Representatsiooni kriis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida:
Koos referentsi kadumisega on kadunud ka tähendus. [[Jean Baudrillard]] kirjeldab tähenduse implosiooni meedias, kus informatsiooni on järjest rohkem, kuid tähendust selle võrra üha vähem. Meedia puhul iseloomustab tähenduse kadumist enesele viitavus, kus reaalse edasi andmise asemel toimub edasiandmise lavastamine. Baudrillard nimetab seda simulatsiooniprotsessiks. (Simulaakrumid ja simulatsioon)
[[Marshall McLuhan|Marshall MacLuhan]] käsitleb tähenduse implosiooni formuleerides, et meedium on sõnum. Meedia on ise sündmuse loojaks ja kõik tähendused on neeldunud ühte meediavormi. (Medium is the Message)
Roland Barthes kirjeldab referendi ja tähistaja vahelist suhet, kus tähistatav on märgisuhtest eemaldatud. Reaalsus kui puhas representatsioon osutab vastupanu tähendusele. See on opositsioon elutruu ja arusaadava vahel. Barthes nimetab reaalsuse efekti loomiseks kirjanduse puhul teatavaid kirjeldavaid osi. Tekstuaalsed reaalsuse tähistajad kannavad ilma tähistatavata ainult reaalsuse kontseptsiooni, kuid mitte reaalsust ise. ([[https:en:Effect_of_reality|//sites.duke.edu/flaubertsbrain/files/2012/08/The-Reality-Effect-Barthes.pdf The Effect of Reality]])
 
=== Teadmise/tunnetuse kriis ===
Teadmise-tunnetuse problemaatika: Kas on olemas “puhas teadmine”? Keha takistab meid tõeliste “puhaste teadmisteni” jõudmisel ([[Sokrates]]). Kas teadmised saavad eksisteerida ka ilma tunnetusliku aluseta? Kas on üldse võimalik tajuda “tõelist reaalsust”, kui saame maailmaga kontakti ainult enda subjektiivsuses?
Teadmised mõjutavad ja kontrollivad seda, kuidas me maailma ja selle objekte tajume. Samas on teadmised ammutatud maailma tajumise kaudu. Kõige rohkem kasutavad inimesed just neid argikogemusest tulenevaid praktilisi teadmisi. Üldjuhul ei määratleta teadmisi siiski argikogemusest lähtuvalt, teadmine ja tunnetus oleks just kui lahutatud nähtused. Näiteks on prantsuse postmodernistlik filosoof [[Jean-François Lyotard|Jean-Francois Lyotard]] kirjeldanud representatsioonile eelneva reaalsuse kadumist ning esitanud teooria “suurte narratiivide kokkukukkumisest” (La Condition postmoderne: Rapport sur le savoir (The Postmodern Condition: A Report on Knowledge, 1979), milles kirjeldab, kuidas maailmas ei saa eksisteerida suletud, kindlapiirilisi ja ratsionaalseid representatsioonisüsteeme, tähendusi on palju ning tähendussüsteemid pidevas muutumises. Teadmise ja tunnetuse probleeme käsitlevad filosoofias epistemoloogia ja fenomenoloogia.
[[Michel Foucault]], kes käsitles [[diskursus]]<nowiki/>eid kui representatsioonide süsteeme, postuleeris, et diskursus determineerib teema ning selle, milliseid tähendusi luuakse. Tema seisukoht on, et tähendus (see, mida representeeritakse) on konstrueeritud kontekstis ja väljaspool konteksti tähendus puudub. Seega representatsioonile eelnev (re)presentatsioon tähendab seda, mida ta esitab, ainult originaalkontekstis, taasesitusena on kontekst nihkunud.