiitis heaks nende territooriumide laienemise Rzeczpospolita arvelt.<ref name="Britannica" />
 
Preisimaa kuningas Friedrich II on kirjeldanud Austria ertshertsoginna Maria Theresia suhtumist Poola jagamisse ühes oma kirjadest nii:<ref name="Davies">Norman Davies, God's Playground: A History of Poland in Two Volumes, Oxford University Press, 2005, ISBN 0-19-925339-0, Google Print, lk.392</ref>
 
{{tsitaat2|Mina ja imperaator Katariina oleme lihtsad röövlid Ma tahaks vaid teada, kuidas ertshertsoginna oma pihiisa maha rahustas? ta nuttis, kui ta võttis, ja mida enam ta nuttis, seda enam ta võttis!?|Friedrich Suur}}
 
Kui Austria oli varem Bari konföderatsiooni toetanud, siis peale seda, kui nad olid ülejäänud kahe osapoolega liidulepingu sõlminud, sundisid nad varem Austria aladel tegutsenud Bari konföderatsiooni juhtkonna maalt lahkuma. Sellele vaatamata jätkasid konföderatsiooni väed relvastatud vastupanu. Paljud nende kontrolli all olevad kindlused kaitsesid endid viimase võimaluseni. [[Wawel]]i kindlus [[Kraków]]is langes aprilli lõpus, [[Tyniec]]i kindlus pidas vastu juuli lõpuni ja [[Kazimierz Pułaski]] kontrolli all olev [[Częstochowa]] pidas vastu augusti lõpuni. <ref name="Davies" /> Viimaks sai Bari konföderatsioon aga lüüa ja selle liikmed kas põgenesid välismaale või siis [[küüditamine|küüditati]] [[Siber]]isse.<ref>Norman Davies,name="LtKN6" Europe: A History, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-820171-0, Google Print, lk.664</ref>
 
==Territooriumide jaotus==
30. rida:
 
 
Jagamislepingule alla kirjutanud maad ratifitseerisid selle [[22. september|22. septembril]] [[1772]].<ref>erzy Michalski,name="YpkgL" Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, t. XLI/4, Warszawa – Kraków 2002, lk. 620.</ref> Suurim võitja oli [[Preisimaa kuningas]] [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]]. <ref name="Britannica" /> Ehkki preislaste osa võis olla kõige väiksem, oli see samas ka majanduslikult arenenud ja strateegiliselt äärmiselt tähtis piirkond. Preislased võtsid endale suurema osa seni poolale kuulunud [[Kuninglik Preisimaa|Kuninglikust Preisimaast]], sealhulgas ka [[Ermlandi piiskopkond|Ermlandi]], mis aitas Friedrichil [[Ida-Preisimaa]]d [[Brandenburg-Preisimaa|Brandenburgiga]] ühendada. Preisimaa hõivas ka [[Suur-Poola]] põhjapoolsemad alad [[Noteć]]i jõe ääres ([[Netze piirkond]]) ja [[Kujawy]] põhjapoolsemad alad, välja arvatud [[Gdańsk]] (''Danzig'') ja [[Toruń]] (''Thorn'').<ref name="seitseteist" /> Aastal [[1773]] sai Preisimaaga liidendatud aladest uus provints nimega [[Lääne-Preisimaa]]. Kokku sai Preisimaa 36000 km² maad ja umbes 600000 elanikku. Vastavalt Jerzy Surdikowskile alustas Friedrich Suur peagi piirkonna [[saksastamine|saksastamisega]] ja hakkas vallutatud aladele asustama saks koloniste.<ref>Duch Rzeczypospolitejname="w4eb5" Jerzy Surdykowski – 2001 Nauk. PWN, 2001, lk. 153</ref> Friedrich II asustas seni Poolale kuulunud [[Pommeri]] aladele 26 000 [[sakslased|sakslast]], mis muutis märkimisväärselt seni 300 000 elanikuga piirkonnas olnud demograafilist situatsiooni ja pani aluse saksastamisele.<ref>Polskie losyname="YNPLs" Pomorza Zachodniego, 1970, Bogdan Dopierała lk. 149</ref> Vastavalt [[Christopher Clark]]ile olid Preisimaa poolt annekteeritud Kuningliku Preisimaa ja Noteci ümbruskonna alade elanikest 54% [[saksa keel]]t kõnelevad protestandid, aga linnaelanike seas oli neid tervelt 75%. Järgmisel sajandil kasutasid rahvuslikult meelestatud saksa ajaloolased seda asjaolu jagamise õigustamiseks. Jagamise ajal ei olnud see asjaolu aga üldse oluline. Friedrich ei tundnud saksa kultuuri levitamise vastu huvi ja tema eesmärgiks oli ajada [[imperialism|imperialistlikku]] poliitikat, mis pidi tagama tema riigi julgeoleku.<ref>Christopher M.name="C5I6U" Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. lk. 233–. ISBN 978-0-674-02385-7.</ref> Äsja omandatud piirkonnad olid majanduslikult äärmiselt olulised ja ühendasid Preisimaa alasid Saksa emamaaga. Poola loodeosa hõivamisega lõikas Preisimaa Poola koheselt merest ära.<ref>Christopher M.name="cLHF8" Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. lk. 232–. ISBN 978-0-674-02385-7.</ref> Nõnda sai ta oma alla enam kui 80 % Rzeczpospolita väliskaubandusest. Äärmiselt suurte tollimaksude kehtestamisega kiirendas Preisimaa Poola vältimatut majanduslikku kokkukukkumist. <ref name="Britannica" />
 
