Erinevus lehekülje "Neptuun" redaktsioonide vahel

Lisatud 3996 baiti ,  3 aasta eest
P
parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited
P (parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited)
|orbiidi_ekstentrilisus =
|tiirlemisperiood = 164,8 Maa [[aasta]]t
|sünoodiline_periood = 67,49 ööpäeva<ref name="fact">{{cite web|last = Williams |first = David R.|date = 1. september 2004|url=http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/factsheet/neptunefact.html|title = Neptune Fact Sheet|publisher = NASA|accessdate = 14. august 2007}}</ref>
|orbitaalkiirus =
|orbiidi_kalle =
|albeedo =
|avastaja = [[Urbain Le Verrier]]<br>[[Johann Galle]]
|avastamise_aeg = [[23. september]] [[1846]]<ref name="Hamilton">{{cite web|first = Calvin J.|last = Hamilton|date = 4. august 2001|url=http://www.solarviews.com/eng/neptune.htm|title = Neptune|publisher = Views of the Solar System|accessdate = 13. august 2007>
}}</ref>
}}
'''Neptuun''' on [[Päike]]sest kõige kaugemal asetsev teadaolev [[planeet]] [[Päikesesüsteem]]is. [[Diameeter|Läbimõõdu]] poolest on see neljas planeet ja [[mass]]i poolest kolmas. Päikesesüsteemi [[hiidplaneet|hiidplaneetidest]] on Neptuun kõige [[tihedus|tihedam]]. Selle mass on [[Maa (planeet)|Maa]] omast 17 korda suurem. Neptuun tiirleb Päikesest keskmiselt 30,1 [[astronoomiline ühik|aü]] kaugusel. Neptuun nimetati [[vanarooma mütoloogia]] vetejumala [[Neptunus]]e järgi.
Palja silmaga ei ole Neptuun nähtav ja siiamaani on see ainus planeet, mis on avastatud matemaatilise ennustuse, mitte [[empiirilisus|empiirilise]] vaatluse põhjal. Prantsuse [[astronoomia|astronoom]] [[Alexis Bouvard]] järeldas [[Uraan (planeet)|Uraani]] [[orbiit|orbiidi]] ootamatute muutuste põhjal, et selle orbiit on [[häiritus|häiritud]] tundmatu planeedi tõttu.
 
23. septembril 1846<ref name="Hamilton" /> vaatles [[Johann Gottfried Galle|Johann Galle]] Neptuuni [[teleskoop|teleskoobiga]] vaid ühe [[kaarekraad|kraad]]i kaugusel asukohast, kus see [[Urbain Le Verrier]]' ennustuse järgi pidi paiknema. Peagi avastati ka Neptuuni suurim [[planeedi kaaslane|kaaslane]] [[Triton (kuu)|Triton]]; ülejäänud 13 kaaslast leiti alles 20. ja 21. sajandil. Neptuuni kauguse tõttu Maast on selle näiv suurus väike, mis teeb ka selle uurimise maapealsete teleskoopidega keeruliseks. Neptuuni on külastanud ainult üks [[kosmosesond]]: [[Voyager 2]] [[25. august]]il [[1989]]. aastal.<ref name="NYT-20141018-KC">{{cite news |last=Chang |first=Kenneth | title=Dark Spots in Our Knowledge of Neptune | url=http://www.nytimes.com/2014/08/19/science/dark-spots-in-our-knowledge-of-neptune.html | date=18. oktoober 2014 |work=[[New York Times]] |accessdate=21. oktoober 2014 }}</ref> [[Hubble'i kosmoseteleskoop|Hubble'i kosmoseteleskoobi]] ja suurte [[adaptiivne optika|adaptiivse optikaga]] maapealsete teleskoopide ehitamine on võimaldanud teha täpsemaid [[vaatlus]]i.
 
Koostiselt on Neptuun sarnane Uraaniga, mõlemad aga erinevad ülejäänud kahest hiidplaneedist [[Jupiter]]ist ja [[Saturn]]ist. Sarnaselt Jupiteri ja Saturni [[planeedi atmosfäär|atmosfääriga]] koosneb ka Neptuuni atmosfäär peamiselt [[divesinik|vesinik]]ust ja heeliumist ning sisaldab veel väikeses koguses [[süsivesinik]]ke ja võib-olla ka [[dilämmastik|lämmastik]]ku. Madala [[keemistemperatuur]]iga ainete, nagu näiteks [[vesi|vee]], [[ammoniaak|ammoniaagi]] ja [[metaan]]i osakaal on aga Neptuuni atmosfääris suurem. Neptuuni sisemus koosneb peamiselt eelmainitud madala keemistemperatuuriga ainetest ning [[raud|rauast]], [[nikkel|niklist]] ja [[silikaadid|silikaatidest]].<ref name="Podolak Weizman et al. 1995">{{cite journal| doi = 10.1016/0032-0633(95)00061-5| last1 = Podolak| first1 = M.| last2 = Weizman| first2 = A.| last3 = Marley| first3 = M.| date=detsember 1995 | title = Comparative models of Uranus and Neptune| journal = Planetary and Space Science| volume = 43| issue = 12| pages = 1517–1522| pmid = | pmc = | bibcode = 1995P&SS...43.1517P| ref = {{sfnRef|Podolak Weizman et al.|1995}}}}</ref> Planeedi välispinnal leiduv metaan on osaliselt planeedi sinise värvuse põhjustajaks.<ref name="bluecolour>{{cite" web|first=Kirk|last=Munsell|author2=Smith, Harman |author3=Harvey, Samantha |date=13. november 2007|url=http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Neptune&Display=OverviewLong|title=Neptune overview|work=Solar System Exploration|publisher=NASA|accessdate=20. veebruar 2008}}</ref>
 
Erinevalt Uraani hägusest ja suhteliselt ilmetust atmosfäärist on Neptuuni atmosfääris nähtavad aktiivsed ilmastikumustrid. [[Kosmosesond]]i [[Voyager 2]] [[möödalend|möödalennu]] ajal 1989. aastal asus planeedi lõuna[[poolkera]]l [[Suur Tume Laik]], mida võiks võrrelda Jupiteri [[Suur Punane Laik|Suure Punase Laiguga]]. Ilmastikumustreid põhjustavad Neptuunil puhuvad tugevad [[tuul]]ed, mille kiirus võib ulatuda 2100 kilomeetrini tunnis; need on kõige võimsamad tuuled kogu Päikesesüsteemis.<ref name="Suomi1991">{{cite journal|last=Suomi |first=V. E.|author2=Limaye, S. S. |author3=Johnson, D. R. |date=1991|title=High Winds of Neptune: A possible mechanism|journal=[[Science (journal)|Science]]|volume=251|issue=4996 |pages=929–932|doi=10.1126/science.251.4996.929|pmid=17847386|bibcode=1991Sci...251..929S}}</ref> Suure kauguse tõttu Päikesest on Neptuuni välisatmosfäär Päikesesüsteemis üks külmemaid kohti: seal võib temperatuur [[pilv]]ede ülemisel piiril olla lausa 55 K (–218−218 °C). Planeedi tuuma temperatuur on umbes 5400 K (5100 °C).<ref name="hubbard" /><ref name="nettelmann" /> Neptuunil on nõrga heledusega killustunud rõngaste süsteem, mis avastati 1968. aastal tehtud fotode järgi 1982. aastal<ref name="ring1" /> ja mille olemasolu tõestati alles Voyager 2 möödalennuga 1989. aastal.
 
== Ajalugu ==
=== Avastamine ===
28. detsembril 1612 ja 27. jaanuaril 1613 tehtud ühtede esimeste ajaloo teleskoopvaatluste põhjal koostas [[Galileo Galilei]] joonised, millel on näha kahte punkti, mis kattuvad nüüdseks avastatud Neptuuni asukohaga. Mõlemal puhul pidas Galilei Neptuuni ekslikult [[kinnistäht|kinnistäheks]], kui see paistis öises taevas Jupiteri lähedal,<ref>{{cite book|firstname=Alan|last=Hirschfeld|title=Parallax:"7NKLI" The Race to Measure the Cosmos|date=2001|publisher=Henry Holt|location=New York, New York| isbn = 978-0-8050-7133-7}}</ref> mistõttu ei peeta Galileid ka Neptuuni avastajaks. Esimese vaatluse ajal 1612. aasta detsembris paistis Neptuun taevas peaaegu liikumatu, kuna sel ajal muutus Neptuuni Maalt nähtav liikumissuund vastupidiseks. Sellist nähtust põhjustab asjaolu, et Maal kulub Päikese ümber ühe tiiru tegemiseks vähem aega kui Neptuunil.<ref>{{cite book|firstname=Mark"PvVWL" |last=Littmann|author2=Standish, E. M.|title=Planets Beyond: Discovering the Outer Solar System|date=2004|publisher=Courier Dover Publications| isbn = 978-0-486-43602-9}}</ref> 2009. aasta juulis avaldas [[Melbourne'i Ülikool]]i [[füüsik]] David Jamieson uusi tõendeid selle kohta, et Galilei siiski vähemalt teadis, et tema vaadeldud täht liikus kinnistähtede suhtes.<ref>{{cite web|titlename=Galileo"gY9YB" discovered Neptune, new theory claims|first=Robert Roy |last=Britt|date=2009|publisher=MSNBC News|accessdate=10. juuli 2009|url=http://www.msnbc.msn.com/id/31835303}}</ref>
 
1821. aastal avaldas [[Alexis Bouvard]] Neptuuni naabri Uraani orbiidi astronoomilised tabelid.<ref>{{cite book|firstname=A."Dx3dC" |last=Bouvard|date=1821|title=Tables astronomiques publiées par le Bureau des Longitudes de France|publisher=Bachelier|location=Pariis}}</ref> Hilisemad vaatlused ei langenud suures osas tabelitega kokku, mistõttu püstitas Bouvard [[hüpotees]]i, et tundmatu taevakeha [[gravitatsioon]]iline mõju [[häiritus|häirib]] Uraani orbiiti.<ref name="MNRAS7" /> 1843. aastal asus Uraani orbiidi kallal olemasolevaid andmeid kasutades tööle [[John Couch Adams]]. Cambridge'i Observatooriumi juhataja James Challise kaudu palus ta lisaandmeid [[Kuninglik Astronoomiaselts|Kuningliku Astronoomiaseltsi]] liikmelt George Biddell Airylt, kes need 1844. aasta veebruaris üle andis. Adams jätkas 1845–46 aastatel tööd ja pakkus välja mitu hinnangut uue planeedi kohta.<ref>{{cite web|firstname=John"NSQ35" J. |last=O'Connor|author2=Robertson, Edmund F.|date=2006|url=http://www-groups.dcs.st-and.ac.uk/~history/Extras/Adams_Neptune.html|title=John Couch Adams' account of the discovery of Neptune|publisher=University of St Andrews|accessdate=18. veebruar 2008}}</ref><ref>{{cite journal|firstname=J."WEewj" C. |last=Adams|bibcode=1846MNRAS...7..149A|title=Explanation of the observed irregularities in the motion of Uranus, on the hypothesis of disturbance by a more distant planet|journal=[[Monthly Notices of the Royal Astronomical Society]]|volume=7 |pages=149–152 |date=13. november 1846 |doi=10.1093/mnras/7.9.149}}</ref>
[[Pilt:Urbain Le Verrier.jpg|thumb|upright|left||[[Urbain Le Verrier]]]]
 
1845–46 tegi [[Urbain Le Verrier]] Adamsist sõltumatult oma arvutused, kuid ei pälvinud nendega eriti tähelepanu. Kui Airy oli tutvunud Le Verrier avaldatud arvutustega Neptuuni geograafilise pikkuse kohta ja märganud nende sarnasust Adamsi arvutusega, veenis ta Challist planeeti otsima. Challis otsis Neptuuni asjatult terve augusti ja septembri.<ref name="MNRAS7>{{cite" journal|first=G. B. |last=Airy|bibcode=1846MNRAS...7..121A|title=Account of some circumstances historically connected with the discovery of the planet exterior to Uranus|journal=Monthly Notices of the Royal Astronomical Society|volume=7 |pages=121–144 |date=13. november 1846|doi=10.1002/asna.18470251002}}</ref><ref>{{cite journal|firstname=Rev."dmrUy" J. |last=Challis|bibcode=1846MNRAS...7..145C|title=Account of observations at the Cambridge observatory for detecting the planet exterior to Uranus|journal=Monthly Notices of the Royal Astronomical Society|volume=7 |pages=145–149|date=13. november 1846 |doi=10.1093/mnras/7.9.145}}</ref>
 
Samal ajal õhutas aga Le Verrier kirja teel Berliini Observatooriumi astronoomi [[Johann Gottfried Galle]]d uut planeeti observatooriumi [[refraktor]]iga otsima. Observatooriumis tegutsev tudeng Heinrich Louis d'Arres soovitas Gallel planeedi asukoha erisuste leidmiseks võrrelda omavahel hiljuti joonistatud taevakaarti Le Verrier' ennustatud asukohast sel ajal nähtava pildiga taevas, mitte aga kinnistähe asukohaga. 23. september 1846 ehk sama päeva õhtul, mil Galle oli Le Verrier' kirja kätte saanud, avastas ta Neptuuni ühe kraadi kaugusel asukohast, kus Le Verrier oli selle ennustanud olevat, ja 12 kraadi kaugusel Adamsi ennustatud asukohast. Challis mõistis hiljem, et oli planeeti vaadelnud kaks korda 4. ja 12. augustil, kuid ei tundus selles ära planeeti, kuna tal puudus ajakohane tähekaart ja ta keskendus rohkem oma samaaegsele tööülesandele, milleks oli [[komeet]]ide vaatlemine.<ref name="MNRAS7" /><ref>{{cite journal|firstname=J."4fNNR" G.|last=Galle|bibcode=1846MNRAS...7..153G|title=Account of the discovery of the planet of Le Verrier at Berlin|journal=Monthly Notices of the Royal Astronomical Society|volume=7 |page=153|date=13. november 1846|doi=10.1093/mnras/7.9.153}}</ref>
 
Avastuse järel tekkis [[Prantsusmaa|Prantsuse]] ja [[Suurbritannia|Briti]] avastajate vahel tugev vastasseis, mis lahenes lõpuks rahvusvahelise [[konsensus|ühise arvamusega]], et Le Verrier ja Adams mõlemad avastasid Neptuuni. Ameerika astronoom ja [[ajaloolane]] Dennis Rawlins seadis alates 1966. aastast Adamsi kaasavastaja nõude tõsiseltvõetavuse kahtluse alla ja küsimust arutati uuesti 1998. aastal, kui Greenwich Kuninglikus Observatooriumis avastati ajaloolised dokumendid "Neptune papers".<ref name="Neptdisc">{{cite web|url=http://www> Pärast dokumentide läbivaatamist otsustati, et "Adams ei vääri Le Verrier'ga sama suurt avastamisau.ucl Au kuulub ainult isikule, kellel õnnestus ennustada planeedi asukoht ja ka veenda astronoome seda otsima".ac.uk<ref name="CgEFz" /sts/nk/neptune/index.htm>
|title=Neptune's Discovery. The British Case for Co-Prediction.|accessdate=19. märts 2007|first=Nick |last=Kollerstrom|date=2001|publisher=University College London|archiveurl=https://web.archive.org/web/20051111190351/http://www.ucl.ac.uk/sts/nk/neptune/|archivedate=11. november 2005}}</ref> Pärast dokumentide läbivaatamist otsustati, et "Adams ei vääri Le Verrier'ga sama suurt avastamisau. Au kuulub ainult isikule, kellel õnnestus ennustada planeedi asukoht ja ka veenda astronoome seda otsima".<ref>{{cite journal|author= William Sheehan|author2= Nicholas Kollerstrom|author3= Craig B. Waff| date=detsember 2004|url=http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=the-case-of-the-pilfered|title=The Case of the Pilfered Planet&nbsp;– Did the British steal Neptune?|work=Scientific American|accessdate=20. jaanuar 2011}}</ref>
 
=== Nime andmine ===
Vahetult pärast avastamist nimetati Neptuuni lihtsalt kui Uraanist kaugemal asuv planeet või Le Verrier’ planeet. Esimesena pakkus planeedile nime Galle, kes soovitas [[vanarooma mütoloogia]] [[jumal]]a järgi [[Janus]]t. Challis pakkus välja nime [[Okeanos]].<ref>[[#Moore|Moore]] (2000):206<name="xTxhf" /ref>
 
Le Verrier pakkus kiiresti välja nime Neptuun, põhjendades seda õigusega oma avastus nimetada, väites lisaks vääralt, et Prantsuse teadusasutus Bureau des Longitudes on selle heaks kiitnud.<ref>{{cite book| last name="Bzkma" Littmann|first=Mark|date=2004| title = Planets Beyond, Exploring the Outer Solar System| publisher = Courier Dover Publications| isbn = 978-0-486-43602-9|page=50}}</ref> Oktoobris soovis ta hoopis planeedi nimetada enda järgi Le Verrier’ks, mida toetas kindlalt observatooriumi juhataja François Arago. Väljaspool Prantsusmaad oli sellele ettepanekule aga tugev vastasseis.<ref>{{cite book|refname=Baum|"H4PMb" last = Baum|first=Richard|author2=Sheehan, William| date = 2003| title = In Search of Planet Vulcan: The Ghost in Newton's Clockwork Universe| publisher = Basic Books|isbn = 978-0-7382-0889-3|pages=109–110}}</ref> Prantsuse [[almanahh]]id hakkasid seejärel peagi taaskasutama Uraani kohta planeedi avastaja [[William Herschel]]i järgi nime Herschel ja uue planeedi kohta nime Leverrier.<ref>{{cite journal|firstname=Owen"D9ip0" |last=Gingerich|title=The Naming of Uranus and Neptune|journal=Astronomical Society of the Pacific Leaflets|date=1958 |volume=8 |pages=9–15|bibcode=1958ASPL....8....9G}}</ref>
 
