Enver Paşa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
Enver sündis İstanbulis türgi ja [[albaania]] päritolu perekonnas. Ta omandas sõjaväelise hariduse, saades [[1906]]. aastaks majoriks. Samal ajal sai temast ka Progressi ja Ühtsuse Komitee liige. [[1908]]. aastal puhkes noortürklaste ülestõus ja Enver sai selle üheks sõjaliseks juhiks. Noortürklased tõusid võimule ja Enverist sai üks sõjaväe juhte. Ta asus sõjaväge vastavalt [[Saksamaa]] eeskujule reformima.
[[1911]]. aastal puhkes [[Itaalia-Türgi sõda]], mille käigus Türgi kaotas [[Liibüa]]. See tõi kaasa noortürklaste populaarsuse languse, valitsuse moodustasid liberaalid. Kuid [[1912]]–[[1913]] toimunud Esimeses Balkani sõjas sai Türgi rängalt lüüa, mistõttu ka liberaalide populaarsus kukkus ning noortürklased said võimule tagasi. Enverist sai sõjaminister ning ta kasutas ära [[Bulgaaria]] rasket olukorda Teises Balkani sõjas, vallutades [[Adrianoopol]]i tagasi. Peale seda sai temast [[paša]] ning teda hakati kutsuma Enver Paşaks. Lisaks abiellus ta Türgi printsessi Emine Naciye Sultaniga, saades nii sultanipere sugulaseks. Sisuliselt kehtestus Türgis kolme paša sõjaline diktatuur (Enver Paşa, [[Talat Paşa]] ja [[Cemal Paşa]]). Need kolm pašat olid ka peamised süüdlased [[Armeenia genotsiid]]is.<ref>Henham, Ralph; Behrens, Paul, eds. (2009). The Criminal Law of Genocide: International, Comparative and Contextual Aspects. Farnham: Ashgate. ISBN 978-1-40949591-8. "The guilty main architects of the genocide Talaat Pasaha [...] and Enver Pasha..."</ref>
Enver Paşa oli aktiivne Saksamaa toetaja ning seetõttu asus ta kohe [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] alates propageerima sõjaga ühinemist. Viimaks, [[1914]]. aasta oktoobris, ta saavutaski selle, misjärel puhkesid ägedad lahingud [[Venemaa]]ga. Enver juhtis Türgi armeed Sarikamiši lahingus, mis lõppes Türgile ränga lüüasaamisega. Seejärel naasis Enver İstanbuli ning korraldas selle kaitset [[Gallipoli kampaania]] alguses, kuid andis väejuhtimise hiljem üle Liman von Sandersile ja [[Kemal Mustafa Atatürk]]ile.
[[1917]]–[[1918]] korraldas Enver Paşa Lõuna-Kaukasuse vallutamist, mille tõttu ta rikkus suhted sakslastega. Samas õnnestus tal sõlmida sõbralikud suhted Nõukogude Venemaaga. Kuid vallutused Kaukaasias osutusid kasututeks, kuna sama aasta oktoobris pidi Türgi Antandile alistuma. Enver põgenes Türgist, kus ta tagaselja surma mõisteti ja oli kuni [[1920]]. aastani [[Berliin]]is. Seal kohtus ta enamlase [[Karl Radek]]iga, kelle soovitusel ta siirdus edasi [[Moskva]]sse. Seal kohtus ta mitmete enamlaste juhtidega ja veenis neid end lubama [[Turkestan]]i, et maha suruda sealseid nõukogudevastaseid meeleolusid. [[1921]]. aastal sinna saabudes asus ta aga korraldama enamlastevastast ülestõusu ([[basmatšide ülestõus]]), et luua Suur-Türgi riiki. Kuid tema plaanid kukkusid läbi ning ta hukkus 1922. aastal. [[1996]]. aastal maeti tema säilmed ümber İstanbuli.
==Viited==
{{viited}}
[[Kategooria:Türgi poliitikud]]
| |||