Vaatamata sellele, et Austria ertshertsogimma [[Maria Theresia]] jagamist mingil määral kritiseeris,<ref>Sharon Korman,name="KZlqN" The right of conquest: the acquisition of territory by force in international law and practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk.74</ref> pidas Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] Austria osa piisavaks kompensatsiooniks; kuigi Austri oli Poola jagamisest kõige vähem huvitatud, oli nende poolt saadud osa kõige rahvarohkem ja pindalalt oli nende osa teine. Kokku sai Austria 83000 km² maad ja umbes 2 650 000 elanikku. Austria kontrolli alla sattusid [[Zator]] ja [[Oświęcim]] (''Auschwitz''), osa [[Kraków]]i ja [[Sandomierz]]i ümbruse [[Väike-Poola]]st koos tulusate [[Bochnia]] ja [[Wieliczka]] soolakaevandustega, ja terve [[Galiitsia]]. <ref name="Britannica" />
 
Venemaa sai endale pindalalt kõige suurema, ent majanduslikult kõige vähemtähtsama ala riigi kirdeosas. Selle "diplomaatilise dokumendi" alusel sai Venemaa endale alad, mille piiriks olid ligikauselt [[Daugava]], [[Druc]] ja [[Dnepr]]. Sinna kuulusid Rzeczpospolita kontrolli alla jäänud [[Vana-Liivimaa|Liivimaa]] alad, samuti ka [[Valgevene]] alad [[Viciebsk]]i, [[Połack]]i ja [[Mscisłaŭ]] linnade ümbruses. <ref name="Britannica" /> Kokku sai Venemaa 92000 km² maad ja umbes 1 300 000 elanikku. Äsja omandatud alad jagas Venemaa [[Pihkva kubermang]]uks (sellega liideti ka kaks maakonda [[Novgorodi kubermang]]ust) ja [[Mogiljovi kubermang]]uks.<ref>Сергей А. Тархов. name="Изменение административно-территориального деления за последние 300 летdCECJ". </ref> Uute alade kindralkuberneriks sai [[Zahhar Tšernõšjov]].
 
Esimesel jagamisel kaotas Rzeczpospolita 211000 km² maad (30 % oma territooriumist, mis oli tollal 733 000 km²) ja neli või viis miljonit elanikku, mis on ligikaudu kolmandik neljateistkümnest miljonist, mis oli Poola rahvaarv enne jagamist.<ref>Jerzy Lukowski,name="87kZE" Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk.97</ref>
 
==Tagajärjed==
43. rida:
 
[[Pilt:Rejtan Upadek Polski Matejko.jpg|left|pisi|[[Rejtan - Poola langus]] – [[Jan Matejko]] õlimaal aastast [[1866]] (282 x 487), mis asub [[Varssavi kuningaloss]]is]]
Peale seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas [[Stanisław August Poniatowski]] ja [[Seim (Poola)|Seim]] nende tegevuse heaks kiidaks.Kuningas pöördus abipalvega [[Lääne-Euroopa]] rahvaste poole ja viivitas Seimi kokkukutsumisega.<ref name="seitseteist" /> Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega – selle vastu tõsteti vaid üksikud hääled. Üks jagamise vastu protesteerijaid oli [[Edmund Burke]]. <ref name="Britannica" /> ka [[Voltaire]] nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.<ref>Tadeusz Cegielski,name="Elo7J" Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 142–148.</ref>
 