[[Friedrich Georg Wilhelm von Struve]] pooldas 29. detsembril 1846. aastal [[Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia|Peterburi Teaduste Akadeemias]] avalikult nime Neptuun.<ref>{{cite journal|titlename=Second"2aQlr" report of proceedings in the Cambridge Observatory relating to the new Planet (Neptune)|date=1847|journal=Astronomische Nachrichten|volume=25 |issue=21 |pages=309–314|last=Hind|first=J. R.|doi=10.1002/asna.18470252102|url=http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/asna.18470252102/abstract|bibcode = 1847AN.....25..309. }}</ref> Peagi sai Neptuunist rahvusvaheliselt tunnustatud nimi. [[Vanarooma mütoloogia]]s oli [[Neptunus]] mere- ja jõgede jumal, keda samastati [[vanakreeka mütoloogia|vanakreeka]] [[Poseidon]]iga. Neptuuni nimetamine mütoloogilise tegelaskuju järgi oli kooskõlas teiste planeetide (välja arvatud Maa) nimedega, mis on tuletatud vanarooma või vanakreeka tegelaskujudest.<ref name="USGS>{{cite" web|first=Jennifer |last=Blue|date=17. detsember 2008|url=http://planetarynames.wr.usgs.gov/Page/Planets|title=Planet and Satellite Names and Discoverers|publisher=USGS|accessdate=18. veebruar 2008}}</ref>
 
Enamik keeli, isegi need, millel pole Kreeka-Rooma kultuuriga otsest seost, kasutavad mingit versiooni Neptunuse nimest.<ref>{{cite web|titlename=Planetary"5gsGj" linguistics|publisher=nineplanets.org|url=http://nineplanets.org/days.html|accessdate=8. aprill 2010}}</ref> [[Hiina keel|Hiina]], [[jaapani keel|jaapani]] ja [[korea keel]]es tõlgiti planeet merekuninga täheks (海王星), kuna Neptunus oli merejumal. [[Kreeka keel|Uuskreeka keeles]] kutsutakse Neptuuni aga Poseidoniks (Ποσειδώνας: Poseidonas).<ref>{{cite web|urlname=http://www.greek-names.info/greek-names-of-the-planets/|title=Greek"ZPo5w" Names of the Planets|accessdate=14. juuli 2012}}</ref>
 
=== Staatus ===
Alates avastamisest 1846. aastal kuni [[Pluuto]] avastamiseni 1930. aastal oli Neptuun kõige kaugem teadaolev planeet. Pluuto avastamise järel sai Neptuunist kauguselt eelviimane planeet, välja arvatud aastatel 1979–1997, mil Pluuto oli oma elliptilise orbiidi tõttu Päikesele lähemal kui Neptuun.<ref>{{cite news|titlename=Jan"6EZuP" /> [[Kuiperi vöö]] avastamine 1992. 21aastal tekitas teadlaste seas arutelu, 1979:kas NeptunePluutot Movespeaks Outsidepidama Pluto'splaneediks Wackyvõi Orbit|worklihtsalt üheks suuremaks taevakehaks Kuiperi vöös.<ref name=Wired|url"fb7TJ" /><ref name=http:"D94jV" //www> 2006.wired aastal seadis [[Rahvusvaheline Astronoomiaunioon]] esmakordselt paika ametliku [[planeedi definitsioon]]i ja nimetas Pluuto ümber [[kääbusplaneet|kääbusplaneediks]], mistõttu Neptuunist sai taas Päikesesüsteemi viimane planeet.com/science/discoveries<ref name="gRSbj" /news/2008/01/dayintech_0121>
|author=Long, Tony |accessdate=13. märts 2008|date=21. jaanuar 2008}}</ref> [[Kuiperi vöö]] avastamine 1992. aastal tekitas teadlaste seas arutelu, kas Pluutot peaks pidama planeediks või lihtsalt üheks suuremaks taevakehaks Kuiperi vöös.<ref>{{cite journal|author=Weissman, Paul R.|title=The Kuiper Belt| bibcode=1995ARA&A..33..327W|doi = 10.1146/annurev.aa.33.090195.001551|date=1995|journal=Annual Review of Astronomy and Astrophysics|volume=33|pages=327–357}}</ref><ref>{{cite web|date=1999|title=The Status of Pluto:A clarification|work=[[International Astronomical Union]], Press release|url=http://www.iau.org/STATUS_OF_PLUTO.238.0.html|accessdate=25. mai 2006|archiveurl=https://web.archive.org/web/20060615200253/http://www.iau.org/STATUS_OF_PLUTO.238.0.html |archivedate = 15. juuni 2006|deadurl=yes}}</ref> 2006. aastal seadis [[Rahvusvaheline Astronoomiaunioon]] esmakordselt paika ametliku [[planeedi definitsioon]]i ja nimetas Pluuto ümber [[kääbusplaneet|kääbusplaneediks]], mistõttu Neptuunist sai taas Päikesesüsteemi viimane planeet.<ref>{{cite news|url=http://www.iau.org/static/resolutions/Resolution_GA26-5-6.pdf|title=IAU 2006 General Assembly: Resolutions 5 and 6|date=24. august 2006|publisher=IAU|format=PDF}}</ref>
 
==Koostis ja ehitus ==
[[Pilt:Neptune, Earth size comparison 2.jpg|thumb|Neptuuni ja Maa suuruste võrdlus]]
Neptuuni mass 1,0243×10<sup>26</sup> kg<ref name="fact" /> jääb [[Maa (planeet)|Maa]] ja suurte [[hiidplaneedid|hiidplaneetide]] masside väärtuste vahele. Neptuun on Maast 17 korda massiivsem, aga [[Jupiter]]ist 19 korda väiksema massiga. Neptuuni pinna gravitatsioonist on suurem ainult Jupiteri pinna gravitatsioon.<ref name="Unsöld & Baschek 2001" />{{cite book|Neptuuni last1[[raadius]] = Unsöld|[[ekvaator]]il first1on =24 Albrecht|764 last2km<ref name="Seidelmann Baschek|Archinal first2A'hearn =et Bodo|al. date2007" =/>, 2001|mis titleon =ligi Theneli Newkorda Cosmos:suurem Ankui IntroductionMaa toekvaatori Astronomyraadius. and[[Eksoplaneet]]ide Astrophysics|otsimisel editionon =Neptuuni 5thnime kasutatud [[metonüümia|metonüümina]], publishermis tähendab, et sarnase massiga planeete on tihtipeale kutsutud Neptuunideks<ref name="NHomf" />, mis sarnaneb eri taevakehade Jupiteriks Springerkutsumisele.
| page = 47| isbn = 978-3-540-67877-9}}</ref> Neptuuni [[raadius]] [[ekvaator]]il on 24 764 km<ref name="Seidelmann Archinal A'hearn et al. 2007" >{{cite journal| doi = 10.1007/s10569-007-9072-y| last1 = Seidelmann| first1 = P. Kenneth| last2 = Archinal| first2 = Brent A.| last3 = A'Hearn<!-- written A'hearn here, mostly A'Hearn elsewhere -->| first3 = Michael F.| display-authors = 3| last4 = Conrad| first4 = Albert R.| last5 = Consolmagno| first5 = Guy J.| last6 = Hestroffer| first6 = Daniel| last7 = Hilton| first7 = James L.| last8 = Krasinsky| first8 = Georgij A.| last9 = Neumann| first9 = Gregory A.| last10=Oberst | first10=Jürgen | last11=Stooke | first11=Philip J. | last12=Tedesco | first12=Edward F. | last13=Tholen | first13=David J. | last14=Thomas | first14=Peter C. | last15=Williams | first15=Iwan P. | year = 2007| title = Report of the IAU/IAG Working Group on cartographic coordinates and rotational elements: 2006| journal = Celestial Mechanics and Dynamical Astronomy| volume = 98| issue = 3| pages = 155–180| pmid = | pmc = | bibcode = 2007CeMDA..98..155S| ref = {{sfnRef|Seidelmann Archinal A'hearn et al.|2007}}}}
</ref>, mis on ligi neli korda suurem kui Maa ekvaatori raadius. [[Eksoplaneet]]ide otsimisel on Neptuuni nime kasutatud [[metonüümia|metonüümina]], mis tähendab, et sarnase massiga planeete on tihtipeale kutsutud Neptuunideks<ref>{{cite news| first = C. | last = Lovis| author2 = Mayor, M.| author3 = Alibert Y.| author4 = Benz W.| date = 18. mai 2006| url=http://www.eso.org/public/news/eso0618/| title = Trio of Neptunes and their Belt| publisher = [[European Southern Observatory|ESO]]| accessdate = 25. veebruar 2008}}</ref>, mis sarnaneb eri taevakehade Jupiteriks kutsumisele.
 
===Siseehitus ===
Siseehituselt meenutab Neptuun [[Uraan (planeet)|Uraani]]. Neptuuni atmosfäär moodustab selle massist umber 5–10% ja kogu planeedi läbimõõdust umbes 10–20%. Atmosfääri alaosas on [[rõhk]] kuni 10 GPa, mis tähendab, et Neptuuni atmosfääri rõhk on Maa omast umbes 100 000 korda suurem. Atmosfääri alaosas kasvab [[metaan]]i, [[ammoniaak|ammoniaagi]] ja vee osakaal.<ref name="hubbard" />
[[Pilt:Neptune diagram.svg|thumb|left| Neptuuni siseehitus: <br> 1.Atmosfääri ülemine kiht, ülemised pilved <br> 2. Vesinikust, heeliumist ja metaanist koosnev atmosfäär <br> 3. Veest, ammoniaagist ja metaanist koosnev vahevöö <br> 4. Silikaatidest, niklist ja rauast koosnev tuum]]
Neptuuni vahevöö on Maa omast 10–15 korda massiivsem ja sisaldab suures hulgas vett, ammoniaaki ja metaani.<ref name="Hamilton" /> Planeedi vahevöö on kuum ja vedel ning see on väga hea elektrijuhtivusega. Mõnikord kutsutakse seda ka vee-ammoniaagiookeaniks.<ref name="Atreya2006>{{cite" journal|last=Atreya|first=S.|author2=Egeler, P. |author3=Baines, K. |title=Water-ammonia ionic ocean on Uranus and Neptune?|journal=Geophysical Research Abstracts|volume=8|page=05179|date=2006|format=PDF|url=http://www.cosis.net/abstracts/EGU06/05179/EGU06-J-05179-1.pdf}}</ref> Vahevöö ülemine kiht koosneb peamiselt ioniseeritud veest, milles on veemolekulid lagunenud vesiniku ja hapniku [[ioon]]ideks. Ülemisest kihist allpool asuv vahevöö koosneb superioniseeritud veest, milles on hapnik kristalliseerunud, aga vesiniku ioonid liiguvad hapniku [[kristallstruktuur]]is vabalt ringi.<ref>[http://www.newscientist.com/article/mg20727764.500-weird-water-lurking-inside-giant-planets.html Weirdname="VivLP" water lurking inside giant planets], New Scientist,1. september 2010, Magazine issue 2776.</ref> 7000 km sügavusel võivad olla sellised tingimused, et metaan moodustab kristalle, mis sajavad allapoole nagu [[rahe]]terad.<ref>{{cite journal|lastname=Kerr"MomDZ" |first=Richard A.|title=Neptune May Crush Methane Into Diamonds|journal=Science |date=1999 |volume=286|issue=5437 |pages=25a–25|doi=10.1126/science.286.5437.25a|pmid=10532884}}</ref> Väga kõrgel rõhul tehtud katsetused Lawrence Livermore’i Riiklikus Laboratooriumis viitavad sellele, et vahevöö kõige alumine kiht võib olla vedel teemandiookean, kus hõljuvad nn tahked teemandimäed.<ref>{{cite web|urlname=http://news.discovery.com/space/alien-life-exoplanets/diamond-oceans-jupiter-uranus.htm|title=Diamond"g90UK" Oceans Possible on Uranus, Neptune|author=Bland, Eric |publisher=Discovery.com|date=15. jaanuar 2010|accessdate=17. mai 2013}}</ref><ref>{{cite web|urlname=http://www.astronomynow.com/news/n1001/21diamond/|title=Oceans"3otVk" of diamond possible on Uranus and Neptune|author=Baldwin, Emily |publisher=astronomynow.com|date=21. jaanuar 2010|accessdate=6. veebruar 2014}}</ref>
 
Neptuuni tuum koosneb rauast, niklist ja silikaatidest ning mudeli järgi arvutatuna on selle mass umbes 1,2 korda suurem kui Maa mass.<ref name="pass43>{{cite" journal|last=Podolak|first=M.|author2=Weizman, A. |author3=Marley, M. |title=Comparative models of Uranus and Neptune|journal=Planetary and Space Science|date=1995|volume=43|issue=12|pages=1517–1522|doi=10.1016/0032-0633(95)00061-5|bibcode=1995P&SS...43.1517P}}</ref> Rõhk tuuma keskmes on 700 GPa, mis on kaks korda kõrgem kui Maa keskmes, ja temperatuur võib olla kuni 5400 K.<ref name="hubbard" /><ref name="nettelmann">{{cite web|last=Nettelmann|first=N.|author2=French, M. |author3=Holst, B. |author4= Redmer, R. url=https://www.gsi.de/informationen/wti/library/plasma2006/PAPERS/TT-11.pdf|format=PDF|title=Interior Models of Jupiter, Saturn and Neptune|publisher=University of Rostock|accessdate=25. veebruar 2008}}</ref>
 
=== Atmosfäär ===
 
[[Pilt:Neptune-Methane.jpg|thumb|Kombineeritud värvi- ja lähi[[infrapunakiirgus]]e lainepikkusel tehtud foto Netpuunist. Näha on [[planeedi atmosfäär|atmosfääris]] leiduvat [[metaan]]i, Neptuuni nelja loodusliku [[Planeedi kaaslane|kaaslast]] [[Proteus (kuu)|Proteust]], [[Larissa (kuu)|Larissat]], [[Galatea (kuu)|Galateat]] ja [[Despinat]].]]
Atmosfääri ülemised kihid koosnevad 80% ulatuses [[vesinik]]ust ja 19% ulatuses [[heelium]]ist.<ref name="hubbard>{{cite" journal|last=Hubbard|first=W. B.|title=Neptune's Deep Chemistry|journal=Science|date=1997|volume=275|issue=5304|pages=1279–1280|doi=10.1126/science.275.5304.1279|pmid=9064785}}</ref> Väga väikeses koguses leidub ka metaani. [[Lainepikkus]]tel üle 600 nm ehk [[Elektromagnetspekter|spektri]] punases ja infrapunases osas on metaani neeldumisspekter kõige tugevam, mis põhjustab punase valguse neeldumise ja see omakorda on üks põhjus, miks Neptuun on nagu ka Uraangi sinise värvusega.<ref>{{cite web|lastname=Crisp|first=D.|author2=Hammel,"Mvwv4" H. B.|date=14. juuni 1995|url=http://hubblesite.org/newscenter/archive/releases/1995/09/image/a/|title =Hubble Space Telescope Observations of Neptune|publisher = Hubble News Center|accessdate = 22. aprill 2007}}</ref> Kuna Uraani sinine värvus on võrreldes Neptuuniga heledam ja tuhmim, arvatakse, et Neptuuni värvust mõjutab veel mingi mitteteadaolev atmosfääri koostisosa.<ref name="bluecolour" />
 
Neptuuni atmosfäär on jagatud kaheks peamiseks osaks: allpool paiknevaks [[troposfäär]]iks, kus temperatuur kõrguse kasvades langeb, ja [[stratosfäär]]iks, kus temperatuur kõrguse kasvades tõuseb. Piir nende vahel ehk tropopaus asub rõhul 10 kPa.<ref name="Lunine 1993" />{{cite journal|Stratosfäärist doiülespoole =jääb 10.1146/annurev.aa.31.090193.001245|termosfäär, lastkus =rõhk Lunine|on firstvähem =kui Jonathan1–10 IPa.| date=septemberTroposfäär 1993läheb |järk-järgult titleüle = The Atmospheres of Uranus and Neptune| journal = Annual Review of Astronomy and Astrophysics| volume = 31| pages = 217–263| bibcode = 1993ARA&Aeksosfääriks..31..217L| ref = harv}}
</ref> Stratosfäärist ülespoole jääb termosfäär, kus rõhk on vähem kui 1–10 Pa. Troposfäär läheb järk-järgult üle eksosfääriks.
[[Pilt:Neptune clouds.jpg|thumb|Neptuuni ülemine ja alumine pilvekiht]]
 
Mudelite põhjal arvatakse, et Nepuuni troposfääri ilmestavad sõltuvalt kõrgusest eri koostisega pilvevöödid. Ülemises kihis paiknevad pilved asuvad rõhul alla 100 kPa, mis on sobilik metaani [[kondensatsioon|kondenseerumiseks]]. Rõhul 100–500 kPa arvatakse paiknevat ammoniaagi- ja [[vesiniksulfiid]]ipilved. Rõhul üle 0,5 MPa võivad pilved koosneda ammoniaagist, ammooniumsulfiidist, vesiniksulfiidist ja veest. Veelgi sügavamal, kus rõhk on 5 Mpa ja temperatuur 273 K (0 °C), võib leida jäätunud veest pilvi. Nende all võib omakorda leiduda ammoniaagi- ja vesiniksulfiidipilvi.<ref name="elkins-tanton" />
 
