Soojustagasti: erinevus redaktsioonide vahel

'''Pindsoojusvahetis''' (rekuperatiivses soojusvahetis) toimub soojusläbikanne läbi kahte õhuvoolu eraldava kile või membraani (Joon 1.). [[Pilt:Joon1b.xcf|pisi|Joon 1. Pindsoojusvaheti: ''1'' – eral­dusmembraan, ''2'' – vahekärg, ''A''–väljuv õhk, ''B'' – heitõhk, ''C'' – välisõhk, ''D'' – sisenev õhk]] Soojust vahetavad keskkonnad on teineteisest täiesti eral­datud, pindsoojusvaheti ehitus on lihtne. Puuduseks on asjaolu, et soojuskandjate väikese temperatuurivahe tõttu on soojusvahetuspinnad väga suured, mõnikümmend ruutmeetrit. Enamik soojusvaheteid tehakse ristvoolsetena, kuid võib olla ka vastuvoolu soojusvaheteid. Loomapidamisruumides tuleks kasutada ainult selliseid soojusvaheteid, mida on lihtne tolmust puhastada, lisaks peab veel olema võimalus soojusvahetit härmatisest üles sulatada. Plaatsoojusvahetid on lihtsad, nende soojustagastustegur on 0,25…0,45, nad on kasutatavad ka loomapidamisruumides.

 

 

Plastmasstorudest soojusvahetites kasutatakse vahesoojuskandjana mittekülmuvat vedelikku. Üks seade koosneb tavaliselt kahest soojusvahetist. Plastmas­storudest võib koostada toruradiaatori. Plasttorusoojusvaheteid on hea kasutada mitmesuguste soojuspumpadega koos. Omapäraseks soojustagastiks on soojus­sifoonid ja soojustorud.

 

 

'''Soojus[[sifoon]]''' (Joon 3, b) erineb soojustorust selle poolest, et kondensaat liigub toru soojendatavasse ossa kapillaare mööda, mitte aga raskusjõu toimel nagu soojus­torus. Seega võib soojussifooni asend erineda vertikaalist ja kondensaat võib liikuda ka alt üles.