Kuna abi ei olnud saabumas ja [[Varssavi]]s olid kõigi kolme riigi okupatsiooniväed, tagamaks vajaduse korral kasvõi relva jõul seadusandliku kogu kokkukutsumise, siis puudusid neile alistumisele igasugused alternatiivid. Venelased asusid eesotsas oma suursaadiku [[Otto Magnus von Stackelberg (1736–1800)|Otto von Stackelbergiga]] sellele sammule vastu seisvaid saadikuid ähvardama. Otto von Stackelberg teatas, et keeldumise korral hävitavad nad kogu Varssavi. lisaks ähvardati saadikuid hukkamiste ja nende vara konfiskeerimisega, või siis lubati, et keeldumise korral okupeerivad need kolm riiki veelgi suuremaid maa-alasid.<ref>Historia Encyklopedianame="r5hiC" Szkolna Wydawnictwa Szkolne i Pedagogiczne Warszawa 1993 lk 525</ref> Vastavalt [[Edward Henry Lewinski Corwin]]ile arreteerisid venelased koguni mõned saadikud ja küüditasid need Siberisse.<ref name="seitseteist" />
 
Kohalikud maanõukogud keeldusid Seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel [[Michał Hieronim Radziwiłł]]il ning [[Adam Poniński]]l saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.<ref>Jerzy Janname="CYjI9" Lerski, Piotr Wróbel, Richard J. Kozicki, Historical Dictionary of Poland, 966–1945, Greenwood Publishing Group, 1996, ISBN 0-313-26007-9, Google Print, lk.466</ref> Selleks, et [[Liberum veto]] printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi [[konföderatiivne seim|konföderatiivseks seimiks]], kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protesteerijate seas olid [[Tadeusz Rejtan]], [[Samuel Korsak]] ja [[Stanisław Bohuszewicz]]), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide [[Andrzej Młodziejowski]], [[Ignacy Jakub Massalski]] ja [[Antoni Kazimierz Ostrowski]] (viimane neist oli toona Poola [[priimus]]) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. [[18. september|18. septembril]] [[1773]] kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.<ref name="seitseteist" />
 
==Vaata ka==
68. rida:
==Viited==
 
{{viited}}|allikad=
<ref name="Britannica">Poland, Partitions of. (2008). Encyclopædia Britannica.</ref>
<ref name="seitseteist">Edward Henry Lewinski Corwin, The Political History of Poland, 1917, p. 310-315</ref>
<ref name="Davies">Norman Davies, God's Playground: A History of Poland in Two Volumes, Oxford University Press, 2005, ISBN 0-19-925339-0, Google Print, lk.392</ref>
<ref name="1twfn">Hamish M. Scott, The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-79269-X, Gooble Print, lk.181–182</ref>
<ref name="dWhbA">Little, Richard. The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5</ref>
<ref name="sXmXk">Zofia Zielińska, Polska w okowach „systemu północnego” 1763–1766, Kraków 2012, lk. 44</ref>
<ref name="2yWSg">Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk.84</ref>
<ref name="aobg9">Sharon Korman, The Right of Conquest: The Acquisition of Territory by Force in International Law and Practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk.75</ref>
<ref name="nKxrS">David Pickus (2001). Dying with an enlightening fall: Poland in the eyes of German intellectuals, 1764–1800. Lexington Books. lk. 35. ISBN 978-0-7391-0153-7.</ref>
<ref name="LtKN6">Norman Davies, Europe: A History, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-820171-0, Google Print, lk.664</ref>
<ref name="YpkgL">erzy Michalski, Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, t. XLI/4, Warszawa – Kraków 2002, lk. 620.</ref>
<ref name="w4eb5">Duch Rzeczypospolitej Jerzy Surdykowski – 2001 Nauk. PWN, 2001, lk. 153</ref>
<ref name="YNPLs">Polskie losy Pomorza Zachodniego, 1970, Bogdan Dopierała lk. 149</ref>
<ref name="C5I6U">Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. lk. 233–. ISBN 978-0-674-02385-7.</ref>
<ref name="cLHF8">Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. lk. 232–. ISBN 978-0-674-02385-7.</ref>
<ref name="KZlqN">Sharon Korman, The right of conquest: the acquisition of territory by force in international law and practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk.74</ref>
<ref name="dCECJ">Сергей А. Тархов. "Изменение административно-территориального деления за последние 300 лет".</ref>
<ref name="87kZE">Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk.97</ref>
<ref name="Elo7J">Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 142–148.</ref>
<ref name="r5hiC">Historia Encyklopedia Szkolna Wydawnictwa Szkolne i Pedagogiczne Warszawa 1993 lk 525</ref>
<ref name="CYjI9">Jerzy Jan Lerski, Piotr Wróbel, Richard J. Kozicki, Historical Dictionary of Poland, 966–1945, Greenwood Publishing Group, 1996, ISBN 0-313-26007-9, Google Print, lk.466</ref>
}}
 
==Välislinke==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_Poola_jagamine"