Soojustagasti: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
3. rida:
==Rekuperatiivene soojusvaheti==
 
'''Pindsoojusvahetis''' (rekuperatiivses soojusvahetis) toimub soojusläbikanne läbi kahte õhuvoolu eraldava kile või membraani (Joon 1.). [[Pilt:Joon1b.xcf|pisi|Joon1Joon 1. Pindsoojusvaheti: ''1'' – eral­dusmembraan, ''2'' – vahekärg, ''A'' – väljuv–väljuv õhk, ''B'' – heitõhk, ''C'' – välisõhk, ''D'' – sisenev õhk]] Soojust vahetavad keskkonnad on teineteisest täiesti eral­datud, pindsoojusvaheti ehitus on lihtne. Puuduseks on asjaolu, et soojuskandjate väikese temperatuurivahe tõttu on soojusvahetuspinnad väga suured, mõnikümmend ruutmeetrit. Enamik soojusvaheteid tehakse ristvoolsetena, kuid võib olla ka vastuvoolu soojusvaheteid. Loomapidamisruumides tuleks kasutada ainult selliseid soojusvaheteid, mida on lihtne tolmust puhastada, lisaks peab veel olema võimalus soojusvahetit härmatisest üles sulatada. Plaatsoojusvahetid on lihtsad, nende soojustagastustegur on 0,25…0,45, nad on kasutatavad ka loomapidamisruumides.
 
'''Torusoojusvahetid''' võivad olla õhk või vedelik soojuskandjatega. Esimene soojustagasti, mida katsetati loomapidamishoones Šveitsis 1950. a., oli valmistatud klaastorudest (Joon 2).[[Pilt:Joon2c.xcf|pisi|Joon2. Torusoojusvaheti]] Loomaruumist eraldatud õhk väljub torude vahelt, värske õhk siseneb mööda torusid ruumi. Kui väljuva õhuga kaasnev tolm ja mustus sadeneb toru välispinnale, saab selle maha pesta veega. Pestakse tavaliselt automaatse pesemisseadmega, mis lülitatakse sisse programmi järgi. Selliste klaastorudest soojusvahetite soojustagastustegur on küllalt hea, 0,4…0,7.