Vaatlused näitavad, et ülemises kihis paiknevad pilved jätavad allpool asetsevale läbipaistmatule pilvekihile varje. Lisaks on Neptuunil teatud laiuskraadidel pidevad pilvevöödid. Need planeeti ümbritsevad pilvevöödid on laiusega 50–150 km ja paiknevad ühtlasest pilvekihist umbes 50–110 km kõrgemal.<ref name="apj125>{{cite" journal|author=Max, C. E.|display-authors=4|author2=Macintosh, B. A.|author3=Gibbard, S. G.|author4=Gavel, D. T.|author5=Roe, H. G.|author6=de Pater, I.|author7=Ghez, A. M. |author7-link=Andrea Ghez|author8=Acton, D. S.|author9=Lai, O.|author10=Stomski, P.|author11=Wizinowich, P. L.|title=Cloud Structures on Neptune Observed with Keck Telescope Adaptive Optics|journal=The Astronomical Journal|date=2003|volume=125|issue=1|pages=364–375|bibcode=2003AJ....125..364M|doi=10.1086/344943}}</ref> Need kõrgused jäävad vahemikku, kus esinevad ilmanähtused. Kõrgemal stratosfääris või termosfääris ilmanähtusi ei esine. Uraaniga võrreldes on Neptuunil suurem ookeanite osakaal ja paksem vahevöö.<ref>{{cite book|lastname=Frances|first=Peter|title=DK"iR26p" Universe|date=2008|publisher=DK Publishing|isbn=978-0-7566-3670-8|pages=196–201}}</ref>
 
Neptuuni spektri põhjal võiks järeldada, et stratosfääri alumine kiht on hägune metaani ultravioletse fotolüüsi tulemusel saadud ainete nagu näiteks [[etaan]]i ja [[Atsetüleen|etüüni]] kondenseerumise tõttu.<ref name="Lunine 1993" /><ref name="hubbard" /> Stratosfääris on ka väga väikeses koguses [[vingugaas]]i ja [[sinihape]]t.<ref name="Lunine 1993" /><ref name="Encrenaz 2003" />{{cite journal|Suurema doi = 10.1016/S0032-0633(02)00145-9[[süsivesinikud|süsivesinike]] last1osakaalu =tõttu Encrenaz|on first1Neptuuni =stratosfäär Thérèse|soojem date=veebruarkui 2003Uraani | title = ISO observations of the giant planets and Titan: what have we learnt?| journal = Planetary and Space Science| volume = 51| issue = 2| pages = 89–103| bibcode = 2003P&SSoma...51...89E| <ref name="Lunine harv}}1993" />
</ref> Suurema [[süsivesinikud|süsivesinike]] osakaalu tõttu on Neptuuni stratosfäär soojem kui Uraani oma.<ref name="Lunine 1993" />
 
Teadmata põhjusel on Neptuuni [[termosfäär]] ootamatult kõrge temperatuuriga, milleks on 750 K.<ref name="Broadfoot19989>{{cite" journal|last=Broadfoot|first=A.L.|author2=Atreya, S.K. |author3=Bertaux, J.L. |display-authors=etal |title=Ultraviolet Spectrometer Observations of Neptune and Triton|journal=Science|volume=246|pages=1459–1456|date=1999|url=http://www-personal.umich.edu/~atreya/Articles/1989_Voyager_UV_Spectrometer.pdf|format=PDF|doi=10.1126/science.246.4936.1459|pmid=17756000|issue=4936|bibcode=1989Sci...246.1459B}}</ref><ref name="Herbert & Sandel 1999" >{{cite journal| doi = 10.1016/S0032-0633(98)00142-1| last1 = Herbert| first1 = Floyd| last2 = Sandel| first2 = Bill R.| date=august–september 1999 | title = Ultraviolet observations of Uranus and Neptune| journal = Planetary and Space Science| volume = 47| issue = 8–9| pages = 1,119–1,139| bibcode = 1999P&SS...47.1119H| ref = harv}}</ref> Planeet asub Päikesest liiga kaugel, et soojust saaks toota [[ultraviolettkiirgus]]. Üheks soojendamismehhanismi võimalikuks põhjustaks peetakse [[magnetväli|magnetosfääri]] ja atmosfääri ioonide [[interaktsioon|vastastikmõju]]. Teiseks võimaluseks peetakse planeedi sisemusest atmosfääri hajuvaid gravitatsioonilisi laineid. Termosfäär sisaldab väga väikeses koguses [[süsihappegaas]]i ja vett, mis võivad pärineda välisallikatest nagu [[meteoriit|meteoriitidelt]] ja tolmust.<ref name="elkins-tanton" /><ref name="Encrenaz 2003" />
 
=== Magnetosfäär ===
Ka Neptuuni magnetosfäär sarnaneb Uraani omaga. Neptuuni [[magnetväli]] on [[pöörlemistelg|pöörlemistelje]] suhtes tugevalt kaldus (47°) ja on planeedi füüsiliselt keskmest vähemalt 0,55 raadiuse ehk 13 500 km võrra kõrvale kaldunud. Enne Voyager 2 möödalendu Neptuunist arvati, et Uraani kaldus magnetosfääri on põhjustanud planeedi nn külili pöörlemine. Kahe planeedi magnetväljade võrdlemise järel arvatakse nüüd, et äärmuslik asend võib olla iseloomulik planeetide sisuses toimuvale ainete voole. Magnetvälja võib põhjustada vedelike [[konvektsioon|konvektsiooniline]] liikumine õhukeses elektrit juhtivate vedelikest (ilmselt ammoniaagi, metaani ja vee segust) koosnevas [[sfäär]]is,<ref name="elkins-tanton>{{cite" book| last = Elkins-Tanton|first=Linda T.|date=2006| title = Uranus, Neptune, Pluto, and the Outer Solar System| publisher = Chelsea House|location=New York| isbn = 978-0-8160-5197-7|pages=79–83}}</ref> mille tulemusel tekkib [[alalisvoolugeneraator]]iefekt.<ref>{{cite journal|lastname=Stanley|first=Sabine|author2=Bloxham,"lCDqa" Jeremy|title=Convective-region geometry as the cause of Uranus' and Neptune's unusual magnetic fields|journal=Nature|date=11. märts 2004|volume=428|pages=151–153|doi=10.1038/nature02376|pmid=15014493|issue=6979|bibcode = 2004Natur.428..151S}}</ref>
 
Magnetilisel [[ekvaator]]il on magnetvälja [[dipool]]ne komponent umber 14 μT.<ref name="Connerney1991>{{cite" journal|last1=Connerney|first1=J. E. P.|last2=Acu?a|first2=Mario H.|last3=Ness|first3=Norman F.|title=The magnetic field of Neptune|date=1991|journal=Journal of Geophysical Research|volume=96|pages=19,023–42|bibcode=1991JGR....9619023C|doi=10.1029/91JA01165}}</ref> Neptuuni magnetiline dipoolmoment on umbes 2,2 × 10<sup>17</sup> T·m<sup>3</sup> (14 μT·R<sub>N</sub><sup>3</sup>, kus R<sub>N</sub> Neptuuni raadius). Neptuuni magnetväljal on keeruline geomeetria ja seda mõjutavad tugevalt mittedipolaarsed osad, sealhulgas tetrapoolmoment, mille tugevus võib ületada dipoolmomendi oma. Maal, Jupiteril ja Saturnil on võrdluseks suhteliselt väikesed tetrapoolmomendid ja nende magnetväljad on vähem kaldus. Neptuuni suur tetrapoolmoment võib olla põhjustatud magnetvälja kõrvale kaldumisest planeedi keskmest ja alalisvoolugeneraatoriefektist.<ref name="science4936>{{cite" journal|last=Ness|first=N. F.|author2=Acu?a, M. H. |author3=Burlaga, L. F. |author4=Connerney, J. E. P. |author5=Lepping, R. P. |author6= Neubauer, F. M.|title=Magnetic Fields at Neptune|journal=Science|date=1989|volume=246|issue=4936|pages=1473–1478|doi=10.1126/science.246.4936.1473|pmid=17756002|bibcode = 1989Sci...246.1473N}}</ref><ref>{{cite web|lastname=Russell|first=C."5E1lm" T.|author2=Luhmann, J. G.|date=1997|url=http://www-ssc.igpp.ucla.edu/personnel/russell/papers/nep_mag.html|title=Neptune: Magnetic Field and Magnetosphere|publisher=University of California, Los Angeles|accessdate=10. august 2006}}</ref>
 
Magnetosfääri ja ümbritseva magnetiseeritud keskkonna tinglik piir, millest edasi hakkab magnetosfäär [[päikesetuul]]t aeglustama, asub planeedi keskmest 34,9 raadiuse kaugusel. Magnetopaus, kus magnetosfääri rõhk on võrdne päikesetuule rõhuga, asub 23–26,5 raadiuse kaugusel. Magnetosfääri saba ulatub Neptuunist vähemalt 72 raadiuse kaugusele, tõenäoliselt aga veelgi kaugemale.<ref name="science4936" />
 
==Rõngad ==
[[Pilt:neptunerings.jpg|thumb|Voyager 2 tehtud pilt Neptuuni rõngastest]]
Nagu teistelgi [[hiidplaneet]]idel on ka Neptuunil rõngad. Saturni ega ka Uraani omade vastu need rõngad suuruse poolest ei saa, kuid Jupiteri rõngastest on need suuremad. Neptuuni rõngad võivad koosneda jäätunud osakestest, mis on kaetud silikaatidega või [[süsinik]]ust koosnevate ainetega, mis on tõenäoliselt rõngaste punaka värvuse põhjustajaks.<ref>{{cite book| last name="saMB9" Cruikshank|first=Dale P.|title=Neptune and Triton| publisher = [[University of Arizona Press]]|date=1996| isbn = 978-0-8165-1525-7|pages=703–804}}</ref> Kolm peamist rõngast on kitsas Adamsi rõngas 63 000 km kaugusel Neptuuni keskmest, Le Verrier’ rõngas 53 000 km kaugusel ning laiem ja vähemmärgatav Galle rõngas 42 000 km kaugusel. Le Verrier’ rõngast väljapoole ulatuv väiksema heledusega 57 000 km kaugusel ja Arago rõngaga piirnev pikendus on nimetatud Lasselliks.<ref>{{cite web|lastname=Blue|first=Jennifer|date=8."Ra2O7" detsember 2004|url=http://planetarynames.wr.usgs.gov/Page/Rings|title=Nomenclature Ring and Ring Gap Nomenclature|work=Gazetteer of Planetary|publisher=USGS|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref>
 
Esimese rõnga avastas 1968. aastal Edward Guinani juhitud meeskond.<ref name="ring1>{{cite" news|last=Wilford|first=John N.|date=10. juuni 1982|title=Data Shows 2 Rings Circling Neptune|work=The New York Times|url=http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?sec=technology&res=950DE3D71F38F933A25755C0A964948260&n=Top/News/Science/Topics/Space|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref><ref>{{cite journal|last1name=Guinan"gJ94S" |first1=E. F.|last2=Harris |first2=C. C.|last3=Maloney |first3=F. P.|title=Evidence for a Ring System of Neptune|journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=1982|volume=14|page=658|bibcode=1982BAAS...14..658G}}</ref> 1980-ndate alguses pani nende andmete taasuurimine ja uued vaatlused aluse hüpoteesile, et see rõngas ei pruugi olla terviklik.<ref>{{cite journal|lastname=Goldreich|first=P.|author2=Tremaine,"LqWIC" S. |author3=Borderies, N. E. F.|title=Towards a theory for Neptune's arc rings|journal=Astronomical Journal|date=1986|volume=92|pages=490–494|bibcode=1986AJ.....92..490G|doi=10.1086/114178}}</ref> Esimesed tõendid selle kohta, et Neptuuni rõngad võivad sisaldada tühimikke, tulid 1984. aastal tähevarjutuse ajal, kui Neptuuni rõngad varjutasid tähe selle poole liikudes, kuid mitte tähest eemale liikudes.<ref name="Nicholson90">{{cite journal|author=Nicholson, P. D.|display-authors=etal|title=Five Stellar Occultations by Neptune: Further Observations of Ring Arcs|journal= Icarus|date= 1990|volume= 87|issue=1|pages=1–39|bibcode= 1990Icar...87....1N|doi=10.1016/0019-1035(90)90020-A}}</ref> Küsimuse lahendasid Voyager 2 tehtud pildid, kust oli näha mitut nõrgema heledusega rõngast. Nendel rõngastel on tüklik struktuur,<ref name="Planetary Society">{{cite web|url=http://www.planetary.org/explore/topics/our_solar_system/neptune/missions.html|archiveurl=https://web.archive.org/web/20100211211122/http://www.planetary.org/explore/topics/our_solar_system/neptune/missions.html|archivedate=11. veebruar 2010|title=Missions to Neptune|date=2007|publisher=The Planetary Society|accessdate=11. oktoober 2007}}</ref> mille põhjus ei ole teada, kuid võib olla seotud rõngaste lähedal tiirlevate väikeste kaaslaste gravitatsioonilise mõjuga .<ref>{{cite news|lastname=Wilford|first=John"iSqzV" Noble|date=15. detsember 1989|title=Scientists Puzzled by Unusual Neptune Rings|publisher=Hubble News Desk|url=http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?res=950DE7DA1030F936A25751C1A96F948260|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref>
 
Kõige välimine Adamsi rõngas koosneb viiest kaarest, mida kutsutakse kui Courage, Liberté, Egalité, Egalité2' ja Fraternité ([[prantsuse keel|pr kl]] sõnadest vaprus, vabadus, võrdsus ja vendlus).<ref>{{cite book|firstname=Arthur"x2D8K" N.|last=Cox|date=2001|title=[[Clabon Allen|Allen]]'s Astrophysical Quantities|publisher=Springer|isbn = 0-387-98746-0}}</ref> Kaarte olemasolu oli raske seletada, kuna [[Newtoni seadused|Newtoni seaduste]] järgi peaks kaared lühikese aja jooksul ühtlaseks rõngaks jagunema. Astronoomid arvavad nüüd, et kaared on oma praegustes asukohtades rõngast pisut Neptuuni poole jääva [[Galatea_(kuu)|Galatea]] gravitatsiooni tõttu.<ref>{{cite web|lastname=Munsell|first=Kirk|date=13."xibUz" november 2007|author2=Smith, Harman |author3=Harvey, Samantha |url=http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Neptune&Display=Rings|title=Planets: Neptune: Rings|work=Solar System Exploration|publisher=NASA|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref><ref>{{cite journal|lastname=Salo|first=Heikki|author2=Hänninen,"5ufNJ" Jyrki|title=Neptune's Partial Rings: Action of Galatea on Self-Gravitating Arc Particles|journal=Science|date=1998|volume=282|issue=5391|pages=1102–1104|doi=10.1126/science.282.5391.1102|pmid=9804544|bibcode=1998Sci...282.1102S}}</ref>
2005. aastal avalikustatud Maalt tehtud vaatlused tunduvad tõestavat, et Neptuuni rõngad on varem arvatust palju ebastabiilsemad. [[W. M. Kecki observatoorium]]is 2002. ja 2003. aastal tehtud piltide ja Voyager 2 tehtud piltide võrdlemisel ilmneb, et rõngad on märkimisväärselt lagunenud. Eriti kehtib see Liberté kaare kohta, mis arvatakse sajandi jooksul kaduvat.<ref>{{cite web|urlname=http://www.newscientist.com/article/mg18524925.900|title=Neptune's rings are fading away|date=26. märts 2005|work=New Scientist|accessdate=6. august"twAk5" 2007}}</ref>
 
== Kliima ==
[[Pilt:Neptune storms.jpg|thumb|Suur Tume Laik (üleval), Scooter (keskmine valge pilv),<ref name="scooter>{{cite" web|first=Sue|last=Lavoie|date=8. jaanuar 1998|title=PIA01142: Neptune Scooter|url=http://photojournal.jpl.nasa.gov/catalog/PIA01142|publisher=NASA|accessdate=26. märts 2006}}</ref> Väike Tume Laik (all). Pildi kontrasti on suurendatud.]]
 
Neptuuni ilmale on iseloomulikud äärmiselt dünaamilised tormisüsteemid, milles võib tuulte kiirus tõusta kuni 2100 km/h ja peaaegu ületada [[ülehelikiirus]]e.<ref name="Suomi1991" /> Püsivate pilvede liikumise jälgimisel on avastatud, et tuulte kiirus võib jääda vahemikku 20 m/s ida suunas kuni 325 m/s lääne suunas.<ref name="Hammel1989">{{cite journal|author=Hammel, H. B.|display-authors=4|author2=Beebe, R. F.|author3=De Jong, E. M.|author4=Hansen, C. J.|author5=Howell, C. D.|author6=Ingersoll, A. P.|author7=Johnson, T. V.|author8=Limaye, S. S.|author9=Magalhaes, J. A.|author10=Pollack, J. B.|author11=Sromovsky, L. A.|author12=Suomi, V. E.|author13=Swift, C. E.|title=Neptune's wind speeds obtained by tracking clouds in ''Voyager 2'' images|journal=Science|date=1989|volume=245|pages=1367–1369|bibcode=1989Sci...245.1367H|doi=10.1126/science.245.4924.1367|pmid=17798743|issue=4924}}</ref> Pilvede ülapiiril puhuvad peamised tuuled liiguvad ekvaatoril kiirusega 400 m/s ja poolustel 250 m/s.<ref name="elkins-tanton" /> Suurema osa Neptuuni tuulte suund on planeedi pöörlemisega vastupidine.<ref name="burgess2>[[#Burgess|Burgess]]" (1991):64–70.</ref> Tuulte üldise mustri järgi puhuvad suurematel [[geograafiline laius|laiustel]] tuuled pöörlemisega samas suunas ja väiksematel laiustel vastupidises suunas.
 
Neptuun erineb Uraanist [[meteoroloogia|meteoroloogilise]] aktiivsuse poolest. 1989. aastal toimunud Voyager 2 möödalennu ajal oli Neptuunil näha eri ilmanähtusi,<ref name="spot" /> kuid Uraani möödalennu ajal 1989. aastal sarnaseid nähtusi ei täheldatud.
 
