Toompea loss: erinevus redaktsioonide vahel

'''Toompea loss''' on [[Tallinn]]as [[Toompea]]l, [[Balti klint|Balti klindi]] [[Toompea klindisaar|Toompea klindisaare]]e paelaval asuv ehitisekompleks, mille keskosas asub tänapäeval [[Riigikogu|Eesti Vabariigi parlament]]. Koos lääneküljel asuva varasemast ajast säilinud Väike-Ordukindluse fassaadiga moodustab kirdetiivas asuv endine [[Eestimaa kubermang|Eestimaa]] kubermanguvalitsuse barokne ja varaklassitsistlik lossihoone erinevaist [[ajastu]]ist pärit eriilmelisite ja -otstarbelisite ehitiste kogumi.

Muistsete eestlaste linnusekompleks hõlmas ilmselt kogu [[Toompea]] mäge ning pealinnus oli kagunurgas kõige kõrgemal mäel. See oli arvatavasti puit-, muld- ja kuivmüüritisega kivilinnus. Siia alustasid oma esimese kivilinnuse rajamist ka taanlased pärast [[1219]]. aastat.

[[Jüriöö ülestõus]]u järel müüsid taanlased oma valdused Eestis ära ja Toompea läks [[Liivi ordu]] valdusesse. Ordu rajas 1350–1360. aastatel kastelli keskmesse [[konvendihoone]]. Selle kõrgus ulatus 20 meetrini, seinte paksus oli kuni 2,6 m. [[1370. aastad|1370. aastatel]] täiendati kindlust lõunapoolse eeshooviga, mille nurkades oli kaks torni: edelas sihvakas [[Pikk Hermann]] ([[1420]]–[[1430]], nüüd 45,6 meetrit kõrge) ja kagus alt nelinurkne, ülevalt kaheksatahuline [[Stür den Kerl]] ([[alamsaksa keel|alamsaksa]] ''Tõrju vaenlast''). Kindluse kirdenurka ehitati ümar [[ešogett]] [[Pilsticker]] (Nooleteritaja) ja nüüdseks oma ülakorrused kaotanud, kuid algselt Pika Hermanniga ühekõrgune olnud suurtükitorn [[Landskrone]] (Maakroon). Täiustati ka ida- ja lõunasuunalisi kaitseehitisi. Kaevati [[vallikraav]]. Väikest ja suurt kindlust ühendav värav varustati [[tõstesild|tõstesillaga]].

[[1561]]. aastal läks Toompea [[Rootsi]] valdusesse. Rootslased ehitasid Pika Hermanni kõrvale ja konvendihoone vahelisele alale läänemüüri äärde [[Riigisaalihoone]]. 25 meetrit pika ja 11 meetrit laia riigisaali rajamiseks saadeti [[1583]]. aastal Tallinna ehitustöid juhtima Poola päritolu ehitusmeister [[Antonius Poliensis]]. Riigisaalihoone fassaadi keskel paiknes kuulidele toetuvate obeliskidega kahepoolne paraadtrepp, eeskuju võeti toonasest [[Stockholmi kuningaloss]]ist. Teisel korrusel asus suur palklaega saal ja selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Saali valgustamiseks raiuti kindluse läänemüüri avad. Konvendihoonet kõrgendati korruse võrra ja muudeti selle ruumide planeeringut. Peale Riigisaali ja kuninglike eluruumide valmimist kohtusid siin [[1589]]. aasta augustis-septembris Rootsi kuningas [[Johan III]] ja tema poeg [[Zygmunt III|Sigismund]] – Poola kuningas ja Rootsi troonipärija. Sellest suurejoonelisest riigisaalist on säilinud kolm kinnimüüritud aknaavaust lossi läänefassaadis, [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] kõrval müüris.

[[17. sajand]]i vältel ümberehitustööd jätkusid, kuid kindlus oli oma sõjalise tähtsuse kaotanud, seda enam, et uute kaitseehitistena ehitati [[1696]] [[Ingeri bastion|Ingeri]] ja [[Rootsi bastion]].

[[Põhjasõda|Põhjasõja]] järel seisis kindlus tühjana, kuni [[Katariina II]] ajal [[1767]]–[[1773]] rekonstrueeriti selle idatiib [[Eestimaa kubermanguvalitsus|kubermanguvalitsus]]e esindushooneks ([[Toompea loss]] kitsamas tähenduses; arhitekt [[Jena]]st pärit [[Johann Schultz]]). Hoone rajati kindluse idaossa, selle ehitamisel lammutati osa ringmüüri koos [[Stür den Kerl]]i torniga ning [[Riigisaalihoone]] teine korrus (peakorrus), tasandati ka lossi ees asunud vallikraavid. Kubermanguvalitsuse peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri eluruumid. Peakorruse ruumid moodustavad põhja–lõunasuunalise [[anfilaad]]i [[Lossi plats]]i ääres. Kubermanguvalitsuse hoone meenutas elegantset aadlipaleed.