Eestirand: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Täiendatud, täpsustatud. |
|||
71. rida:
1932. aastal ostis laeva 120 000 krooni eest samal aastal moodustatud heeringapüügi seltsi osaühing [[Kalandus (osaühing)|Kalandus]], mille juhtivad tegelased olid [[Jakob Jürison]], Kolumbus, Lambot, Kilu jt. 1932. aastal saabus laev [[Tallinn]]a, kus see kohandati heeringapüügiekspeditsiooni [[baaslaev]]aks. Nimeks sai '''Eestirand''' ja ühtlasi oli see nüüd tonnaažilt Eesti suurim laev.
Eestirand asus juhtima heeringalaevastikku, millesse kuulusid veel püügilaevad [[Põhjarand]], [[Läänerand]], [[Harjurand]] ja [[Virurand]]. Esimesele püügiretkele suunduti 9. juunil 1932. aastal koos 142 meeskonnaliikmega. Tagasi saabuti hiljem edukalt 25 000 tünnitäie islandi heeringaga. Baaslaevana sõitis Eestirand [[Island]]i ümbruses [[Norra meri|Norra merel]] kuni 1936. aastani. Laeva kaptenid olid Jakob Lepni ja Jakob Jürisson, hiljem [[Boris Nelke]].
Tänu edukale püügile vähenes Eestis heeringaimport mitu korda. Inglased lubasid nüüd kaubandusläbirääkimistel surveabinõuna piirata Eesti peekoni eksporti, kui inglise heeringaimporti piiratakse. Seepeale kehtestati Eestis Põhjamerelt püütud kalale tollimaks, mis mõjus pärssivalt "Kalanduse" majandustulemustele. Samuti oli kalasaak ebaühtlane ja lisaks uppus 1936. aastal püügilaev Läänerand. Kalapüük Põhjamerel ei tasunud end enam ära ja lõpetati 1937. aastal.
78. rida:
=== Punavõimu teenistuses ===
28. augustil 1940. a laev [[riigistamine|natsionaliseeriti]]. [[1941]]. aastal ja kui algas [[Nõukogude-Saksa sõda]], võeti Eestirand Punalaevastikku transpordilaevana '''VT-532'''. Tekile paigaldati mõned õhutõrjekuulipildujad.
===Hukkumine===
91. rida:
[[Keri]] saare lähedal ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Laev sai ründelennukilt [[Ju 87]] kell 15.15 kaks pommitabamust tekiehitisest ettepoole 2. trümmi. Üks pomm sööstis laeva põhjani ja plahvatusest tekkis laeva põhja auk. Teine pomm plahvatas trümmis, mistõttu hukkus ning sai haavata hulk seal olnuid (arvatavalt hukkus 44 inimest{{lisa viide}}). Suure osa teise pommi lõhkejõust summutas samas trümmis paiknenud [[asbest]]ilaadung, mis täitis ühtlasi laeva tolmuga. Trümmides olnud mobiliseeritud trügisid üles tekile. Haavatuid kogudes selgus, et laeval polnud eriti kaasas meditsiinivahendeid neile esmaabi andmiseks.
Tänu veekindlatele vaheseintele jäi laev veepinnale ja jätkas liikumist, kuigi vajus pisut vööriga sügavamale ja veidi vasakule kreeni. Pardal puhkes pommitamise järel aga paanika ja mitusada meest hüppas, tekil olnud lauajuppe ujuvusvahendina kasutades, lihtsalt üle parda. Enamik neist uppus, kusjuures paljud said vigastusi samadest lauajuppidest. Suure pingutusega õnnestus kapten Boris Nelkel ruuporitoru kasutades paanikat vähendada, kuid mitte täielikult. Kell 18.15 tuli laeva pommitama ja tulistama Soome lennuk, kuid viskas pommid laevast mööda. Pardal olnute meelest viibanud piloot ülelennul käega, et laev sõitku kalda poole. Reisijate omal algatusel lasti liikuvalt laevalt vette [[päästepaat]], mis aga läks hooletu käsitsemise tulemusel, vöör ees alla ja kohe vett täis. Üks paadis olnu jäi veeskamistrossidesse kinni ja uppus. Politruk keelas relva ähvardusel paatide puutumise ja laskis punaväelastel välja otsida käsigranaadid.
Ärev inimmass nõudis reisi katkestamist ja laeva mahajätmist. Laeva kapten keelduski hoolimata punase politruki ähvardusest konvoiga koos edasi sõitmast ja juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva esmalt [[Keri]] saare suunas. Kapten olla käinud koos politrukiga paadiga ka Keri saarel, kust telefoneerinud Tallinna, kuid sealt antud ikka käsk sõita Kroonlinna. Seejärel lahkuti Keri juurest ja siis juhtis kapten laeva ikka [[Prangli]] saare juurde. Süsteemile avalikult vastu hakkamine oli toona hulljulge tegu, kuid sellega päästis kapten hulga elusid ja saatusi. Kell 20.30 sõideti u 300 m kaugusel rannast madalikule ja veesati ankur. Sõjaväelased lubasid saarelt laeva juurde evakueerimiseks tuua vaid neli kohalike elanike paati ja laev jäeti lõpuks öösel pikkamööda maha. Mõned jõudsid saarele ka ujudes või laeval ehitatud parvega. Võimalik, et punaväelased lootsid veel mobiliseeritute ümberpaigutamist mõnele appi kutsutavale laevale.
