Vladimir Behterev: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P link par (+masintoim) using AWB
4. rida:
'''Vladimir Mihhailovitš Behterev''' (Владимир Михайлович Бехтерев) ([[20. jaanuar]] [[1857]] [[Sorali]], [[Vjatka kubermang]] (nüüd Bekhterevo, Elabužski rajoon), [[Venemaa]] – [[24. detsember]] [[1927]] [[Moskva]]) oli vene [[psühhiaater]], [[neuroloog]], [[füsioloog]], [[psühholoog]], [[refleksoloogia]] ja [[patopsühholoogia|patopsühholoogilise]] suuna asutaja Venemaal, [[akadeemik]].
 
Sai tuntuks tänu [[hippokampuse|hippokampus]]e rolli uurimisele [[mälu]] tekkimisel, [[aju]] ja [[Refleks|refleksiderefleks]]ide uurimisele ning Behterevi tõve ([[spondüliit]], ''Ankylosing spondylitis'') avastamisele. Samuti on tuntud tema konkurents [[Ivan Pavlov|Ivan Pavloviga]]iga tingitud reflekside uuringutes. Ta leiutas termini "sissetung psüühikasse" [[hüpnoos|hüpnoosi]]i valdkonnas.<br />Aastal [[1907]] ta asutas Peterburi Psühhoneuroloogilise Instituudi – esimese uurimiskeskuse maailmas inimese integreeritud uuringuteks ning [[psühholoogia]], [[psühhiaatria]], [[neuroloogia]] ja muude "inimeseteaduse" erialade teaduslikuks arendamiseks, mis oli korraldatud nagu teaduslik ja kõrghariduslik asutus. See kannab nüüd V.M. Behterevi nime.
 
== Elukäik ==
Behterev sündis riigiametniku perekonnas. Ta oli pärit vanast Behterevi Vjatka suguvõsast. Lapsepõlv ei olnud ilma raskusteta. Isa, madala astme riigiametnik, suri, kui ta oli noor. Behterev sai hariduse Vjatka gümnaasiumis ja Peterburi Kirurgilise Meditsiini Akadeemias. Pärast akadeemia lõpetamist ([[1878]]) pühendas Behterev end vaimsete- ja närvisüsteemihaiguste uuringule prof. I.P. Meržejevski kliinikus. [[1879]] võeti Behterev vastu Peterburi Psühhiaatrite Ühingusse. [[1884]] saadeti ta välismaale, kus ta õppis Du Bois-Reymondi ([[Berliin]]), Wundti ([[Leipzig]]), Meynerti ([[Viin]]), Jean-Martin Charcoti ([[Pariis]]) jt juures.
 
<br />Umbes sel ajal abiellus Behterev Natalja Bazilevskajaga. 4. aprillil 1881 kaitses Behterev edukalt doktoritööd "Kehatemperatuuri kliiniliste uuringute kogemus mõnedel psüühikahäiretel". <ref>[http://www.russia-ic.com/people/education_science/b/348/ Russia-InfoCentre :: Vladimir Bekhterev orld-famous Russian neurologist :: people]</ref><br />
 
Peale doktoritöö kaitsmist kinnitati ta Peterburi Kirurgilise Meditsiini Akadeemia dotsendiks ning alates [[1885]]. aastast ta töötas professorina [[Kaasani ülikool|Kaasani ülikoolis]]is ja psühhiaatriakliiniku juhina Kaasani maakondliku haiglas. <ref name=":0">[http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%91%D0%B5%D1%85%D1%82%D0%B5%D1%80%D0%B5%D0%B2,_%D0%92%D0%BB%D0%B0%D0%B4%D0%B8%D0%BC%D0%B8%D1%80_%D0%9C%D0%B8%D1%85%D0%B0%D0%B9%D0%BB%D0%BE%D0%B2%D0%B8%D1%87#CITEREF.D0.9E.D0.B2.D1.87.D0.B0.D1.80.D0.B5.D0.BD.D0.BA.D0.BE_.D0.92._.D0.98. Овчаренко В. И.]</ref> Töötades Kaasani Ülikoolis asutas ta psühhofüsioloogilise labori ning neuroloogide ja psühhiaatrite Kaasani seltsi. Aastal [[1893]] juhtis ta Kirurgilise Meditsiini Akadeemia närvi- ja vaimuhaiguste õppetooli. Samal aastal asutas ta ajakirja «Неврологический вестник» ("Neuroloogia teataja“). <ref name=":0" /> Aastal [[1894]] nimetati Vladimir Behterev Siseministeeriumi Meditsiinilise nõukogu liikmeks ja [[1895]]. aastal – sõjameditsiinilise teadusliku nõukogu liikmeks sõjaministri juures ning samal ajal vaimuhaigete vaestemaja nõukogu liikmeks. Alates [[1897]]. aastast ta õpetas ka Naiste Meditsiiniinstituudis.
 