2007. aastal avastati, et Neptuuni lõunapoolkera troposfääri ülemine kiht on 10 K võrra soojem kui ülejäänud planeet, mille keskmine temperatuur on 73 K (−200 °C). Temperatuuride erinevus on piisav, et mujal troposfääris jäätunud metaan eralduks pooluse lähedal stratosfääri.<ref>{{cite journal|titlename=Evidence"RCZGK" for methane escape and strong seasonal and dynamical perturbations of Neptune's atmospheric temperatures|author=Orton, G. S.|display-authors=4|author2=Encrenaz T.|author3=Leyrat C.|author4=Puetter, R.|author5=Friedson, A. J.|last-author-amp=yes|doi=10.1051/0004-6361:20078277|date=2007|journal=Astronomy and Astrophysics|volume=473|pages=L5–L8|bibcode=2007A&A...473L...5O}}</ref> Suhteline kuum täpp on tekkinud, kuna Neptuun on oma viimase veerandaasta (ehk umbes 40 Maa aastat) olnud lõunapoolusega Päikese poole kaldus. Teisele poole Päikest liikudes jääb lõunapoolus järk-järgult enam varju, samas kui põhjapoolus saab rohkem päikesevalgust, mistõttu hakkab metaani stratosfääri eralduma põhjapoolusel.<ref>{{cite news|firstname=Glenn|last=Orton|author2=Encrenaz,"VFrKj" Thér?se|url=http://www.eso.org/public/news/eso0741/|title=A Warm South Pole? Yes, On Neptune!|publisher=ESO|date=18. september 2007|accessdate=20. september 2007}}</ref>
 
Aastaaegade vaheldumise tõttu suureneb Neptuuni lõunapoolkera pilvevöötide suurus ja [[albeedo|peegeldumisnäitaja]]. Esimest korda märgati seda 1980. aastal ja arvatakse, et see kestab kuni aastani 2020. Neptuuni pika tiirlemisperioodi tõttu kestab üks aastaaeg 40 aastat.<ref name="villard>{{cite" news|last=Villard|first=Ray|author2=Devitt, Terry|date=15. mai 2003|title=Brighter Neptune Suggests A Planetary Change Of Seasons|publisher=Hubble News Center|url=http://hubblesite.org/newscenter/archive/releases/2003/17/text/|accessdate=26. veebruar 2008}}</ref>
 
=== Tormid ===
[[Pilt:Neptune's Great Dark Spot.jpg|thumb|left|upright|Voyager 2 pildistatud Suur Tume Laik]]
[[NASA]] kosmosesond Voyager avastas 1989. aastal 13 000 × 6600 km suuruse [[antitsüklon|kõrgrõhuala]].<ref name="spot>{{cite" web|last=Lavoie|first=Sue|date=16. veebruar 2000|url=http://photojournal.jpl.nasa.gov/catalog/PIA02245|title=PIA02245: Neptune's blue-green atmosphere|publisher=NASA JPL|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref> Torm sarnanes Jupiteri Suure Punase Laiguga. Umbes viis aastat hiljem, 2. novembril 1994 ei näinud [[Hubble'i kosmoseteleskoop]] enam planeedi pinnal laiku. Selle asemel märgati Suure Tumeda Laiguga sarnast uut tormi planeedi põhjapoolkeral.<ref>{{cite journal|lastname=Hammel|first=H."XBhTL" B.|author2=Lockwood, G. W. |author3=Mills, J. R. |author4= Barnet, C. D.|title=Hubble Space Telescope Imaging of Neptune's Cloud Structure in 1994|journal=Science|date=1995|volume=268|issue=5218|pages=1740–1742|doi=10.1126/science.268.5218.1740|pmid=17834994|bibcode=1995Sci...268.1740H}}</ref>
 
Suurest Tumedast Laigust lõuna pool asub veel üks torm Scooter. Hüüdnimi tuli Voyager 2 möödalennule eelnenud kuude jooksul, mil arvutati, et tormi valged pilverühmad liiguvad kiiremini kui Suur Tume Laik (hilisemad pildid on näidanud, et Scooteri pilved liiguvad veelgi kiiremini kui Voyager 2 andmete alusel arvati).<ref name="burgess2" /> Väike Tume Laik on lõunapoolkera [[tsüklon|madalrõhuala]], mis oli 1989. aasta möödalennu ajal võimsuselt teine vaadeldud torm. Algselt oli see täielikult tume, kuid Voyager 2 lähenedes ilmnes tormi hele kese, mida võib näha pea igal suure [[lahutusvõime]]ga pildil.<ref>{{cite web|lastname=Lavoie|first=Sue|date=29."6fvtI" jaanuar 1996|url=http://photojournal.jpl.nasa.gov/catalog/PIA00064|title=PIA00064: Neptune's Dark Spot (D2) at High Resolution|publisher=NASA JPL|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref>
 
Arvatakse, et Neptuuni tumedad laigud paiknevad madalamal troposfääris kui heledad pilvenähtused.<ref name="MCLak" />
Arvatakse, et Neptuuni tumedad laigud paiknevad madalamal troposfääris kui heledad pilvenähtused.<ref>{{cite journal|last=S. G.|first=Gibbard|display-authors=4|author2=de Pater, I.|author3=Roe, H. G.|author4=Martin, S.|author5=Macintosh, B. A.|author6=Max, C. E.|title=The altitude of Neptune cloud features from high-spatial-resolution near-infrared spectra|journal=Icarus|date=2003|volume=166|issue=2|pages=359–374|doi=10.1016/j.icarus.2003.07.006|url=http://cips.berkeley.edu/research/depater_altitude.pdf|format=PDF|accessdate=26. veebruar 2008|bibcode=2003Icar..166..359G}}</ref>
 
Kuna laigud püsivad mitu kuud järjest, arvatakse, et tegu on keeristega.<ref name="apj125" /> Tumedate laikudega seostatakse tihti ka heledamaid püsivaid metaanipilvi, mis moodustuvad tropopausis.<ref>{{cite journal|lastname=Stratman|first=P."GEp5e" W.|author2=Showman, A. P. |author3=Dowling, T. E. |author4= Sromovsky, L. A.|title=EPIC Simulations of Bright Companions to Neptune's Great Dark Spots|journal=Icarus|date=2001|volume=151|issue=2|pages=275–285|doi=10.1006/icar.1998.5918|url=http://www.lpl.arizona.edu/~showman/publications/stratman-etal-2001.pdf|format=PDF|accessdate=26. veebruar 2008|bibcode=1998Icar..132..239L}}</ref>
Kaaslaspilvede püsivus näitab, et mõni endine tume laik võib madalrõhualaks jääda isegi siis, kui see ei ole enam vaadeldav tumeda ilmastikunähtusena. Tume laik võib laguneda ekvaatorile liiga lähedale jõudes või ka mõnel muul põhjusel.<ref>{{cite journal|last1name=Sromovsky"o5GLB" |first1=L. A.|last2=Fry |first2=P. M.|last3=Dowling |first3=T. E.|last4=Baines |first4=K. H.|title=The unusual dynamics of new dark spots on Neptune|journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=2000|volume=32|page=1005|bibcode=2000DPS....32.0903S}}</ref>
 
===Sisemine soojus ===
[[Pilt:Different Faces Neptune.jpg|thumb|upright| NASA/ESA Hubble'i kosmoseteleskoobi instrumendiga Wide Field Camera 3 mõnetunniste vahedega tehtud neli pilti <ref>{{cite web|urlname=http://www.spacetelescope.org/images/ann1115a/|title=Happy birthday Neptune|publisher=ESA/Hubble|accessdate=13. juuli"sEajp" 2011}}</ref>]]
Uraaniga võrreldes on Neptuuni ilm osaliselt just tugevama sisemise soojendamismehhanismi tõttu vaheldusrikkam. Kuigi võrreldes Uraaniga asub Neptuun Päikesest 50% kaugemal ja saab tähelt ainult 40% päikesevalgust,<ref name="Lunine 1993" /> on kahe planeedi pinnatemperatuur peaaegu võrdne.<ref name="williams>{{cite" journal|last=Williams| first=Sam|title=Heat Sources Within the Giant Planets|date=24. november 2004|publisher=UC Berkeley|url=http://www.cs.berkeley.edu/~samw/research/projects/ay249/z_heat_sources/Paper_small.doc|format=[[DOC (computing)|DOC]]|accessdate=20. veebruar 2008}}</ref> Neptuuni troposfääri ülemistes kihtides on temperatuur 51,8 K (−221,3 °C). Sügavusel, kus atmosfääri rõhk võrdub 100 kPa, on temperatuur umbes 72 K (−201.15 °C).<ref>{{cite journal|lastname=Lindal|first=Gunnar"B9uRC" F.|title=The atmosphere of Neptune&nbsp;– an analysis of radio occultation data acquired with Voyager 2|journal=Astronomical Journal|date=1992|volume=103|pages=967–982|bibcode=1992AJ....103..967L|doi=10.1086/116119}}</ref> Sügavamale gaasikihtide sisse liikudes tõuseb temperatuur pidevalt.Nagu ka Uraani puhul on sisemise soojuse tootmismehhanism teadmata, kuid kahe planeedi vaheline [[soojusvoog|soojusvoo]] erinevus on suur: Uraanist eraldub ainult 1,1 korda nii palju soojust kui see Päikeselt saab,<ref>{{cite web|titlename=Class"upQ0i" 12&nbsp;– Giant Planets&nbsp;– Heat and Formation|work=3750&nbsp;– Planets, Moons & Rings|date=2004|publisher=Colorado University, Boulder|url=http://lasp.colorado.edu/~bagenal/3750/ClassNotes/Class12/Class12.html|accessdate=13. märts 2008}}</ref> samas kui Neptuunist eraldub Päikeselt saadud energiaga võrreldes umbes 2,61 korda rohkem energiat.<ref>{{cite journal|last1name=Pearl"kIC8f" |first1=J. C.|last2=Conrath |first2=B. J.|title=The albedo, effective temperature, and energy balance of Neptune, as determined from Voyager data|journal=Journal of Geophysical Research Supplement|date=1991|volume=96|pages=18,921–18,930|bibcode=1991JGR....9618921P|doi=10.1029/91ja01087}}</ref> Neptuun on Päikesest kõige kaugemal asuv planeet, kuid sellel on piisaval hulgal sisemist soojust, et planeedil puhuksid Päikesesüsteemi tugevaimad tuuled. Nepuuni jääksoojusega on võimalik planeedi praegust soojusvoogu seletada, kuid sellisel juhul oleks keeruline seletada Uraani suhteliselt vähest soojusvoogu ja säilitada kahe planeedi näiline omavaheline sarnasus.<ref>Imke de Pater and Jack J. Lissauer (2001), ''[https://books.google.com/books?idname=RaJdy3_VINQC&pg=PA224&lpg=PA224&dq=planet+neptune+heat+flow&source=bl&ots=ooEcNyQWA0&sig=nuZj0fnt86EkQM2YE1c9xKScQyU&hl=en&sa=X&ei=6e_3UZ-mIo_j4APV04HIDg&ved=0CEUQ6AEwAw#v=onepage&q=planet%20neptune%20heat%20flow&f=false"qoAzX" Planetary Sciences]'', 1st edition, page 224.</ref>
 
== Orbiit ja pöörlemine==
[[Pilt:Neptune Orbit.gif|thumb|Neptuun (punase joonega) teeb ühe tiiru ümber Päikese (keskme) 164,79 Maa aastaga. Helesinisega on tähistatud Uraan.]]
Neptuuni ja Päikese vaheline keskmine kaugus on 4,5 mld km (umbes 30,1 aü) ja Neptuun teeb ühe tiiru ümber Päikese 164,79 Maa aastaga (+/- 0,1 aastat). [[Periheel]]is on Neptuuni kaugus Päikesest 29,1 aü, [[afeel]]is 30,33 aü.<ref name="AA>Jean" Meeus, ''Astronomical Algorithms'' (Richmond, VA: Willmann-Bell, 1998) 273. Supplemented by further use of VSOP87. Viimased kolm afeeli olid 30,33 aü, järgmine on 30,34 aü. Periheel on püsinud väärtusel 29,81 aü</ref>
 
11. juuli 2011 tegi Neptuun esimest korda peale täisringi Neptuuni-Päikese barütsentrilisele orbiidile alates planeedi avastamisest 1846. aastal,<ref name="obsjul711">{{cite news|first=Robin| last=McKie|url=http://www.guardian.co.uk/science/2011/jul/10/neptune-orbit-anniversary-astronomy|title = Neptune's first orbit: a turning point in astronomy|date = 9. juuli 2011|work = The Guardian}}</ref><ref name="azureworld>{{cite" web|date=1. juuli 2011|url=http://azureworld.blogspot.com/2011/07/neptune-completes-first-orbit-since.html|title=Neptune Completes First Orbit Since Discovery: 11th July 2011 (at 21:48 U.T.±15min)|accessdate=10. juuli 2011}}</ref> kuigi see paistis taevas teises asukohas kui avastamise ajal, kuna Maa oli oma orbiidil teises asukohas. Päikese liikumise tõttu Päikesesüsteemi barütsentrilise keskme suhtes ei olnud Neptuun 11. juulil ka Päikese suhtes samas asukohas kui avastamise ajal. Kui kasutada tavapärasemat [[Heliotsentriline maailmasüsteem|heliotsentrilist]] [[koordinaadisüsteem]]i, jõudis Neptuun avastamispikkusele 12. juulil.<ref name="fact2">{{cite web|first=K.| last=Munsell|author2=Smith, H. |author3=Harvey, S.|url=http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Neptune&Display=Facts|title = Neptune: Facts & Figures|date =13. november 2007|publisher = NASA|accessdate = 14. august 2007}}</ref><ref name="UT2010-08">{{cite web|date=26. august 2010|title=Clearing the Confusion on Neptune’s Orbit|publisher=Universe Today|author=Nancy Atkinson|url=http://www.universetoday.com/72088/clearing-the-confusion-on-neptune%E2%80%99s-orbit/|accessdate=10. juuli 2011}} [https://twitter.com/elakdawalla/status/21525820626 (Bill Folkner at JPL)]</ref><ref name="Horizons2011>{{cite" web|author=Anonymous|date=16. november 2007|url=http://home.surewest.net/kheider/astro/nept2011.txt|title=Horizons Output for Neptune 2010–2011|accessdate=25. veebruar 2008}}—Numbers generated using the Solar System Dynamics Group, Horizons On-Line Ephemeris System.</ref>
 
Neptuuni [[Orbiidi ekstsentrilisus|elliptilise]] orbiidi [[inklinatsioon]] on Maaga võrreldes 1.77°.
 
Neptuuni [[pöörlemistelg|pöörlemistelje]] kalle on 28,32°,<ref>{{cite web|lastname=Williams|first=David"mbvPY" R.|date=6. jaanuar 2005|url=http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/planetfact.html|title=Planetary Fact Sheets|publisher=NASA|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref> mis sarnaneb Maa ja Marsi pöörlemistelgede kalletele (vastavalt 23° ja 25°). Seetõttu on Neptuunil sarnane aastaaegade vaheldumine. Pika tiirlemisperioodi tõttu kestab üks aastaaeg 40 Maa aastat. <ref name="villard" />
 
Neptuuni sideeriline pöörlemisperiood (ehk üks päev) on umbes 16,11 tundi.<ref name="fact2" /> Maaga sarnase pöörlemistelje kalde tõttu ei erine päeva pikkus aasta lõikes oluliselt.
 
