Olimar Kallas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P |
PResümee puudub |
||
7. rida:
===Pärast kooli===
Vanemate lahkumineku järel teenis Olimar Kallas üle poole aasta raske füüsilise tööga elatist [[Järvamaa]]l Eivere turbarabas. Sealt siirdus noor mees 1947. aastal Tallinnasse [[Iru]] invaliidide kodusse, kus ta ema oli saanud kokakoha ja elamiseks kööktoa. Irus hakkas Olimar vabariigiaegsete õpikute ja [[Villu Toots]]i raamatute abil süvendama oma joonistamisoskust.
Aastal 1949 kutsuti Olimar Kallas Nõukogude sõjaväkke. Kroonupõlv möödus tankistina [[Siber]]is Tšitaa linnas. Sõjaväest tagasi tulles töötas Olimar aastast 1953 Tallinna Kalakombinaadis ametiühingukomitee esimehena, vahetades tüütuks muutunud ametiühingutöö 1962. aastal karikaturistiameti vastu huumoriajakirja [[Pikker]] toimetuses.
19. rida ⟶ 20. rida:
Aastal 1979 jõudis Olimar oma esimese koomiksiraamatu "3 lugu" avaldamiseni. See sisaldas lugusid "Toomas ja krahv", "Operatsioon "Mari"" ja "Karvane külaline". Järgnesid "Proovisõit" (1981), "Seiklus Sekontias sundmaandumisega Pelikanisaarel" (1986), "Kevadtriller" (1990) ja "Parem käsi tegutseb" (1995). Viimase pikema koomiksina ilmus aastail 1996–1997 Sõnumilehe laupäevalisas "Ootamatu pärandus". Kõiki neid seob vähemal või rohkemal määral tegevuspaik Kiviküla.
Kiviküla-koomiksite peategelaste nelik – ulmekirjanik [[Ulmik]], insener [[Noonius (koomiksitegelane)|Noonius]], rätsep [[Kraaps]] ja mardikateuurija [[Tundel]] – on eesti koomiksi ajaloo ühed kuulsamad kangelased. Tuntuselt ei jää neile alla ka värvikad sulid Pontšik ja Beebilõug, elegantselt paheline "sulipoiste šeff" Krahv, Malakamaa teadusemees Munapea ning lumeinimene Li. Oma põnevate ja seiklusterohkete koomiksiraamatutega on Olimar Kallasel eesti kirjanduses püsiv koht.
===Hilisem elu===
| |||