Eestirand: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
84. rida:
1941. aasta augustis, kui [[Punaarmee]] taandus [[Wehrmacht]]i eest ja valmistus Eestist evakueeruma, määrati Eestirand [[konvoi]]sse koos [[tanker]]iga nr 11, transpordilaevadega [[Aegna (reisi-kaubaaurik)|Aegna]] ja A. Ždanov, [[hüdrograafialaev]]aga Gidrograf, [[jäämurdja]]ga Oktjabr, vigastatud [[hävitaja]]ga Engels ning kuue [[miinitraaler]]iga.
Konvoi transportis Eestist samal aastal [[Nõukogude Armee]]sse mobiliseeritud mehi [[Kroonlinn]]a. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõnede allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest)
Algul viidi Eestirand reidile ankrusse ristleja Kirovi lähedale. Konvoi väljus Tallinnast [[24. august]]il kell 10. Mobiliseeritud
==== Õhurünnakud ja paanika ====
[[Keri]] saare
Tänu veekindlatele vaheseintele jäi laev veepinnale ja jätkas liikumist, kuigi vajus pisut vööriga sügavamale ja veidi vasakule kreeni. Pardal puhkes pommitamise järel aga paanika ja mitusada meest hüppas, tekil olnud lauajuppe ujuvusvahendina kasutades, lihtsalt üle parda. Enamik neist uppus, kusjuures paljud said vigastusi samadest lauajuppidest. Suure pingutusega õnnestus kapten Boris Nelkel ruuporitoru kasutades paanikat vähendada, kuid mitte täielikult. Kell 18.15 tuli laeva pommitama ja tulistama Soome lennuk, kuid viskas pommid laevast mööda. Pardal olnute meelest viibanud piloot ülelennul käega, et laev sõitku kalda poole. Reisijate omal algatusel lasti liikuvalt laevalt vette päästepaat, mis aga läks hooletu käsitsemise tulemusel, vöör ees alla ja kohe vett täis. Üks paadis olnu jäi veeskamistrossidesse kinni ja uppus. Politruk keelas relva ähvardusel paatide puutumise ja laskis punaväelastel välja otsida käsigranaadid.
Ärev inimmass nõudis reisi katkestamist ja laeva mahajätmist. Laeva kapten keelduski hoolimata punase politruki ähvardusest konvoiga koos edasi sõitmast ja juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva esmalt [[Keri]] saare suunas, aga seejärel [[Prangli]] saare lähedusse madalikule. Süsteemile vastu hakkamine oli toona hulljulge tegu, kuid sellega päästis kapten hulga inimelusid ja saatusi. Sõjaväelased lubasid saarelt laeva juurde evakueerimiseks tuua vaid neli kohalike elanike paati ja laev jäeti lõpuks pikkamööda maha. Mõned jõudsid saarele ka ujudes või ehitatud parvega. Võimalik, et punaväelased lootsid veel mobiliseeritute ümberpaigutamist mõnele teisele appi kutsutavale laevale.▼
▲Ärev inimmass nõudis reisi katkestamist ja laeva mahajätmist. Laeva kapten keelduski hoolimata punase politruki ähvardusest konvoiga koos edasi sõitmast ja juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva esmalt [[Keri]] saare suunas. Kapten olla käinud koos politrukiga paadiga ka Keri saarel,
Järgmisel päeval pommitas üks saksa lennuk veelkord rannast umbes 300 meetri kaugusel seisvat laeva. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva lõplikult merepõhjale seisma.
==== Pranglil ====
2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest
Peagi, kui saksa üksused olid juba maismaal ida pool mereni välja tunginud, viidi osa punaväelasi saarelt laevaga mandrile. Kui sõjakära Tallinna poolt rinde liikudes tugevnes, võeti Pranglil [[kolonel]] [[Arved Engmann]]i juhtimisel võim viimastelt maha jäänud punaväelastelt enda kätte. Kohapeale jäänud vene sõjaväelastelt võeti ära relvad, kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp ja üritati luua sideühendust maismaaga. Saarele hakkasid nüüd paatidega mandrilt saabuma saksa vormi kandvad sõjaväelased või saksa üksustega koostööd tegevad [[metsavennad]]. Neil tuli ka merele vastu minnes päästa või vangistada lähenevaid [[Juminda miinilahing]]us uppunud laevade päästepaate.
|