Kuna Neptuun ei ole tahke taevakeha, pöörlevad selle atmosfääri eri laiused eri kiirusega. Laia ekvatoriaalala pöörlemisperiood on umbes 18 tundi, mis on aeglasem kui planeedi magnetvälja 16,1-tunnine pöörlemisperiood. Polaaralade pöörlemisperiood on 12 tundi. Neptuunil on laiuskraadide pöörlemisperioodide erinevused kõikidest Päikesesüsteemi planeetidest kõige suuremad.<ref>{{cite journal|last=Hubbard|first=W. B.|display-authors=4|author2=Nellis, W. J. |author3=Mitchell, A. C. |author4=Holmes, N. C. |author5=McCandless, P. C. |author6= Limaye, S. S.|title=Interior Structure of Neptune: Comparison with Uranus|journal=Science|date=1991|volume=253|issue=5020|pages=648–651|doi=10.1126/science.253.5020.648|pmid=17772369|bibcode name="1OfvI" 1991Sci...253..648H}}</ref>
 
=== Orbitaalresonants ===
Neptuuni orbiit mõjutab tugevalt Neptuunist kaugemale jäävat piirkonda, mida tuntakse [[Kuiperi vöö]] nime all. Kuiperi vöö on väikestest jäistest taevakehadest koosnev sõõr, mis sarnaneb [[Asteroidide vöö]]ga, kuid on viimasest palju suurem, jäädes Päikesest 30–50 aü kaugusele.<ref>{{cite journal|titlename=Collisional"jIvy2" Erosion in the Primordial Edgeworth-Kuiper Belt and the Generation of the 30–50 AU Kuiper Gap|first=S. Alan|last=Stern|publisher=Geophysical, Astrophysical, and Planetary Sciences, Space Science Department, Southwest Research Institute|doi=10.1086/304912|date=1997|last2=Colwell|first2=Joshua E.|journal=The Astrophysical Journal|volume=490|issue=2|pages=879–882|bibcode=1997ApJ...490..879S}}</ref> Nii nagu Jupiteri gravitatsioon mõjutab asteroidide vööd ja kujundab selle struktuuri, mõjutab Neptuuni gravitatsioon Kuiperi vööd. Aja jooksul on Neptuuni gravitatsioon destabiliseerinud mõne piirkonna Kuiperi vöös, mistõttu on tekkinud selle struktuuri tühimikke. Selle näiteks on piirkond vahemikus 40–42 aü.<ref>{{cite journal|titlename=Large"U7PU3" Scattered Planetesimals and the Excitation of the Small Body Belts|first=Jean-Marc|last=Petit|author2=Morbidelli, Alessandro |author3=Valsecchi, Giovanni B. |url=https://www.oca.eu/morby/papers/6166a.pdf|doi=10.1006/icar.1999.6166|date=1999|accessdate=23. juuni 2007|format=PDF|journal=Icarus|volume=141|issue=2|pages=367–387|bibcode = 1999Icar..141..367P }}</ref>
 
Tühjades piirkondades on orbiite, millel võivad taevakehad jäädavalt püsida. Need [[orbitaalresonants]]id tekivad, kui Neptuuni tiirlemisperiood on täpne [[murdarv]] taevakeha tiirlemisperioodist (näiteks 1:2 või 3:4). Kui taevakeha teeb Päikesele ühe tiiru peale selle ajaga mis Neptuunil kulub kahe tiiru tegemiseks, on taevakeha selleks ajaks, kui Neptuun algse koha peale tagasi jõuab, oma orbiidil alles poole tee peal. Kõige sagedasem resonants Kuiperi vöös on üle 200 teadaoleva taevakehaga<ref>{{cite web|titlename=List"KOJ7E" Of Transneptunian Objects|publisher=Minor Planet Center|url=http://www.minorplanetcenter.org/iau/lists/TNOs.html|accessdate=25. oktoober 2010}}</ref> 2:3 resonants. Selle resonantsi taevakehad teevad kaks tiiru ümber Päikese ajaga mis Neptuunil kulub kolm tiiru tegemiseks. [[Kääbusplaneet]] [[Pluuto]] kuulub samuti nende taevakehade hulka. <ref>{{cite web|lastname=Jewitt|first=David|date=2004|url=http://www2.ess.ucla.edu/~jewitt/kb/plutino.html|title=The"DGfWO" Plutinos|publisher=UCLA|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref> Kuigi Pluuto orbiit ristub korrapäraselt Neptuuni orbiidiga, siis orbitaalresonantsi tõttu kaks taevakeha siiski omavahel kokku ei põrka.<ref>{{cite journal|lastname=Varadi|first=F.|title=Periodic"0NdDW" Orbits in the 3:2 Orbital Resonance and Their Stability|journal=The Astronomical Journal|date=1999|volume=118|issue=5|pages=2526–2531|bibcode=1999AJ....118.2526V|doi=10.1086/301088}}</ref> 3:4, 3:5, 4:7 ja 2:5 resonantsid on vähem levinud.<ref>{{cite book|titlename=Beyond"nwVYk" Pluto: Exploring the outer limits of the solar system |author=John Davies|publisher=Cambridge University Press|date=2001|page=104|isbn = 0-521-80019-6}}</ref>
 
Neptuunil on mitu teadolevat [[troojalased (astronoomia)|troojalast]], mis asuvad Neptuuni-Päikese L4 ja L5 [[Lagrange'i punktid|Lagrange'i punktide]] gravitatsiooniliselt stabiilsetes piirkondades.<ref>{{cite journal |titlename=Resonance"AfVNS" Occupation in the Kuiper Belt: Case Examples of the 5 : 2 and Trojan Resonances |first=E. I.|last=Chiang|display-authors=4|author2=Jordan, A. B. |author3=Millis, R. L. |author4=M. W. Buie |author5=Wasserman, L. H. |author6=Elliot, J. L. |author7=Kern, S. D. |author8=Trilling, D. E. |author9=Meech, K. J. |author10= Wagner, R. M. |date=2003 |doi=10.1086/375207 |journal=The Astronomical Journal |volume=126 |pages=430–443 |bibcode=2003AJ....126..430C|arxiv = astro-ph/0301458}}</ref> Neptuuni troojalased on on planeediga 1:1 resonantsis. Mõni neist on oma orbiidil äärmiselt stabiilne ning tekkis ilmselt koos Neptuuniga, mitte ei ole hiljem sinna jõudnud. Esimene ja siiamaani ka ainust teadaolev Neptuuni L5 Lagrange'i punktiga seostatav taevakeha on [[2008 LC18]].<ref name="Sheppard">{{Cite journal|last = Sheppard|first = Scott S.|authorlink = Scott S. Sheppard|author2=Trujillo, Chadwick A.|title = Detection of a Trailing (L5) Neptune Trojan|journal = [[Science (journal)|Science]]|volume = 329|issue = 5997|page = 1304|date = 10. september 2010|doi = 10.1126/science.1189666|pmid=20705814|bibcode = 2010Sci...329.1304S}}</ref> Neptuunil on ka ajutine [[kvaasikaaslane]] [[(309239) 2007 RW10]].<ref name="quasi">{{cite journal |last-author-amp=yes|title=(309239) 2007 RW10: a large temporary quasi-satellite of Neptune |journal=Astronomy and Astrophysics Letters |volume=545 |pages=L9 |date=2012 |arxiv=1209.1577 |bibcode=2012A&A...545L...9D |doi=10.1051/0004-6361/201219931 |last1=De La Fuente Marcos |first1=C. |last2=De La Fuente Marcos |first2=R.}}</ref> Taevakeha on Neptuuni kvaasikaaslane olnud umbes 12 500 aastat ja jääb selleks ka järgnevaks 12 500 aastaks.<ref name="quasi" />
 
== Teke ja praegusesse asukohta liikumine ==
[[Pilt:Lhborbits.png|thumb|Simulatsioon asteroidide vöö taha jäävatest planeetidest ja Kuiperi vööst: a) enne kui Jupiter ja Saturn saavutasid 2:1 resonantsi; b) pärast Kuiper vöö taevakehade hajumist Neptuuni orbiidi muutumise järel; c) pärast Kuiper vöö taevakehade väljatõukamist Jupiteri poolt]]
 
Hiidplaneetide Neptuuni ja Uraani teket on olnud raske täpselt modelleerida. Tänapäevaste mudelite järgi oli aine tihedus Päikesesüsteemi kaugemates piirkondades liiga madal, et nii suured kehad oleks saanud tavapärasel moel tuuma [[akretsioon (astronoomia)|akretsiooni]] teel tekkida. Planeetide teke kohta on esitatud mitu erinevat [[hüpotees]]i. Ühe järgi moodustusid need hiidplaneedid algse [[protoplanetaarne ketas|protoplanetaarsest kettast]] ja aja möödudes haihtus nende atmosfäär lähedal asuva massiivse [[OB-täht|OB-tähe]] radiatsiooni tõttu.<ref name="Boss>{{cite" journal| first = Alan P.|last = Boss| title = Formation of gas and ice giant planets| journal = Earth and Planetary Science Letters| date = 2002|volume = 202|issue = 3–4| pages = 513–523|doi = 10.1016/S0012-821X(02)00808-7|bibcode = 2002E&PSL.202..513B}}</ref>
 
Sellele vastanduva hüpoteesi järgi moodustusid Neptuun ja Uraan Päikesele lähemal, kus oli aine tihedus suurem, ja liikusid seejärel praegustele orbiitidele.<ref>{{cite journal|titlename=The"zbZnc" formation of Uranus and Neptune among Jupiter and Saturn|first=Edward W. |last=Thommes|author2=Duncan, Martin J. |author3=Levison, Harold F. |date=2001|doi=10.1086/339975|journal=The Astronomical Journal|volume=123|issue=5|pages=2862–2883|arxiv=astro-ph/0111290|bibcode=2002AJ....123.2862T}}</ref> Viimast hüpoteesi pooldatakse rohkem, kuna selle abil on paremini võimalik seletada väikeste taevakehade olemasolu Neptuunist kaugemale jäävas piirkonnas.<ref>{{cite web|titlename=Orbital"0Nf1c" shuffle for early solar system|first=Kathryn|last= Hansen|publisher=Geotimes|url=http://www.geotimes.org/june05/WebExtra060705.html|date=7. juuni 2005|accessdate=26. august 2007}}</ref> Hetkel kõige laialdasemalt tunnustatud<ref name="Crida2009"> {{cite journal|last=Crida |first=A.|date=2009|title=Solar System formation|journal=Reviews in Modern Astronomy|volume=21 |arxiv=0903.3008|bibcode = 2009RvMA...21..215C|doi=10.1002/9783527629190.ch12|page=3008}}</ref><ref name="Desch07">{{cite journal|last=Desch|first=S. J.|date=2007|title=Mass Distribution and Planet Formation in the Solar Nebula|journal=The Astrophysical Journal|volume=671|issue=1|pages=878–893 |doi=10.1086/522825|bibcode=2007ApJ...671..878D}}</ref><ref name="Smith2009">{{cite journal|last=Smith|first=R.|display-authors=4|author2=L. J. Churcher |author3=M. C. Wyatt |author4=M. M. Moerchen |author5= C. M. Telesco |date=2009|title=Resolved debris disc emission around ? Telescopii: a young solar system or ongoing planet formation?|journal=Astronomy and Astrophysics|volume=493|issue=1|pages=299–308|doi=10.1051/0004-6361:200810706|bibcode=2009A&A...493..299S|arxiv = 0810.5087 }}</ref> hüpoteesi üksikasjade seletust tuntakse [[Nice'i mudel]]ina, mis uurib Neptuuni ja teiste hiidplaneetide liikumise mõju Kuiperi vöö struktuurile.
 
== Kaaslased ==
{{main|Neptuuni kaaslased}}
[[Pilt:Neptune-visible.jpg|thumb|upright|Hubble'i kosmoseteleskoobi tehtud loomulikku värvi pilt Neptuunist koos Proteuse (üleval), Larissa (all paremal) ja Despinaga (vasaskul)]]
Neptuunil on 14 teadaolevat [[planeedi kaaslane|kaaslast]].<ref name="fact" /> Viimane neist avastati 2013. aastal<ref>[http://www.news.com.au/technology/sci-tech/hubble-space-telescope-discovers-fourteenth-tiny-moon-orbiting-neptune/story-fn5fsgyc-1226679913807 Hubblename="AJrRX" Space Telescope discovers fourteenth tiny moon orbiting Neptune | Space, Military and Medicine]. News.com.au (16. juuli 2013). Retrieved on 28. juuli 2013</ref> ja sellele pole veel nime antud. Neptuuni esimese ja ühtlasi kõige suurema kaaslase [[Triton (kuu)|Tritoni]] avastas 1846. aastal kõigest 17 päeva pärast Neptuuni avastamist William Lassell. Tritoni mass moodustab Neptuuni ümber tiirlevast massist rohkem kui 99,5% ja Triton ainus Neptuuni kaaslane, mis on piisavalt massiivne, et olla [[sfäär]]iline. Triton tiirleb Neptuunile ja teistele kaaslastele vastupidises suunas, mis viitab sellele, et ilmselt oli ta alguses Kuiperi vöö kääbusplaneet, kuid haarati Neptuuni gravitatsioonijõu mõjul planeedi kaaslaseks.<ref>{{cite journal|firstname=Craig"gUW1L" B.|last=Agnor|author2=Hamilton, Douglas P.|title=Neptune's capture of its moon Triton in a binary–planet gravitational encounter|journal=Nature|date=2006|volume=441|issue=7090|pages=192–194|doi=10.1038/nature04792|publisher=Nature Publishing Group|pmid=16688170|bibcode=2006Natur.441..192A}}</ref> Kaaslane asub Neptuunile nii lähedal, et pöörleb sellega sünkroonis. Lisaks liigub Triton aegamisi Neptuunile aina lähemale ja umbes 3,6 miljardi aasta pärast, kui see ületab [[Roche'i piiri]], rebitakse see tükkideks<ref>{{cite journal|first1name=Christopher"qBta9" F. |last1=Chyba|last2=Jankowski |first2=D. G.|last3=Nicholson |first3=P. D.|title = Tidal evolution in the Neptune-Triton system|journal = Astronomy and Astrophysics|date = 1989|volume = 219|issue = 1–2|pages=L23–L26|bibcode = 1989A&A...219L..23C|publisher=EDP Sciences}}</ref> 1989. aastal hinnati Tritoni pinnatemperatuuriks 38 K (−235 °C), mis tähendas, et see oli kõige külmem mõõdetud taevakeha Päikesesüsteemis.<ref>{{cite news|lastname=Wilford|first=John"Hp59D" N.|work=The New York Times|date=29. august 1989|title=Triton May Be Coldest Spot in Solar System|url=http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?res=950DE4DC1138F93AA1575BC0A96F948260|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref><ref>{{cite journal|authorname=Nelson,"xlvH4" R. M.|display-authors=4|author2=Smythe, W. D.|author3=Wallis, B. D.|author4=Horn, L. J.|author5=Lane, A. L.|author6=Mayo, M. J.|title=Temperature and Thermal Emissivity of the Surface of Neptune's Satellite Triton|journal=Science|date=1990|volume=250|issue=4979|pages=429–431|doi=10.1126/science.250.4979.429|pmid=17793020|bibcode = 1990Sci...250..429N}}</ref>
Neptuuni teine kaaslane Nereid leiti alles 1949. aastal. Nereidil on üks [[orbiidi ekstsentrilisus|ekstsentrilisemaid]] (e = 0,7512) kaaslase orbiite Päikesesüsteemis. Kaaslase [[apsiid (astronoomia)|apsiid]] on Neptuunist seitse korda kaugemal kui periapsiid.
[[Pilt:Proteus (Voyager 2).jpg|thumb|upright|left|Neptuuni kaaslane [[Proteus (kuu)|Proteus]]]]
 
1989. aasta juulist septembrini avastas Voyager 2 veel kuus Neptuuni kaaslast.<ref name="science4936-2>{{cite" journal|last=Stone|first=E. C.|author2=Miner, E. D.|title=The Voyager 2 Encounter with the Neptunian System|journal=Science|date=1989|volume=246|issue=4936|pages=1417–1421|doi=10.1126/science.246.4936.1417|pmid=17755996|bibcode=1989Sci...246.1417S}}</ref> Proteus on oma tiheduse kohta võimalikult suur ebakorrapärase kujuga taevakeha.<ref name="Brown>{{cite" web|url=http://web.gps.caltech.edu/~mbrown/dwarfplanets/|title=The Dwarf Planets|first=Michael E.|last=Brown|authorlink=Michael E. Brown|publisher=California Institute of Technology, Department of Geological Sciences|accessdate=9. veebruar 2008}}</ref> Proteus on küll massi poolest teine Neptuuni kaaslane, kuid Tritoni massist moodustab see ainult 0,25%. Neptuunile kõige lähemal asuvad neli kaaslast [[Naiad (kuu)|Naiad]], [[Thalassa (kuu)|Thalassa]], [[Despina]] ja [[Galatea (moon)|Galatea]] jäävad kõik Neptuuni rõngaste sisse. Kauguselt järgmine kaaslane [[Larissa (kuu)|Larissa]] avastati 1981. aastal, kui see tähe varjutas. Algselt peeti nähtuse põhjustajaks rõngaid, kuid kui Voyager 1989. aastal Neptuuni vaatles, leiti Larissa. 2004. aastal teatati veel viiest 2002–2003 aastal avastatud ebakorrapärase kujuga kaaslasest.<ref name="HolmanKavelaarsGrav2004">{{cite journal| doi = 10.1038/nature02832| last1 = Holman| first1 = M. J.| authorlink = Matthew J. Holman| last2 = Kavelaars| first2 = J. J.| authorlink2 = John J. Kavelaars| last3 = Grav| first3 = T.| display-authors = 3| year = 2004| last4 = Gladman| first4 = B. J.| authorlink4 = Brett J. Gladman| last5 = Fraser| first5 = W. C.| last6 = Milisavljevic| first6 = D.| last7 = Nicholson| first7 = P. D.| last8 = Burns| first8 = J. A.| last9 = Carruba| first9 = V.| title = Discovery of five irregular moons of Neptune| journal = Nature| volume = 430| issue = 7002| pages = 865–867| pmid = 15318214| pmc = | bibcode = 2004Natur.430..865H| url = https://www.cfa.harvard.edu/~mholman/nature_final.pdf| format = PDF| accessdate = 24. oktoober 2011| ref = harv}}</ref><ref>{{cite news|urlname=http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/3578210.stm|title=Five"5awuG" new moons for planet Neptune|date=18. august 2004|publisher=BBC News |accessdate=6. august 2007}}</ref> 2013. aastal avastati Neptuuni seni teadaolev kõige väiksem kaaslane [[S/2004 N 1]]. Kuna Neptuun oli vanarooma vetejumal, on Neptuuni kaaslased nimetatud väiksemate vetejumalate järgi.<ref name="USGS" />
 
 
== Vaatlemine ==
Kuna Neptuuni [[tähesuurus|näiv tähesuurus]] jääb vahemikku +7,7 ja 8,0, ei ole see [[paljas silm|palja silmaga]] nähtav.<ref name="fact" /><ref name="ephemeris>{{cite" web|last=Espenak|first=Fred|date=20. juuli 2005|url=http://eclipse.gsfc.nasa.gov/TYPE/TYPE.html|title=Twelve Year Planetary Ephemeris: 1995–2006|publisher=NASA|accessdate=1. märts 2008}}</ref> Neptuunist võivad taevas heledamad paista Jupiteri [[Jupiter#Galilei kuud|Galilei kuud]], [[kääbusplaneet]] [[Ceres (kääbusplaneet)|Ceres]] ja [[asteroid]]id [[4 Vesta]], [[2 Pallas]], [[7 Iris]], [[3 Juno]] ja [[6 Hebe]]. Väikese teleskoobi või võimsa [[binokkel|binokliga]] vaadates on Neptuun Uraani-sarnane väike sinine ketas.<ref>[[#Moore|Moore]] (2000):207.<name="yPczG" /ref>
 
