Biorafineerimistehas: erinevus redaktsioonide vahel

Tselluloositehas biorafineerimistehasena (puidurafineerimistehasena) <ref>Christine Chirat, Dominique Lachenal, Alain Dufresne. "Biorefinery in a craft pulp mill: From bioethanol to cellulose nanochristals", Cellulose Chem. Technol., 44 (1-3), 2010.<nowiki></ref> võib toota tehnilist sulfaattselluloosi paberitööstusele või eelhüdrolüüsi tehnoloogia kasutamisel kõrge puhtusastmega tselluloosi, mis sobib keemiliseks töötlemiseks tselluloosi derivaatideks. Nendest olulisemad on ksantogenaattselluloos viskooskiu valmistamiseks, atsetüültselluloos atsetaatkiu, elektriisolatsioonmaterjalide ja plasttoodete valmistamiseks, nitrotselluloos lõhkeainete, lakkide, värvainete ja liimide valmistamiseks ning nanotselluloos kasutusvõimalustega väga paljudes valdkondades alates paberist ja komposiitidest ning lõpetades meditsiini, farmaatsia ja kosmeetikaga. Sulfaattselluloosi tootmise tavalisteks kõrvalsaadusteks on puiduvaigu komponentidest saadav tallõli (kasutus emulgaatorina, liimide komponendina, kampoli valmistamiseks jne) ja tärpentin. Sulfaatkeedu mustast leelisest võib eraldada ligniini, mille keemiline töötlemine võimaldab saada [[süsinikkiudu]], mootorikütust, liimvaiku ja kemikaale. Eelhüdrolüüsi tehnoloogia puhul on võimalik ka hüdrolüsaadi sisalduvatest hemitsellulooside laguproduktidest saada etanooli, butanooli ja piimhapet. Butanooli saab kasutada paljude tööstuslike kemikaalide valmistamiseks, piimhappest saab biolagunevat polümeeri ning kasutusvõimalused on ka farmaatsias, kosmeetikas ja toidutehnoloogias.