Vladimir Behterev korraldas Peterburi Psühhoneuroloogide seltsi, Normaalse ja Eksperimentaalse psühholoogia ning teadusliku töökorralduse seltsi tööd. Ta toimetas ajakirju «Обозрение психиатрии, неврологии и экспериментальной психологии» („Psühhiaatria, neuroloogia ja eksperimentaalse psühholoogia ülevaade“), «Изучение и воспитание личности» („Isiku uurimine ja kasvatus“), «Вопросы изучения труда» („Töö uurimise küsimused“) jt. [[1900]]. aasta novembris oli tema kaheköiteline teos «Проводящие пути спинного и головного мозга» ("Peaaju ja seljaaju juhtteed") esitatud Vene Teaduste Akadeemia poolt akadeemiku [[Karl Baer|Karl Baeri]]i auhinnale. Samal aastal valiti Vladimir Behterev Normaalse ja Patoloogilise psühholoogia Vene Seltsi esimeheks.<br />
 
Pärast seitseköitelise teose «Основы учения о функциях мозга» ("Aju funktsioonide õpetuse alused") lõpetamist, hakkasid Behterevi erilist tähelepanu köitma psühholoogia probleemid. Lähtudes sellest, et vaimne tegevus tekib ajutöö tulemusena, pidas ta võimalikuks toetuda peamiselt füsioloogia saavutustele, ja ennekõike ühinenud (tingitud) reflekside teooriale. Aastatel 1907–1910 avaldas Behterev kolmes köites raamatu «Объективная психология» ("Objektiivne psühholoogia"). Teadlane väitis, et kõik psüühilised protsessid on kaasatud reflektoorsete motoorsete ja vegetatiivsete reaktsioonidega, mida saab jälgida ja registreerida.<br />
 
Ta oli mitmeköitelise teose «Traite international de psychologie pathologique» («Интернациональный трактат по патологической психологии»/«Rahvusvaheline traktaat patoloogilisest psühholoogiast") toimetuse kolleegiumi liige (Pariis, 1908–1910), kirjutades teosele mitu peatükki. 1908. aastal alustas Peterburis tööd Behterevi poolt asutatud Psühhoneuroloogiline Instituut<ref name=":0" />, kus olid pedagoogiline, juriidiline ja meditsiiniline teaduskond. 1916 liideti need teaduskonnad Petrogradi Psühhoneuroloogilise Instituudiga. Behterev ise võttis aktiivset osa instituudi ja ülikooli tööst ja oli viimase majanduskomitee juhataja.<br />
Pärast Oktoobrirevolutsiooni Behterev on taotlenud ülikooli üleviimisest Marmorlossi, mis kuulus enne revolutsiooni suurvürstile Konstantin Konstantinovitš Romanov`ile ja selleks oli saadud nõusolek [2]. 1918. a mais Behterev pöördus Sovnarkomi juurde taotlusega organiseerida Aju ja vaimse tegevuse uurimuse instituuti. Varsti Instituut avanes ja selle direktorina kuni oma surmani töötas Vladimir Behterev. Aastal 1927 ta sai VNFSV austatud teadlase aunimetuse.
Vanuses 70 aastat, ta abiellus noore Jagoda vennatütrega Bertha Yakovlevna.<br />
 
Behterev suri ootamatult 24. detsember 1927 Moskvas. Ta maeti Literatorskie mostki juures Volkovski kalmistul Leningradis [3] [4].<br />
 
Pärast tema surma V.M. Behterev jätis oma kooli ja sadu õpilasi, sealhulgas 70 professorit.
Behterev-i tänaval asub Moskvas suurim 14. linna psühhiaatriahaigla Behterev-i nime all, mis teenindab kõiki Moskva linnaosi.<br />
 
Surmapõhjuse versioonid<br />
 
Ametlikult oli surma põhjuseks mürgitus konservidega. Samas on olemas teooria, et Behterev-i surm on seotud nõustamisega, mis ta andis Stalin-ile vahetult enne oma surma. [5] Kuid otseseid tõendeid, et üks sündmus on seotud teisega, ei ole [6].
V. M. Behterev-i lapselaps, S.V. Medvedev, Inimese aju instituudi («Института мозга человека») direktor ütles, et: "Eeldus, et minu vanavanaisa oli tapetud ei ole variant, vaid on selge asi. Ta tapeti Lenini diagnoosi tõttu – aju süüfilis". [7]
Kuigi nimi Vladimir Behterev on peamiselt teadmata, tema panus teadusesse ja eriti psühholoogiasse on muljetavaldav. Behterev oli tohutu jõud neuroloogia teaduses; oluliselt suurendades meie teadmisi selle kohta, kuidas aju töötab, samuti aju osad. Näiteks tema hippokampuse uurimistööd võimaldasid arusaamist, et üks aju kõige keskmine osa on oluline meie mälu funktsiooni jaoks. Behterev-i tööd panid aluse psühholoogia tuleviku jaoks. Tema objektiivse psühholoogia ideed ning seisukohad refleksidest said biheiviorismi nurgakivideks. <br />
 
"Ainult kaks teavad aju saladust: Jumal ja Behterev" ütles tuntud saksa teadlane Hermann Stieve instituudi histoloogia, embrüoloogia ja anatoomia täisprofessor Friedrich Wilhelm Theodor Kopsch [9].<br />
 
Perekond<br />
42. rida:
* Nikonov, Vladimir Borissi p. – lapselaps
* Medvedev, Svjatoslav Vsevolodi p. – lapselapselaps
* Behterev, A. A. – lapselapselaps, Tervishoiu asutuste ühingu «Медицинский центр Бехтерев» auesimees (Sankt-Peterburg)<br />
 
Teosed<br />
55. rida:
* Общие основы рефлексологии человека, М.- П., 1923; („Iinimese refleksoloogia üldalused“),
* Проводящие пути спинного и головного мозга, М.- Л., 1926; ("Peaaju ja seljaaju juhtteed"),
* Мозг и деятельность, М.- Л., 1928: Избр. произв., М., 1954. („Aju ja tegevus“).<br />
 
== Viited ==
73. rida:
 
</gallery>
 
 
{{JÄRJESTA:Behterev, Vladimir}}