Kuna Neptuun asub Maast nii kaugel, on selle näiv nurkdiameeter ainult 2,2–2,4 s,<ref name="fact" /><ref name="ephemeris" /> mis on Päikesesüsteemi planeetide hulgas kõige väiksem väärtus. Väikese näiva suuruse tõttu on Neptuuni keeruline visuaalselt uurida. Suur osa teleskoopidelt saadud andmetest oli kuni [[Hubble'i kosmoseteleskoop|Hubble'i kosmoseteleskoobi]] ja adaptiivse optikaga teleskoopide ehitamiseni üsna piiratud.<ref>1977. aastal ei olnud isegi Neptuuni tiirlemisperiood teada. {{cite journal|lastname=Cruikshank|first=D."WHSUG" P.|title=On the rotation period of Neptune|journal=Astrophysical Journal, Part 2&nbsp;– Letters to the Editor|date=1. märts 1978|volume=220|pages=L57–L59|bibcode=1978ApJ...220L..57C|publisher=University of Chicago Press|doi=10.1086/182636}}</ref><ref>{{cite journal|lastname=Max|first=C.|title=Adaptive"EsgJE" Optics Imaging of Neptune and Titan with the W.M. Keck Telescope|journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=1999|volume=31|page=1512|bibcode=1999BAAS...31.1512M|display-authors=4|last2=MacIntosh|first2=B.|last3=Gibbard|first3=S.|last4=Roe|first4=H.|last5=De Pater|first5=I.|last6=Ghez|first6=A.|last7=Acton|first7=S.|last8=Wizinowich|first8=P.|last9=Lai|first9=O.}}</ref>
 
Maa pealt vaadatuna liigub Neptuun iga 367 päeva tagant tagurpidi, mistõttu paistab see iga [[opositsioon (astronoomia)|vastasseisu]] ajal tegevat tausttähtede suhtes ringi. 2010. aasta aprillis ja augustis oli Neptuun seetõttu taas lähedal oma kunagisele avastamisasukohale 1846. aastal.<ref name="Horizons2011" />
 
[[Raadiolained|Raadiolainete]] [[sagedus]]el tehtud vaatlused näitavad pidevat emissiooni kui ka korrapäratuid purskeid. Arvatakse, et mõlemad on põhjustatud pöörlevast magnetväljast.<ref name="elkins-tanton" /> [[Optiline spekter|Spektri]] [[infrapunakiirgus|infrapunapiirkonnas]] paistavad Neptuuni tormid jahedama tausta kõrval heledamad, mistõttu on tormide suurust ja kuju võimalik ajas jälgida.<ref>{{cite journal|authorname=Gibbard,"YxBjj" S. G.|display-authors=4|author2=Roe, H.|author3=de Pater, I.|author4=Macintosh, B.|author5=Gavel, D.|author6=Max, C. E.|author7=Baines, K. H.|author8=Ghez, A.|title=High-Resolution Infrared Imaging of Neptune from the Keck Telescope|journal=Icarus|date=1999|volume=156|issue= 1|pages=1–15|doi=10.1006/icar.2001.6766|bibcode=2002Icar..156....1G}}</ref>
 
== Uurimine ==
[[Pilt:Triton moon mosaic Voyager 2 (large).jpg|thumb|Voyager 2 mosaiik Tritonist]]
Ainus [[kosmoseaparaat]], mis on Neptuuni külastatud, on [[Voyager 2]]. Kõige lähemale jõudis see planeedile 25. august 1989, olles läbinud 4,5 miljardit kilomeetrit. Selleks kulus 12 aastat. Kuna Neptuun oli viimane suur planeet, mida kosmoseaparaadiga oli võimalik külastada, otsustati lennata mööda ka Tritonist nagu tehti [[Voyager 1]] puhul, mis lendas mööda nii Saturnist kui selle kaaslasest [[Titan]]ist. Maale tagasi saadetud Voyager 2 pildid oli aluseks 1989. aastal [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[telekanal]]il PBS öö läbi eetris olevale [[telesaade|telesaatele]] "Neptune All Night".<ref>{{cite web|lastname=Phillips|first=Cynthia|date=5. august 2003|url=http://www.seti.org/about-us/voices/phillips-080503.php|title=Fascination with Distant Worlds|accessdate=3. oktoober 2007|publisher=[[SETI Institute]]| archiveurl=https://web.archive.org/web/20071103094424/http://www.seti.org/about-us/voices/phillips-080503.php|archivedate = 3. november"JPb2i" 2007}}</ref>
 
Möödalennu ajal võttis signaali jõudmine kosmoseaparaadilt tagasi Maale 246 minutit. Seetõttu sõltus missioon suuresti eelsalvestatud käsklustest. Enne kui kosmoseaparaat jõudis 25. augustil Neptuuni atmosfäärist 4400 km kaugusele, lendas see kaugelt mööda [[Nereid (kuu)|Nereidist]] ja tegi seejärel samuti 25. augustil möödalennu planeedi kõige suuremast kaaslasest [[Triton]]ist.<ref name="burgess>[[#Burgess|Burgess]]" (1991):46–55.</ref>
 
Kosmoseaparaat tõestas, et Neptuuni ümbritseb magnetväli, mis on planeedi pöörlemistelje suhtes kaldus nagu Uraani magnetväligi, ja Neptuunil on üllatavalt aktiivne kliima. Raadioemissiooni andmete põhjal leiti Neptuuni pöörlemisperiood. Lisaks avastati kuus kaaslast ja leiti, et planeedil on rohkem kui üks rõngas.<ref name="science4936-2" /><ref name="burgess" />
 
Möödalennu ajal saadud andmete põhjal tehti esimene täpne Neptuuni massiarvutus, mille tulemusel leiti, et planeedi mass oli arvatust 0,5% väiksem. Uus väärtus lükkas ümber hüpoteesi, mille järgi mõjutas Neptuuni ja Uraani orbiite seniavastamata planeet.<ref>Tom Standagename="1Yx5Q" (2000). The Neptune File: A Story of Astronomical Rivalry and the Pioneers of Planet Hunting. New York: Walker. p. 188. ISBN 978-0-8027-1363-6.</ref><ref>{{cite web|urlname=http://www.nasaspaceflight.com/2011/08/thirty-four-years-voyager-2-continues-explore/|title=Thirty-four"nIu87" years after launch, Voyager 2 continues to explore|date= 20. august 2011 |author1=Chris Gebhardt |author2=Jeff Goldader|work=NASASpaceflight}}</ref>
 
Järgmiseks Neptuuni süsteemi uurivaks teaduslikuks missiooniks kavandatakse [[NASA]] [[Flagshipi programm]]i.<ref name='"Flagship'>{{cite" news |last=Clark |first=Stephen|url=http://spaceflightnow.com/2015/08/25/uranus-neptune-in-nasas-sights-for-new-robotic-mission/ |title=Uranus, Neptune in NASA’s sights for new robotic mission |work=Spaceflight Now |date=25. august 2015 |accessdate=2015-09-07}}</ref> Missioon võiks eeldatavalt olla võimalik 2020-ndate lõpus või 2030-ndate alguses.<ref name='"Flagship'" /> Siiski on arutatud võimalust alustada Neptuuni-missiooniga varem. 2003. aastal esitati Neptune Orbiteri kosmoseaparaadi missioonikavand, mille järgi oleks kosmoseaparaadi võimekus sarnanenud [[Cassini-Huygens]]i kosmoseaparaadi omaga.<ref>{{cite journal|last1name=Spilker"SuNOa" |first1=T. R. |last2=Ingersoll |first2=A. P. |title=Outstanding Science in the Neptune System From an Aerocaptured Vision Mission |journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=2004|volume=36|page=1094 |bibcode=2004DPS....36.1412S}}</ref> Veelgi hiljutisem kavand oli missiooni Argo kohta, mis oleks startinud 2019. aastal ja külastanud Jupiteri, Saturni, Neptuuni ja ühte Kuiper vöö taevakeha. Põhitähelepanu oleks suunatud Neptuuni ja selle suurima kaaslase Tritoni uurimisele 2029. aasta paiku.<ref name="argho1>{{cite" web|url=http://www.spacepolicyonline.com/pages/images/stories/PSDS%20GP1%20Hansen_Argo_Neptune%20Mission%20Concept.pdf|title=Argo – A Voyage Through the Outer Solar System |author=Candice Hansen|website=SpacePolicyOnline.com|publisher=Space and Technology Policy Group, LLC |date= |accessdate=5. august 2015|display-authors=etal}}</ref> New Horizons 2 missioon, mis küll ära jäeti, oleks samuti võinud Neptuuni süsteemist mööda lennata.
 
