Representatsiooni kriis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
akjhhboiunhnlih |
|||
2. rida:
=== Reaalse kriis ===
[[Reaalsus|Reaalsusest]] on kujunenud lõputute [[representatsioon]]<nowiki/>ide võrgustik, kus representatsiooni objektiks ei ole enam mitte eelnev presentatsioon, vaid teine representatsioon, jne. Reaalse kriisi võib märgata näiteks meedias, kus [[Jean Baudrillard]]<nowiki/>i sõnul toimub
Reaalsuse olemasolu kriisi on käsitlenud ka näiteks [[Umberto Eco]], kes väidab, et reaalsuse asemel on eelistatud pigem [http://xroads.virginia.edu/~DRBR2/eco_travels.pdf hüperreaalsus], parendatud reaalsus. On toimunud võõrdumine päris maailmast, päris asjade korrast.
13. rida:
=== Teadmise/tunnetuse kriis ===
Teadmise-tunnetuse problemaatika: Kas on olemas “puhas teadmine”? Keha takistab meid tõeliste “puhaste teadmisteni” jõudmisel ([[Sokrates]]). Kas teadmised saavad eksisteerida ka ilma tunnetusliku aluseta? Kas on üldse võimalik tajuda “tõelist reaalsust”, kui saame maailmaga kontakti ainult enda subjektiivsuses?
Teadmised mõjutavad ja kontrollivad seda, kuidas me maailma ja selle objekte tajume. Samas on teadmised ammutatud maailma tajumise kaudu. Kõige rohkem kasutavad inimesed just neid argikogemusest tulenevaid praktilisi teadmisi. Üldjuhul ei määratleta teadmisi siiski argikogemusest lähtuvalt, teadmine ja tunnetus oleks just kui lahutatud nähtused. Näiteks on prantsuse postmodernistlik filosoof [[Jean-François Lyotard|Jean-Francois Lyotard]] kirjeldanud representatsioonile eelneva reaalsuse kadumist ning esitanud teooria “suurte narratiivide kokkukukkumisest” (The Postmodern Condition: A Report on Knowledge, 1979), milles kirjeldab, kuidas maailmas ei saa eksisteerida suletud, kindlapiirilisi ja ratsionaalseid representatsioonisüsteeme, tähendusi on palju ning tähendussüsteemid pidevas muutumises. Teadmise ja tunnetuse probleeme käsitlevad filosoofias [[epistemoloogia]] ja [[fenomenoloogia]].
[[Michel Foucault]], kes käsitles [[diskursus]]<nowiki/>eid kui representatsioonide süsteeme, postuleeris, et diskursus determineerib teema ning selle, milliseid tähendusi luuakse. Tema seisukoht on, et tähendus (see, mida representeeritakse) on konstrueeritud kontekstis ja väljaspool konteksti tähendus puudub. Seega representatsioonile eelnev (re)presentatsioon tähendab seda, mida ta esitab, ainult originaalkontekstis, taasesitusena on kontekst nihkunud.
| |||