[[Keri]] saare lähedal ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Laev sai ründelennukilt [[Ju 87]] kell 15.15 kaks pommitabamust tekiehitisest ettepoole 2. trümmi. Üks pomm sööstis laeva põhjani ja plahvatusest tekkis laeva põhja auk. Teine pomm plahvatas trümmis, mistõttu hukkus ning sai haavata hulk seal olnuid (arvatavalt hukkus 44 inimest{{lisa viide}}). Suure osa teise pommi lõhkejõust summutas samas trümmis paiknenud [[asbest]]ilaadung, mis täitis ühtlasinüüd laeva tolmuga. Trümmides olnud mobiliseeritud trügisid üles tekile. Haavatuid kogudes selgus, et laeval polnud eriti kaasas meditsiinivahendeid neile esmaabi andmiseks.
Tänu veekindlatele vaheseintele jäi laev veepinnale ja jätkas liikumist, kuigi vajus pisut vööriga sügavamale ja veidi vasakule kreeni. Pardal puhkes pommitamise järel aga paanika ja mitusada meest hüppas, tekil olnud lauajuppe ujuvusvahendina kasutades, lihtsalt üle parda. Enamik neist uppus, kusjuures paljud said vigastusi samadest lauajuppidest. Suure pingutusega õnnestus kapten Boris Nelkel ruuporitoru kasutades paanikat vähendada, kuid mitte täielikult. Kell 18.15 tuli laeva pommitama ja tulistama Soome lennuk, kuident viskas pommid laevast mööda. Pardal olnute meelest viibanud piloot ülelennul käega, et laev sõitku kalda poole. Reisijate omal algatusel lasti liikuvalt laevalt vette [[päästepaat]], mis aga läks hooletu käsitsemise tulemusel,tõttu vöör ees alla ja kohe vett täis. Üks paadis olnu jäi veeskamistrossidesse kinni ja uppus. Politruk keelas relva ähvardusel paatide puutumise ja laskis punaväelastel välja otsida käsigranaadid.
Ärev inimmass nõudis reisi katkestamist ja laeva mahajätmist. Laeva kapten keelduski, hoolimata punase politruki ähvardusest, konvoiga koos edasi sõitmast ja juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva esmalt [[Keri]] saare suunas. Kapten ollaolevat käinud koos politrukiga paadiga ka Keri saarel, kust telefoneerinud Tallinna, kuid sealt antud ikkaikkagi käsk sõita Kroonlinna. Seejärel lahkuti Keri juurest ja siis juhtis kapten laeva ikkakäsku eirates [[Prangli]] saare juurde. Süsteemile avalikult vastu hakkamine oli toona hulljulge tegu, kuid sellega päästis kapten hulga elusid ja saatusisaatuseid. Kell 20.30 sõideti uumbes 300 m kaugusel rannast madalikule ja veesati ankur. Sõjaväelased lubasid saarelt laeva juurde evakueerimiseks tuua vaid neli kohalike elanike paati ja laev jäeti lõpuks öösel pikkamööda maha. Mõned jõudsid saarele ka ujudes või laeval ehitatud parvega. Võimalik, et punaväelased lootsid veel mobiliseeritute ümberpaigutamist mõnele appi kutsutavale laevale.
Järgmisel päeval pommitas üks saksa lennuk veelkord rannast umbes 300 meetri kaugusel seisvat laeva. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva lõplikult merepõhjale seisma.