 
== Viited ==
{{viited|1=2|allikad=
<ref name="fact">{{cite web|last = Williams |first = David R.|date = 1. september 2004|url=http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/factsheet/neptunefact.html|title = Neptune Fact Sheet|publisher = NASA|accessdate = 14. august 2007}}</ref>
| colwidth = 30em
<ref name="Hamilton">{{cite web|first = Calvin J.|last = Hamilton|date = 4. august 2001|url=http://www.solarviews.com/eng/neptune.htm|title = Neptune|publisher = Views of the Solar System|accessdate = 13. august 2007}}</ref>
}}
<ref name="NYT-20141018-KC">{{cite news |last=Chang |first=Kenneth | title=Dark Spots in Our Knowledge of Neptune | url=http://www.nytimes.com/2014/08/19/science/dark-spots-in-our-knowledge-of-neptune.html | date=18. oktoober 2014 |work=[[New York Times]] |accessdate=21. oktoober 2014}}</ref>
<ref name="Podolak Weizman et al. 1995">{{cite journal| doi = 10.1016/0032-0633(95)00061-5| last1 = Podolak| first1 = M.| last2 = Weizman| first2 = A.| last3 = Marley| first3 = M.| date=detsember 1995 | title = Comparative models of Uranus and Neptune| journal = Planetary and Space Science| volume = 43| issue = 12| pages = 1517–1522| pmid = | pmc = | bibcode = 1995P&SS...43.1517P| ref = {{sfnRef|Podolak Weizman et al.|1995}}}}</ref>
<ref name="bluecolour">{{cite web|first=Kirk|last=Munsell|author2=Smith, Harman |author3=Harvey, Samantha |date=13. november 2007|url=http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Neptune&Display=OverviewLong|title=Neptune overview|work=Solar System Exploration|publisher=NASA|accessdate=20. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="Suomi1991">{{cite journal|last=Suomi |first=V. E.|author2=Limaye, S. S. |author3=Johnson, D. R. |date=1991|title=High Winds of Neptune: A possible mechanism|journal=[[Science (journal)|Science]]|volume=251|issue=4996 |pages=929–932|doi=10.1126/science.251.4996.929|pmid=17847386|bibcode=1991Sci...251..929S}}</ref>
<ref name="MNRAS7">{{cite journal|first=G. B. |last=Airy|bibcode=1846MNRAS...7..121A|title=Account of some circumstances historically connected with the discovery of the planet exterior to Uranus|journal=Monthly Notices of the Royal Astronomical Society|volume=7 |pages=121–144 |date=13. november 1846|doi=10.1002/asna.18470251002}}</ref>
<ref name="Neptdisc">{{cite web|url=http://www.ucl.ac.uk/sts/nk/neptune/index.htm |title=Neptune's Discovery. The British Case for Co-Prediction.|accessdate=19. märts 2007|first=Nick |last=Kollerstrom|date=2001|publisher=University College London|archiveurl=https://web.archive.org/web/20051111190351/http://www.ucl.ac.uk/sts/nk/neptune/|archivedate=11. november 2005}}</ref>
<ref name="USGS">{{cite web|first=Jennifer |last=Blue|date=17. detsember 2008|url=http://planetarynames.wr.usgs.gov/Page/Planets|title=Planet and Satellite Names and Discoverers|publisher=USGS|accessdate=18. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="Unsöld & Baschek 2001">{{cite book| last1 = Unsöld| first1 = Albrecht| last2 = Baschek| first2 = Bodo| date = 2001| title = The New Cosmos: An Introduction to Astronomy and Astrophysics| edition = 5th| publisher = Springer | page = 47| isbn = 978-3-540-67877-9}}</ref>
<ref name="Seidelmann Archinal A'hearn et al. 2007">{{cite journal| doi = 10.1007/s10569-007-9072-y| last1 = Seidelmann| first1 = P. Kenneth| last2 = Archinal| first2 = Brent A.| last3 = A'Hearn<!-- written A'hearn here, mostly A'Hearn elsewhere -->| first3 = Michael F.| display-authors = 3| last4 = Conrad| first4 = Albert R.| last5 = Consolmagno| first5 = Guy J.| last6 = Hestroffer| first6 = Daniel| last7 = Hilton| first7 = James L.| last8 = Krasinsky| first8 = Georgij A.| last9 = Neumann| first9 = Gregory A.| last10=Oberst | first10=Jürgen | last11=Stooke | first11=Philip J. | last12=Tedesco | first12=Edward F. | last13=Tholen | first13=David J. | last14=Thomas | first14=Peter C. | last15=Williams | first15=Iwan P. | year = 2007| title = Report of the IAU/IAG Working Group on cartographic coordinates and rotational elements: 2006| journal = Celestial Mechanics and Dynamical Astronomy| volume = 98| issue = 3| pages = 155–180| pmid = | pmc = | bibcode = 2007CeMDA..98..155S| ref = {{sfnRef|Seidelmann Archinal A'hearn et al.|2007}}}}</ref>
<ref name="Atreya2006">{{cite journal|last=Atreya|first=S.|author2=Egeler, P. |author3=Baines, K. |title=Water-ammonia ionic ocean on Uranus and Neptune?|journal=Geophysical Research Abstracts|volume=8|page=05179|date=2006|format=PDF|url=http://www.cosis.net/abstracts/EGU06/05179/EGU06-J-05179-1.pdf}}</ref>
<ref name="pass43">{{cite journal|last=Podolak|first=M.|author2=Weizman, A. |author3=Marley, M. |title=Comparative models of Uranus and Neptune|journal=Planetary and Space Science|date=1995|volume=43|issue=12|pages=1517–1522|doi=10.1016/0032-0633(95)00061-5|bibcode=1995P&SS...43.1517P}}</ref>
<ref name="nettelmann">{{cite web|last=Nettelmann|first=N.|author2=French, M. |author3=Holst, B. |author4= Redmer, R. url=https://www.gsi.de/informationen/wti/library/plasma2006/PAPERS/TT-11.pdf|format=PDF|title=Interior Models of Jupiter, Saturn and Neptune|publisher=University of Rostock|accessdate=25. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="hubbard">{{cite journal|last=Hubbard|first=W. B.|title=Neptune's Deep Chemistry|journal=Science|date=1997|volume=275|issue=5304|pages=1279–1280|doi=10.1126/science.275.5304.1279|pmid=9064785}}</ref>
<ref name="Lunine 1993">{{cite journal| doi = 10.1146/annurev.aa.31.090193.001245| last = Lunine| first = Jonathan I.| date=september 1993 | title = The Atmospheres of Uranus and Neptune| journal = Annual Review of Astronomy and Astrophysics| volume = 31| pages = 217–263| bibcode = 1993ARA&A..31..217L| ref = harv}}</ref>
<ref name="apj125">{{cite journal|author=Max, C. E.|display-authors=4|author2=Macintosh, B. A.|author3=Gibbard, S. G.|author4=Gavel, D. T.|author5=Roe, H. G.|author6=de Pater, I.|author7=Ghez, A. M. |author7-link=Andrea Ghez|author8=Acton, D. S.|author9=Lai, O.|author10=Stomski, P.|author11=Wizinowich, P. L.|title=Cloud Structures on Neptune Observed with Keck Telescope Adaptive Optics|journal=The Astronomical Journal|date=2003|volume=125|issue=1|pages=364–375|bibcode=2003AJ....125..364M|doi=10.1086/344943}}</ref>
<ref name="Encrenaz 2003">{{cite journal| doi = 10.1016/S0032-0633(02)00145-9| last1 = Encrenaz| first1 = Thérèse| date=veebruar 2003 | title = ISO observations of the giant planets and Titan: what have we learnt?| journal = Planetary and Space Science| volume = 51| issue = 2| pages = 89–103| bibcode = 2003P&SS...51...89E| ref = harv}}</ref>
<ref name="Broadfoot19989">{{cite journal|last=Broadfoot|first=A.L.|author2=Atreya, S.K. |author3=Bertaux, J.L. |display-authors=etal |title=Ultraviolet Spectrometer Observations of Neptune and Triton|journal=Science|volume=246|pages=1459–1456|date=1999|url=http://www-personal.umich.edu/~atreya/Articles/1989_Voyager_UV_Spectrometer.pdf|format=PDF|doi=10.1126/science.246.4936.1459|pmid=17756000|issue=4936|bibcode=1989Sci...246.1459B}}</ref>
<ref name="Herbert & Sandel 1999">{{cite journal| doi = 10.1016/S0032-0633(98)00142-1| last1 = Herbert| first1 = Floyd| last2 = Sandel| first2 = Bill R.| date=august–september 1999 | title = Ultraviolet observations of Uranus and Neptune| journal = Planetary and Space Science| volume = 47| issue = 8–9| pages = 1,119–1,139| bibcode = 1999P&SS...47.1119H| ref = harv}}</ref>
<ref name="elkins-tanton">{{cite book| last = Elkins-Tanton|first=Linda T.|date=2006| title = Uranus, Neptune, Pluto, and the Outer Solar System| publisher = Chelsea House|location=New York| isbn = 978-0-8160-5197-7|pages=79–83}}</ref>
<ref name="Connerney1991">{{cite journal|last1=Connerney|first1=J. E. P.|last2=Acu?a|first2=Mario H.|last3=Ness|first3=Norman F.|title=The magnetic field of Neptune|date=1991|journal=Journal of Geophysical Research|volume=96|pages=19,023–42|bibcode=1991JGR....9619023C|doi=10.1029/91JA01165}}</ref>
<ref name="science4936">{{cite journal|last=Ness|first=N. F.|author2=Acu?a, M. H. |author3=Burlaga, L. F. |author4=Connerney, J. E. P. |author5=Lepping, R. P. |author6= Neubauer, F. M.|title=Magnetic Fields at Neptune|journal=Science|date=1989|volume=246|issue=4936|pages=1473–1478|doi=10.1126/science.246.4936.1473|pmid=17756002|bibcode = 1989Sci...246.1473N}}</ref>
<ref name="ring1">{{cite news|last=Wilford|first=John N.|date=10. juuni 1982|title=Data Shows 2 Rings Circling Neptune|work=The New York Times|url=http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?sec=technology&res=950DE3D71F38F933A25755C0A964948260&n=Top/News/Science/Topics/Space|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="Nicholson90">{{cite journal|author=Nicholson, P. D.|display-authors=etal|title=Five Stellar Occultations by Neptune: Further Observations of Ring Arcs|journal= Icarus|date= 1990|volume= 87|issue=1|pages=1–39|bibcode= 1990Icar...87....1N|doi=10.1016/0019-1035(90)90020-A}}</ref>
<ref name="Planetary Society">{{cite web|url=http://www.planetary.org/explore/topics/our_solar_system/neptune/missions.html|archiveurl=https://web.archive.org/web/20100211211122/http://www.planetary.org/explore/topics/our_solar_system/neptune/missions.html|archivedate=11. veebruar 2010|title=Missions to Neptune|date=2007|publisher=The Planetary Society|accessdate=11. oktoober 2007}}</ref>
<ref name="scooter">{{cite web|first=Sue|last=Lavoie|date=8. jaanuar 1998|title=PIA01142: Neptune Scooter|url=http://photojournal.jpl.nasa.gov/catalog/PIA01142|publisher=NASA|accessdate=26. märts 2006}}</ref>
<ref name="Hammel1989">{{cite journal|author=Hammel, H. B.|display-authors=4|author2=Beebe, R. F.|author3=De Jong, E. M.|author4=Hansen, C. J.|author5=Howell, C. D.|author6=Ingersoll, A. P.|author7=Johnson, T. V.|author8=Limaye, S. S.|author9=Magalhaes, J. A.|author10=Pollack, J. B.|author11=Sromovsky, L. A.|author12=Suomi, V. E.|author13=Swift, C. E.|title=Neptune's wind speeds obtained by tracking clouds in ''Voyager 2'' images|journal=Science|date=1989|volume=245|pages=1367–1369|bibcode=1989Sci...245.1367H|doi=10.1126/science.245.4924.1367|pmid=17798743|issue=4924}}</ref>
<ref name="burgess2">[[#Burgess|Burgess]] (1991):64–70.</ref>
<ref name="villard">{{cite news|last=Villard|first=Ray|author2=Devitt, Terry|date=15. mai 2003|title=Brighter Neptune Suggests A Planetary Change Of Seasons|publisher=Hubble News Center|url=http://hubblesite.org/newscenter/archive/releases/2003/17/text/|accessdate=26. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="spot">{{cite web|last=Lavoie|first=Sue|date=16. veebruar 2000|url=http://photojournal.jpl.nasa.gov/catalog/PIA02245|title=PIA02245: Neptune's blue-green atmosphere|publisher=NASA JPL|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="williams">{{cite journal|last=Williams| first=Sam|title=Heat Sources Within the Giant Planets|date=24. november 2004|publisher=UC Berkeley|url=http://www.cs.berkeley.edu/~samw/research/projects/ay249/z_heat_sources/Paper_small.doc|format=[[DOC (computing)|DOC]]|accessdate=20. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="AA">Jean Meeus, ''Astronomical Algorithms'' (Richmond, VA: Willmann-Bell, 1998) 273. Supplemented by further use of VSOP87. Viimased kolm afeeli olid 30,33 aü, järgmine on 30,34 aü. Periheel on püsinud väärtusel 29,81 aü</ref>
<ref name="obsjul711">{{cite news|first=Robin| last=McKie|url=http://www.guardian.co.uk/science/2011/jul/10/neptune-orbit-anniversary-astronomy|title = Neptune's first orbit: a turning point in astronomy|date = 9. juuli 2011|work = The Guardian}}</ref>
<ref name="azureworld">{{cite web|date=1. juuli 2011|url=http://azureworld.blogspot.com/2011/07/neptune-completes-first-orbit-since.html|title=Neptune Completes First Orbit Since Discovery: 11th July 2011 (at 21:48 U.T.±15min)|accessdate=10. juuli 2011}}</ref>
<ref name="fact2">{{cite web|first=K.| last=Munsell|author2=Smith, H. |author3=Harvey, S.|url=http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Neptune&Display=Facts|title = Neptune: Facts & Figures|date =13. november 2007|publisher = NASA|accessdate = 14. august 2007}}</ref>
<ref name="UT2010-08">{{cite web|date=26. august 2010|title=Clearing the Confusion on Neptune’s Orbit|publisher=Universe Today|author=Nancy Atkinson|url=http://www.universetoday.com/72088/clearing-the-confusion-on-neptune%E2%80%99s-orbit/|accessdate=10. juuli 2011}} [https://twitter.com/elakdawalla/status/21525820626 (Bill Folkner at JPL)]</ref>
<ref name="Horizons2011">{{cite web|author=Anonymous|date=16. november 2007|url=http://home.surewest.net/kheider/astro/nept2011.txt|title=Horizons Output for Neptune 2010–2011|accessdate=25. veebruar 2008}}—Numbers generated using the Solar System Dynamics Group, Horizons On-Line Ephemeris System.</ref>
<ref name="Sheppard">{{Cite journal|last = Sheppard|first = Scott S.|authorlink = Scott S. Sheppard|author2=Trujillo, Chadwick A.|title = Detection of a Trailing (L5) Neptune Trojan|journal = [[Science (journal)|Science]]|volume = 329|issue = 5997|page = 1304|date = 10. september 2010|doi = 10.1126/science.1189666|pmid=20705814|bibcode = 2010Sci...329.1304S}}</ref>
<ref name="quasi">{{cite journal |last-author-amp=yes|title=(309239) 2007 RW10: a large temporary quasi-satellite of Neptune |journal=Astronomy and Astrophysics Letters |volume=545 |pages=L9 |date=2012 |arxiv=1209.1577 |bibcode=2012A&A...545L...9D |doi=10.1051/0004-6361/201219931 |last1=De La Fuente Marcos |first1=C. |last2=De La Fuente Marcos |first2=R.}}</ref>
<ref name="Boss">{{cite journal| first = Alan P.|last = Boss| title = Formation of gas and ice giant planets| journal = Earth and Planetary Science Letters| date = 2002|volume = 202|issue = 3–4| pages = 513–523|doi = 10.1016/S0012-821X(02)00808-7|bibcode = 2002E&PSL.202..513B}}</ref>
<ref name="Crida2009">{{cite journal|last=Crida |first=A.|date=2009|title=Solar System formation|journal=Reviews in Modern Astronomy|volume=21 |arxiv=0903.3008|bibcode = 2009RvMA...21..215C|doi=10.1002/9783527629190.ch12|page=3008}}</ref>
<ref name="Desch07">{{cite journal|last=Desch|first=S. J.|date=2007|title=Mass Distribution and Planet Formation in the Solar Nebula|journal=The Astrophysical Journal|volume=671|issue=1|pages=878–893 |doi=10.1086/522825|bibcode=2007ApJ...671..878D}}</ref>
<ref name="Smith2009">{{cite journal|last=Smith|first=R.|display-authors=4|author2=L. J. Churcher |author3=M. C. Wyatt |author4=M. M. Moerchen |author5= C. M. Telesco |date=2009|title=Resolved debris disc emission around ? Telescopii: a young solar system or ongoing planet formation?|journal=Astronomy and Astrophysics|volume=493|issue=1|pages=299–308|doi=10.1051/0004-6361:200810706|bibcode=2009A&A...493..299S|arxiv = 0810.5087}}</ref>
<ref name="science4936-2">{{cite journal|last=Stone|first=E. C.|author2=Miner, E. D.|title=The Voyager 2 Encounter with the Neptunian System|journal=Science|date=1989|volume=246|issue=4936|pages=1417–1421|doi=10.1126/science.246.4936.1417|pmid=17755996|bibcode=1989Sci...246.1417S}}</ref>
<ref name="Brown">{{cite web|url=http://web.gps.caltech.edu/~mbrown/dwarfplanets/|title=The Dwarf Planets|first=Michael E.|last=Brown|authorlink=Michael E. Brown|publisher=California Institute of Technology, Department of Geological Sciences|accessdate=9. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="HolmanKavelaarsGrav2004">{{cite journal| doi = 10.1038/nature02832| last1 = Holman| first1 = M. J.| authorlink = Matthew J. Holman| last2 = Kavelaars| first2 = J. J.| authorlink2 = John J. Kavelaars| last3 = Grav| first3 = T.| display-authors = 3| year = 2004| last4 = Gladman| first4 = B. J.| authorlink4 = Brett J. Gladman| last5 = Fraser| first5 = W. C.| last6 = Milisavljevic| first6 = D.| last7 = Nicholson| first7 = P. D.| last8 = Burns| first8 = J. A.| last9 = Carruba| first9 = V.| title = Discovery of five irregular moons of Neptune| journal = Nature| volume = 430| issue = 7002| pages = 865–867| pmid = 15318214| pmc = | bibcode = 2004Natur.430..865H| url = https://www.cfa.harvard.edu/~mholman/nature_final.pdf| format = PDF| accessdate = 24. oktoober 2011| ref = harv}}</ref>
<ref name="ephemeris">{{cite web|last=Espenak|first=Fred|date=20. juuli 2005|url=http://eclipse.gsfc.nasa.gov/TYPE/TYPE.html|title=Twelve Year Planetary Ephemeris: 1995–2006|publisher=NASA|accessdate=1. märts 2008}}</ref>
<ref name="burgess">[[#Burgess|Burgess]] (1991):46–55.</ref>
<ref name="Flagship">{{cite news |last=Clark |first=Stephen|url=http://spaceflightnow.com/2015/08/25/uranus-neptune-in-nasas-sights-for-new-robotic-mission/ |title=Uranus, Neptune in NASA’s sights for new robotic mission |work=Spaceflight Now |date=25. august 2015 |accessdate=2015-09-07}}</ref>
<ref name="argho1">{{cite web|url=http://www.spacepolicyonline.com/pages/images/stories/PSDS%20GP1%20Hansen_Argo_Neptune%20Mission%20Concept.pdf|title=Argo – A Voyage Through the Outer Solar System |author=Candice Hansen|website=SpacePolicyOnline.com|publisher=Space and Technology Policy Group, LLC |date= |accessdate=5. august 2015|display-authors=etal}}</ref>
<ref name="7NKLI">{{cite book|first=Alan|last=Hirschfeld|title=Parallax: The Race to Measure the Cosmos|date=2001|publisher=Henry Holt|location=New York, New York| isbn = 978-0-8050-7133-7}}</ref>
<ref name="PvVWL">{{cite book|first=Mark |last=Littmann|author2=Standish, E. M.|title=Planets Beyond: Discovering the Outer Solar System|date=2004|publisher=Courier Dover Publications| isbn = 978-0-486-43602-9}}</ref>
<ref name="gY9YB">{{cite web|title=Galileo discovered Neptune, new theory claims|first=Robert Roy |last=Britt|date=2009|publisher=MSNBC News|accessdate=10. juuli 2009|url=http://www.msnbc.msn.com/id/31835303}}</ref>
<ref name="Dx3dC">{{cite book|first=A. |last=Bouvard|date=1821|title=Tables astronomiques publiées par le Bureau des Longitudes de France|publisher=Bachelier|location=Pariis}}</ref>
<ref name="NSQ35">{{cite web|first=John J. |last=O'Connor|author2=Robertson, Edmund F.|date=2006|url=http://www-groups.dcs.st-and.ac.uk/~history/Extras/Adams_Neptune.html|title=John Couch Adams' account of the discovery of Neptune|publisher=University of St Andrews|accessdate=18. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="WEewj">{{cite journal|first=J. C. |last=Adams|bibcode=1846MNRAS...7..149A|title=Explanation of the observed irregularities in the motion of Uranus, on the hypothesis of disturbance by a more distant planet|journal=[[Monthly Notices of the Royal Astronomical Society]]|volume=7 |pages=149–152 |date=13. november 1846 |doi=10.1093/mnras/7.9.149}}</ref>
<ref name="dmrUy">{{cite journal|first=Rev. J. |last=Challis|bibcode=1846MNRAS...7..145C|title=Account of observations at the Cambridge observatory for detecting the planet exterior to Uranus|journal=Monthly Notices of the Royal Astronomical Society|volume=7 |pages=145–149|date=13. november 1846 |doi=10.1093/mnras/7.9.145}}</ref>
<ref name="4fNNR">{{cite journal|first=J. G.|last=Galle|bibcode=1846MNRAS...7..153G|title=Account of the discovery of the planet of Le Verrier at Berlin|journal=Monthly Notices of the Royal Astronomical Society|volume=7 |page=153|date=13. november 1846|doi=10.1093/mnras/7.9.153}}</ref>
