Jüri Ottas: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2010}}{{mahakirjutatud|allikas=http://www.haaslava.ee/pages/files/teataja/infoleht52.pdf}}

Georg (pärast nime eestistamist — Jüri) Ottas sündis 14.10.1885 Villemi talus. Vanemad olid Jaan ja Lotta (enne abiellumist: Matson. Ta õppis Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, mille pidi 1903. aastal isa surma tõttu pooleli jätma ja hakkama talu pidama. 1905. aastal osales ta Tartus Bürgermusses toimunud Eestimaa maasaadikute kongressil. 1906. aasta alguses I Vene revolutsiooni ajal põgenes kodust ja varjas ennast, kuna oli karistussalga poolt vahistamisele kuuluvate isikute nimekirjas. 1918. aastal käis Eesti maarahva delegatsiooni koosseisus Saksamaal, protestides Balti Hertsogiriigi loomise kava vastu. 1934. aastal sõlmis Jüri Ottas Moskvas esimese lepingu eesti sealiha müümiseks Nõukogude Venemaale.

Jüri Ottas oli alates 1928. aastast abielus Anna Reimaniga. Tartu Näituse Albumis avaldati 1936. aastal A. Käspre artikkel Villemi talust pealkirja all Kolmkümmendaastat visa võitlust karmi loodusega. Sellest loeme: "Kasutades ühel ilusal sügispäeval Villemi talu pe-remeheperemehe ja perenaise külalislahkust, oli minul võimalus tutvu-datutvuda paljude Villemi talu vaatamisväärsustega ja edusammude-gaedusammudega, mis seal tehtud praeguse peremehe algatusel 30 aastakestel. Siin võib meie noorem põlv õppida nii mõndagi, midasuudabmida suudab meie kodumaa karm ja tujukas loodus anda visale japüsivaleja püsivale töömehele."

Kogu põld, osalt ka muu põllumajanduslikult kasu-tatavkasutatav maa on Villemi talus nõutavalt kuivendatud. Ainuüksi 1935. aastal on kuivendatud 40 vakamaad põldu. Osa vara-semal ajal torutatud põldudest tuleb aga uuesti torutada, sestseda tehti varem siin latt-kraavidega, mis aga osutusid Villemi savi- ja liivaalusega põldudel kergesti ummistuvaks egakuivata nüüd enam vajalikul määral. Praegu kasutab Villemitalu ainult freesitud puutorusid põldude kuivendamiseks. Need tulevad odavad, sest torude puumaterjal tuleb talu omametsast, õieti metsapuhastamise teel.

Kui Jüri Ottas asus talu pidama, oli seal 4 hobust.Nüüd on 27, kariloomi oli 11 pead, nüüd on 50, kanu oli 16,nüüd 500 ümber. Villemi talu korrastamisel tuleb eriti hinnata talumajapidamise igakülgset väljaarendamist, mis kindlustab ja ühtlustab talumajapidamist ning hoiab ära järsud kõi-kumised. Seejuures püüab peremees hästi ära kasutada kõikituru paremusi hoidudes aga kindlasti äärmustest, mis võiksidkergestivõiksid kergesti tuua ebameeldivaid üllatusi.Looduslikult ei ole Villemi talu kuigi soodsas kohas. Asukoht on 22 km kaugusel Tartu linnast. Lähim raud-teejaam Rebase on 3 km kaugusel, kusjuures sinna viib vaidkülavahetee. Pinnase poolest on kõik põllud saadud võrdle-misi kehvamullasest metsaalusest maast, mis nõuab kuiven-damist. Kuivendamata põllul võib kasvõi kalapüüki edendada, mida härra Ottas on osavalt ära kasutanud, muutes ühtmadalamat põldu kerge süvendusega ja paisutusega korralikuks kalatiigiks. Seejuures on tiik võrdlemisi kalarikas. Õigevähenõudliku kogre kõrval leidub seal ka küllaldaselt linaskitja teisi kalu, milles võisin ise veenduda isikliku püügi teelRootsist toodud lihtsa, kuid otstarbeka mõrra abil. Paljud kalamehed, kes on seda mõrda näinud, on püüdnud seda järe-lejärele teha ning kuuldavasti väga rahul uudse püügiriistaga.

Iseloomulikuna paistavad Villemi külastajaile silmapõldudel kasvavad üksikud puud ja põõsad. Keset lokkavat viljanurme seisab järsku paju või lepapõõsas või mõni suurem puu. Peremehe selgitusel on need temale mälestuseksnende põldude endisest iseloomust, meeldetuletuseks, millisest padrikust on töö ja vaevaga saanud sile põld.Majapidamise suund Villemi talus on karjamajapidamine, mille tõttu ka maa kasutamisel on antud peatähtsussöödataimedele. Villemil peetakse praegu kolme ardennitõugu sugutäkku, kes leiavad tõuparandajatena ümbruskonnatalumeeste poolt elavat kasutamist. Loomakasvatuses vääribjällegiväärib jällegi tähelepanu mitmekesisus. Hobusekasvatuse, piimakar-japiimakarja ja seakasvatuse kõrval seisavad siin tähtsal kohal lambakasvatus ja kodulinnupidamine. Olgu siin veel märgitud üksjuhus, kuivõrd hästi oskab peremees igas olukorras ära kasutada kõiki võimalusi. Harukordselt märja sügise tõttu ei olnud võimalik tänavu [1935] viljapõlde küllaldaselt puhtaksriisuda ja sinna jäi ilmastiku sunnil riismeid. Peagi leidisperemees võimaluse nende kasutamiseks ka märjal põllul.Oma võrdlemisi suurele hanekarjale lisaks ostis ta nuumamise otstarbel hanesid, kes nüüd koguvad põllult kõik riismed,mida teisiti kasutada ei saanud.

Villemi talus leiab pea igal sammul midagi uut jajäreletegemise väärilist. Siinses mitmekülgses majapidamisespeab kaasa mõtlema püüdliku peremehega, et avastada sala-dused, mis on kolmekümne aasta jooksul teinud väikesestmetsatalust eeskujuliku suurtalu. Siis võime mõista peremeest ja tema rasket tööd Villemi talus, tema kodukohaar-mastust ja nägematut sidet emakese maaga. Peremehe sõnulonsõnul on ta pidanud Villemilt põgenema viis korda, kuid ikka jälletagasi pöördunud. Nõnda armastab peremees oma talu, sedatänamatut mullapinda, mida peab jõuga taltsutama, kust peabkõike võtma nagu vägisi. Kuid näib, nagu pesitsekski sellesvõitluses Villemi saladuslik külgetõmbevõim, sest peremees-ki on elu tormides karastunud mees, kes armastab võitlustkarmi loodusega oma talus.