98. rida:
==== Pranglil ====
2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest jõudsid laevalt Pranglile. Mõned olid varem ujunud Keri saarele ja toodi sealt ära. Pääsenute hulgas olid näiteks ka dirigent [[Neeme Järvi]] isa August Järvi ja meresõjaajaloolase [[Mati Õun]]a isa. Väidetavalt olid punasõdurid üritanud laevalt Pranglile ujujaid algul ka tagasi merre ajada. Esialgu tegeleti saarel öömaja ja toidupoolise otsimisega kohalikelt elanikelt. Hiljem toodi randa jäänud laevalt paatidega saarele juurde toitu ja vajalikku varustust.
Randa uhutavaid laipu hakati matma samasse rannapealsele, kus oli laevalt maale tuldud. Esimesel päeval maeti 13 dokumentideta tundmatut ja Jaan Erm.
Peagi, kui saksa üksused olid juba maismaal ida pool mereni välja tunginud, viidi osa punaväelasi saarelt laevaga mandrile. Kui sõjakära Tallinna poolt rinde liikudes tugevnes, võeti Pranglil [[kolonel]] [[Arved Engmann]]i juhtimisel võim viimastelt maha jäänud punaväelastelt enda kätte. Kohapeale jäänud vene sõjaväelastelt võeti ära relvad, kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp ja üritati luua sideühendust maismaaga. Saarele hakkasid nüüd paatidega mandrilt saabuma saksa vormi kandvad sõjaväelased või saksa üksustega koostööd tegevad [[metsavennad]]. Neil tuli ka merele vastu minnes päästa või vangistada lähenevaid [[Juminda miinilahing]]us uppunud laevade päästepaate.▼
▲Peagi, kui saksa üksused olid juba maismaal ida pool mereni välja tunginud, viidi osa punaväelasi saarelt laevaga mandrile. Kui sõjakära Tallinna poolt rinde liikudes tugevnes, võeti Pranglil [[kolonel]] [[Arved Engmann]]i juhtimisel võim viimastelt maha jäänud punaväelastelt enda kätte. Kohapeale jäänud vene sõjaväelastelt võeti ära relvad, kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp ja üritati luua sideühendust maismaaga. Saarele hakkasid nüüd paatidega mandrilt saabuma saksa vormi kandvad sõjaväelased või saksa üksustega koostööd tegevad [[metsavennad]]. Neil tuli ka merele vastu minnes päästa või vastu hakkamisel ka vangistada saarele lähenevaid [[Juminda miinilahing]]us uppunud laevade päästepaate pääsenutega.
Hiljem transporditi pääsenud paatidega [[Neeme]]le, mis oli Saksa võimu all. Algul koheldi neid kui sõjavange, kuid pärast kontrolli ja punavõimumeelse elemendi eraldamist lubati vabaks.▼
▲Hiljem transporditi pääsenud paatidega [[Neeme]]le, mis oli Saksa võimu all. Algul koheldi neid kui sõjavange, kuid pärast kontrolli ja punavõimumeelse elemendi selekteerimist ning eraldamist lubati vabaks.
=== Hiljem ===
Sõja jooksul uputas ja purustas punavägi madalikul seisva ja tähelepanu tõmbava üsna suure laeva lõplikult. Juba 15. novembril 1941 tulistas seda nõukogude allveelaev Štš-311 ja veel 1944. aasta augustis tulistasid [[vrakk]]i lisaks nõukogude torpeedolennukid.
[[1946]]. aastal tõsteti laeva vrakk üles ja pukseeriti Tallinna [[Paljassaare sadam]]a juurde rannamadalikule. [[1948]]. aastal lõigati ta [[Paljassaare]]l vanarauaks. Vraki veealune osa jäi aga siiski alles ja aerofotode
Traagilise sündmuse
{{Pildid kõrvuti|paremale|"Eesti rand"-II maailmasõjas hukkunute ühishaud.JPG|150|II maailmasõjas hukkunute ühishaud-"Eesti rand".JPG|345|[[Eesti Teises maailmasõjas|Teise maailmasõja]] ajal [[Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast|Nõukogude vägede evakueerimisel Tallinnast]] [[Sõjategevus Eestis 1941. aastal|1941. aastal]] [[aurulaev]]al Eestirand hukkunute ühishaud. Hauaplatsile on püstitatud dolomiidist hauasammas ja puust rist.}}
| |||