<ref name="CgEFz">{{cite journal|author= William Sheehan|author2= Nicholas Kollerstrom|author3= Craig B. Waff| date=detsember 2004|url=http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=the-case-of-the-pilfered|title=The Case of the Pilfered Planet&nbsp;– Did the British steal Neptune?|work=Scientific American|accessdate=20. jaanuar 2011}}</ref>
<ref name="xTxhf">[[#Moore|Moore]] (2000):206</ref>
<ref name="Bzkma">{{cite book| last = Littmann|first=Mark|date=2004| title = Planets Beyond, Exploring the Outer Solar System| publisher = Courier Dover Publications| isbn = 978-0-486-43602-9|page=50}}</ref>
<ref name="H4PMb">{{cite book|ref=Baum| last = Baum|first=Richard|author2=Sheehan, William| date = 2003| title = In Search of Planet Vulcan: The Ghost in Newton's Clockwork Universe| publisher = Basic Books|isbn = 978-0-7382-0889-3|pages=109–110}}</ref>
<ref name="D9ip0">{{cite journal|first=Owen |last=Gingerich|title=The Naming of Uranus and Neptune|journal=Astronomical Society of the Pacific Leaflets|date=1958 |volume=8 |pages=9–15|bibcode=1958ASPL....8....9G}}</ref>
<ref name="2aQlr">{{cite journal|title=Second report of proceedings in the Cambridge Observatory relating to the new Planet (Neptune)|date=1847|journal=Astronomische Nachrichten|volume=25 |issue=21 |pages=309–314|last=Hind|first=J. R.|doi=10.1002/asna.18470252102|url=http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/asna.18470252102/abstract|bibcode = 1847AN.....25..309.}}</ref>
<ref name="5gsGj">{{cite web|title=Planetary linguistics|publisher=nineplanets.org|url=http://nineplanets.org/days.html|accessdate=8. aprill 2010}}</ref>
<ref name="ZPo5w">{{cite web|url=http://www.greek-names.info/greek-names-of-the-planets/|title=Greek Names of the Planets|accessdate=14. juuli 2012}}</ref>
<ref name="6EZuP">{{cite news|title=Jan. 21, 1979: Neptune Moves Outside Pluto's Wacky Orbit|work=Wired|url=http://www.wired.com/science/discoveries/news/2008/01/dayintech_0121 |author=Long, Tony |accessdate=13. märts 2008|date=21. jaanuar 2008}}</ref>
<ref name="fb7TJ">{{cite journal|author=Weissman, Paul R.|title=The Kuiper Belt| bibcode=1995ARA&A..33..327W|doi = 10.1146/annurev.aa.33.090195.001551|date=1995|journal=Annual Review of Astronomy and Astrophysics|volume=33|pages=327–357}}</ref>
<ref name="D94jV">{{cite web|date=1999|title=The Status of Pluto:A clarification|work=[[International Astronomical Union]], Press release|url=http://www.iau.org/STATUS_OF_PLUTO.238.0.html|accessdate=25. mai 2006|archiveurl=https://web.archive.org/web/20060615200253/http://www.iau.org/STATUS_OF_PLUTO.238.0.html |archivedate = 15. juuni 2006|deadurl=yes}}</ref>
<ref name="gRSbj">{{cite news|url=http://www.iau.org/static/resolutions/Resolution_GA26-5-6.pdf|title=IAU 2006 General Assembly: Resolutions 5 and 6|date=24. august 2006|publisher=IAU|format=PDF}}</ref>
<ref name="NHomf">{{cite news| first = C. | last = Lovis| author2 = Mayor, M.| author3 = Alibert Y.| author4 = Benz W.| date = 18. mai 2006| url=http://www.eso.org/public/news/eso0618/| title = Trio of Neptunes and their Belt| publisher = [[European Southern Observatory|ESO]]| accessdate = 25. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="VivLP">[http://www.newscientist.com/article/mg20727764.500-weird-water-lurking-inside-giant-planets.html Weird water lurking inside giant planets], New Scientist,1. september 2010, Magazine issue 2776.</ref>
<ref name="MomDZ">{{cite journal|last=Kerr |first=Richard A.|title=Neptune May Crush Methane Into Diamonds|journal=Science |date=1999 |volume=286|issue=5437 |pages=25a–25|doi=10.1126/science.286.5437.25a|pmid=10532884}}</ref>
<ref name="g90UK">{{cite web|url=http://news.discovery.com/space/alien-life-exoplanets/diamond-oceans-jupiter-uranus.htm|title=Diamond Oceans Possible on Uranus, Neptune|author=Bland, Eric |publisher=Discovery.com|date=15. jaanuar 2010|accessdate=17. mai 2013}}</ref>
<ref name="3otVk">{{cite web|url=http://www.astronomynow.com/news/n1001/21diamond/|title=Oceans of diamond possible on Uranus and Neptune|author=Baldwin, Emily |publisher=astronomynow.com|date=21. jaanuar 2010|accessdate=6. veebruar 2014}}</ref>
<ref name="Mvwv4">{{cite web|last=Crisp|first=D.|author2=Hammel, H. B.|date=14. juuni 1995|url=http://hubblesite.org/newscenter/archive/releases/1995/09/image/a/|title =Hubble Space Telescope Observations of Neptune|publisher = Hubble News Center|accessdate = 22. aprill 2007}}</ref>
<ref name="iR26p">{{cite book|last=Frances|first=Peter|title=DK Universe|date=2008|publisher=DK Publishing|isbn=978-0-7566-3670-8|pages=196–201}}</ref>
<ref name="lCDqa">{{cite journal|last=Stanley|first=Sabine|author2=Bloxham, Jeremy|title=Convective-region geometry as the cause of Uranus' and Neptune's unusual magnetic fields|journal=Nature|date=11. märts 2004|volume=428|pages=151–153|doi=10.1038/nature02376|pmid=15014493|issue=6979|bibcode = 2004Natur.428..151S}}</ref>
<ref name="5E1lm">{{cite web|last=Russell|first=C. T.|author2=Luhmann, J. G.|date=1997|url=http://www-ssc.igpp.ucla.edu/personnel/russell/papers/nep_mag.html|title=Neptune: Magnetic Field and Magnetosphere|publisher=University of California, Los Angeles|accessdate=10. august 2006}}</ref>
<ref name="saMB9">{{cite book| last = Cruikshank|first=Dale P.|title=Neptune and Triton| publisher = [[University of Arizona Press]]|date=1996| isbn = 978-0-8165-1525-7|pages=703–804}}</ref>
<ref name="Ra2O7">{{cite web|last=Blue|first=Jennifer|date=8. detsember 2004|url=http://planetarynames.wr.usgs.gov/Page/Rings|title=Nomenclature Ring and Ring Gap Nomenclature|work=Gazetteer of Planetary|publisher=USGS|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="gJ94S">{{cite journal|last1=Guinan |first1=E. F.|last2=Harris |first2=C. C.|last3=Maloney |first3=F. P.|title=Evidence for a Ring System of Neptune|journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=1982|volume=14|page=658|bibcode=1982BAAS...14..658G}}</ref>
<ref name="LqWIC">{{cite journal|last=Goldreich|first=P.|author2=Tremaine, S. |author3=Borderies, N. E. F.|title=Towards a theory for Neptune's arc rings|journal=Astronomical Journal|date=1986|volume=92|pages=490–494|bibcode=1986AJ.....92..490G|doi=10.1086/114178}}</ref>
<ref name="iSqzV">{{cite news|last=Wilford|first=John Noble|date=15. detsember 1989|title=Scientists Puzzled by Unusual Neptune Rings|publisher=Hubble News Desk|url=http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?res=950DE7DA1030F936A25751C1A96F948260|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="x2D8K">{{cite book|first=Arthur N.|last=Cox|date=2001|title=[[Clabon Allen|Allen]]'s Astrophysical Quantities|publisher=Springer|isbn = 0-387-98746-0}}</ref>
<ref name="xibUz">{{cite web|last=Munsell|first=Kirk|date=13. november 2007|author2=Smith, Harman |author3=Harvey, Samantha |url=http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Neptune&Display=Rings|title=Planets: Neptune: Rings|work=Solar System Exploration|publisher=NASA|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="5ufNJ">{{cite journal|last=Salo|first=Heikki|author2=Hänninen, Jyrki|title=Neptune's Partial Rings: Action of Galatea on Self-Gravitating Arc Particles|journal=Science|date=1998|volume=282|issue=5391|pages=1102–1104|doi=10.1126/science.282.5391.1102|pmid=9804544|bibcode=1998Sci...282.1102S}}</ref>
<ref name="twAk5">{{cite web|url=http://www.newscientist.com/article/mg18524925.900|title=Neptune's rings are fading away|date=26. märts 2005|work=New Scientist|accessdate=6. august 2007}}</ref>
<ref name="RCZGK">{{cite journal|title=Evidence for methane escape and strong seasonal and dynamical perturbations of Neptune's atmospheric temperatures|author=Orton, G. S.|display-authors=4|author2=Encrenaz T.|author3=Leyrat C.|author4=Puetter, R.|author5=Friedson, A. J.|last-author-amp=yes|doi=10.1051/0004-6361:20078277|date=2007|journal=Astronomy and Astrophysics|volume=473|pages=L5–L8|bibcode=2007A&A...473L...5O}}</ref>
<ref name="VFrKj">{{cite news|first=Glenn|last=Orton|author2=Encrenaz, Thér?se|url=http://www.eso.org/public/news/eso0741/|title=A Warm South Pole? Yes, On Neptune!|publisher=ESO|date=18. september 2007|accessdate=20. september 2007}}</ref>
<ref name="XBhTL">{{cite journal|last=Hammel|first=H. B.|author2=Lockwood, G. W. |author3=Mills, J. R. |author4= Barnet, C. D.|title=Hubble Space Telescope Imaging of Neptune's Cloud Structure in 1994|journal=Science|date=1995|volume=268|issue=5218|pages=1740–1742|doi=10.1126/science.268.5218.1740|pmid=17834994|bibcode=1995Sci...268.1740H}}</ref>
<ref name="6fvtI">{{cite web|last=Lavoie|first=Sue|date=29. jaanuar 1996|url=http://photojournal.jpl.nasa.gov/catalog/PIA00064|title=PIA00064: Neptune's Dark Spot (D2) at High Resolution|publisher=NASA JPL|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="MCLak">{{cite journal|last=S. G.|first=Gibbard|display-authors=4|author2=de Pater, I.|author3=Roe, H. G.|author4=Martin, S.|author5=Macintosh, B. A.|author6=Max, C. E.|title=The altitude of Neptune cloud features from high-spatial-resolution near-infrared spectra|journal=Icarus|date=2003|volume=166|issue=2|pages=359–374|doi=10.1016/j.icarus.2003.07.006|url=http://cips.berkeley.edu/research/depater_altitude.pdf|format=PDF|accessdate=26. veebruar 2008|bibcode=2003Icar..166..359G}}</ref>
<ref name="GEp5e">{{cite journal|last=Stratman|first=P. W.|author2=Showman, A. P. |author3=Dowling, T. E. |author4= Sromovsky, L. A.|title=EPIC Simulations of Bright Companions to Neptune's Great Dark Spots|journal=Icarus|date=2001|volume=151|issue=2|pages=275–285|doi=10.1006/icar.1998.5918|url=http://www.lpl.arizona.edu/~showman/publications/stratman-etal-2001.pdf|format=PDF|accessdate=26. veebruar 2008|bibcode=1998Icar..132..239L}}</ref>
<ref name="o5GLB">{{cite journal|last1=Sromovsky |first1=L. A.|last2=Fry |first2=P. M.|last3=Dowling |first3=T. E.|last4=Baines |first4=K. H.|title=The unusual dynamics of new dark spots on Neptune|journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=2000|volume=32|page=1005|bibcode=2000DPS....32.0903S}}</ref>
<ref name="sEajp">{{cite web|url=http://www.spacetelescope.org/images/ann1115a/|title=Happy birthday Neptune|publisher=ESA/Hubble|accessdate=13. juuli 2011}}</ref>
<ref name="B9uRC">{{cite journal|last=Lindal|first=Gunnar F.|title=The atmosphere of Neptune&nbsp;– an analysis of radio occultation data acquired with Voyager 2|journal=Astronomical Journal|date=1992|volume=103|pages=967–982|bibcode=1992AJ....103..967L|doi=10.1086/116119}}</ref>
<ref name="upQ0i">{{cite web|title=Class 12&nbsp;– Giant Planets&nbsp;– Heat and Formation|work=3750&nbsp;– Planets, Moons & Rings|date=2004|publisher=Colorado University, Boulder|url=http://lasp.colorado.edu/~bagenal/3750/ClassNotes/Class12/Class12.html|accessdate=13. märts 2008}}</ref>
<ref name="kIC8f">{{cite journal|last1=Pearl |first1=J. C.|last2=Conrath |first2=B. J.|title=The albedo, effective temperature, and energy balance of Neptune, as determined from Voyager data|journal=Journal of Geophysical Research Supplement|date=1991|volume=96|pages=18,921–18,930|bibcode=1991JGR....9618921P|doi=10.1029/91ja01087}}</ref>
<ref name="qoAzX">Imke de Pater and Jack J. Lissauer (2001), ''[https://books.google.com/books?id=RaJdy3_VINQC&pg=PA224&lpg=PA224&dq=planet+neptune+heat+flow&source=bl&ots=ooEcNyQWA0&sig=nuZj0fnt86EkQM2YE1c9xKScQyU&hl=en&sa=X&ei=6e_3UZ-mIo_j4APV04HIDg&ved=0CEUQ6AEwAw#v=onepage&q=planet%20neptune%20heat%20flow&f=false Planetary Sciences]'', 1st edition, page 224.</ref>
<ref name="mbvPY">{{cite web|last=Williams|first=David R.|date=6. jaanuar 2005|url=http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/planetfact.html|title=Planetary Fact Sheets|publisher=NASA|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="1OfvI">{{cite journal|last=Hubbard|first=W. B.|display-authors=4|author2=Nellis, W. J. |author3=Mitchell, A. C. |author4=Holmes, N. C. |author5=McCandless, P. C. |author6= Limaye, S. S.|title=Interior Structure of Neptune: Comparison with Uranus|journal=Science|date=1991|volume=253|issue=5020|pages=648–651|doi=10.1126/science.253.5020.648|pmid=17772369|bibcode = 1991Sci...253..648H}}</ref>
<ref name="jIvy2">{{cite journal|title=Collisional Erosion in the Primordial Edgeworth-Kuiper Belt and the Generation of the 30–50 AU Kuiper Gap|first=S. Alan|last=Stern|publisher=Geophysical, Astrophysical, and Planetary Sciences, Space Science Department, Southwest Research Institute|doi=10.1086/304912|date=1997|last2=Colwell|first2=Joshua E.|journal=The Astrophysical Journal|volume=490|issue=2|pages=879–882|bibcode=1997ApJ...490..879S}}</ref>
<ref name="U7PU3">{{cite journal|title=Large Scattered Planetesimals and the Excitation of the Small Body Belts|first=Jean-Marc|last=Petit|author2=Morbidelli, Alessandro |author3=Valsecchi, Giovanni B. |url=https://www.oca.eu/morby/papers/6166a.pdf|doi=10.1006/icar.1999.6166|date=1999|accessdate=23. juuni 2007|format=PDF|journal=Icarus|volume=141|issue=2|pages=367–387|bibcode = 1999Icar..141..367P}}</ref>
<ref name="KOJ7E">{{cite web|title=List Of Transneptunian Objects|publisher=Minor Planet Center|url=http://www.minorplanetcenter.org/iau/lists/TNOs.html|accessdate=25. oktoober 2010}}</ref>
<ref name="DGfWO">{{cite web|last=Jewitt|first=David|date=2004|url=http://www2.ess.ucla.edu/~jewitt/kb/plutino.html|title=The Plutinos|publisher=UCLA|accessdate=28. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="0NdDW">{{cite journal|last=Varadi|first=F.|title=Periodic Orbits in the 3:2 Orbital Resonance and Their Stability|journal=The Astronomical Journal|date=1999|volume=118|issue=5|pages=2526–2531|bibcode=1999AJ....118.2526V|doi=10.1086/301088}}</ref>
<ref name="nwVYk">{{cite book|title=Beyond Pluto: Exploring the outer limits of the solar system |author=John Davies|publisher=Cambridge University Press|date=2001|page=104|isbn = 0-521-80019-6}}</ref>
<ref name="AfVNS">{{cite journal |title=Resonance Occupation in the Kuiper Belt: Case Examples of the 5 : 2 and Trojan Resonances |first=E. I.|last=Chiang|display-authors=4|author2=Jordan, A. B. |author3=Millis, R. L. |author4=M. W. Buie |author5=Wasserman, L. H. |author6=Elliot, J. L. |author7=Kern, S. D. |author8=Trilling, D. E. |author9=Meech, K. J. |author10= Wagner, R. M. |date=2003 |doi=10.1086/375207 |journal=The Astronomical Journal |volume=126 |pages=430–443 |bibcode=2003AJ....126..430C|arxiv = astro-ph/0301458}}</ref>
<ref name="zbZnc">{{cite journal|title=The formation of Uranus and Neptune among Jupiter and Saturn|first=Edward W. |last=Thommes|author2=Duncan, Martin J. |author3=Levison, Harold F. |date=2001|doi=10.1086/339975|journal=The Astronomical Journal|volume=123|issue=5|pages=2862–2883|arxiv=astro-ph/0111290|bibcode=2002AJ....123.2862T}}</ref>
<ref name="0Nf1c">{{cite web|title=Orbital shuffle for early solar system|first=Kathryn|last= Hansen|publisher=Geotimes|url=http://www.geotimes.org/june05/WebExtra060705.html|date=7. juuni 2005|accessdate=26. august 2007}}</ref>
<ref name="AJrRX">[http://www.news.com.au/technology/sci-tech/hubble-space-telescope-discovers-fourteenth-tiny-moon-orbiting-neptune/story-fn5fsgyc-1226679913807 Hubble Space Telescope discovers fourteenth tiny moon orbiting Neptune | Space, Military and Medicine]. News.com.au (16. juuli 2013). Retrieved on 28. juuli 2013</ref>
<ref name="gUW1L">{{cite journal|first=Craig B.|last=Agnor|author2=Hamilton, Douglas P.|title=Neptune's capture of its moon Triton in a binary–planet gravitational encounter|journal=Nature|date=2006|volume=441|issue=7090|pages=192–194|doi=10.1038/nature04792|publisher=Nature Publishing Group|pmid=16688170|bibcode=2006Natur.441..192A}}</ref>
<ref name="qBta9">{{cite journal|first1=Christopher F. |last1=Chyba|last2=Jankowski |first2=D. G.|last3=Nicholson |first3=P. D.|title = Tidal evolution in the Neptune-Triton system|journal = Astronomy and Astrophysics|date = 1989|volume = 219|issue = 1–2|pages=L23–L26|bibcode = 1989A&A...219L..23C|publisher=EDP Sciences}}</ref>
<ref name="Hp59D">{{cite news|last=Wilford|first=John N.|work=The New York Times|date=29. august 1989|title=Triton May Be Coldest Spot in Solar System|url=http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?res=950DE4DC1138F93AA1575BC0A96F948260|accessdate=29. veebruar 2008}}</ref>
<ref name="xlvH4">{{cite journal|author=Nelson, R. M.|display-authors=4|author2=Smythe, W. D.|author3=Wallis, B. D.|author4=Horn, L. J.|author5=Lane, A. L.|author6=Mayo, M. J.|title=Temperature and Thermal Emissivity of the Surface of Neptune's Satellite Triton|journal=Science|date=1990|volume=250|issue=4979|pages=429–431|doi=10.1126/science.250.4979.429|pmid=17793020|bibcode = 1990Sci...250..429N}}</ref>
<ref name="5awuG">{{cite news|url=http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/3578210.stm|title=Five new moons for planet Neptune|date=18. august 2004|publisher=BBC News |accessdate=6. august 2007}}</ref>
<ref name="yPczG">[[#Moore|Moore]] (2000):207.</ref>
<ref name="WHSUG">1977. aastal ei olnud isegi Neptuuni tiirlemisperiood teada. {{cite journal|last=Cruikshank|first=D. P.|title=On the rotation period of Neptune|journal=Astrophysical Journal, Part 2&nbsp;– Letters to the Editor|date=1. märts 1978|volume=220|pages=L57–L59|bibcode=1978ApJ...220L..57C|publisher=University of Chicago Press|doi=10.1086/182636}}</ref>
<ref name="EsgJE">{{cite journal|last=Max|first=C.|title=Adaptive Optics Imaging of Neptune and Titan with the W.M. Keck Telescope|journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=1999|volume=31|page=1512|bibcode=1999BAAS...31.1512M|display-authors=4|last2=MacIntosh|first2=B.|last3=Gibbard|first3=S.|last4=Roe|first4=H.|last5=De Pater|first5=I.|last6=Ghez|first6=A.|last7=Acton|first7=S.|last8=Wizinowich|first8=P.|last9=Lai|first9=O.}}</ref>
<ref name="YxBjj">{{cite journal|author=Gibbard, S. G.|display-authors=4|author2=Roe, H.|author3=de Pater, I.|author4=Macintosh, B.|author5=Gavel, D.|author6=Max, C. E.|author7=Baines, K. H.|author8=Ghez, A.|title=High-Resolution Infrared Imaging of Neptune from the Keck Telescope|journal=Icarus|date=1999|volume=156|issue= 1|pages=1–15|doi=10.1006/icar.2001.6766|bibcode=2002Icar..156....1G}}</ref>
<ref name="JPb2i">{{cite web|last=Phillips|first=Cynthia|date=5. august 2003|url=http://www.seti.org/about-us/voices/phillips-080503.php|title=Fascination with Distant Worlds|accessdate=3. oktoober 2007|publisher=[[SETI Institute]]| archiveurl=https://web.archive.org/web/20071103094424/http://www.seti.org/about-us/voices/phillips-080503.php|archivedate = 3. november 2007}}</ref>
<ref name="1Yx5Q">Tom Standage (2000). The Neptune File: A Story of Astronomical Rivalry and the Pioneers of Planet Hunting. New York: Walker. p. 188. ISBN 978-0-8027-1363-6.</ref>
<ref name="nIu87">{{cite web|url=http://www.nasaspaceflight.com/2011/08/thirty-four-years-voyager-2-continues-explore/|title=Thirty-four years after launch, Voyager 2 continues to explore|date= 20. august 2011 |author1=Chris Gebhardt |author2=Jeff Goldader|work=NASASpaceflight}}</ref>
<ref name="SuNOa">{{cite journal|last1=Spilker |first1=T. R. |last2=Ingersoll |first2=A. P. |title=Outstanding Science in the Neptune System From an Aerocaptured Vision Mission |journal=Bulletin of the American Astronomical Society|date=2004|volume=36|page=1094 |bibcode=2004DPS....36.1412S}}</ref>
|colwidth=30em}}
 
== Välislingid ==
75 772

muudatust