'''Seesus''' ([[uusladina keeleskeel]]es ''haecceitas'', [[saksa keeleskeel]]es ''Dieses-Sein'' ehk ''Diesheit'', [[soome keeleskeel]]es ''tämyys'') on [[keskaja filosoofiasfilosoofia]]s [[Johannes Duns Scotus]]e ja tema järgijate poolt ladinakeelsest sõnast ''haec'' ('see') tuletatud [[uudissõna]], millega tähistati üksiku objekti erilisust (partikulaarsust, individuaalsust), see tähendab niisuguseid omadusi või jooni, mis teevad objektist indiviidi[[indiviid]]i.
Üksiku (''das Einzelne'') enda üle ei olnudole võimalik teaduslikult arutleda (''individuum est ineffabile'').
Seesuse-õpetuse tuumaks on mõte, et individuaalne [[eksistents]] ei ole puudus, vaid täiuslikkus (''Vollkommenheit''). See on kordumatu ja eriline. Indiviidi (''Individuumindividuum'') puhul on võimalik unikaalsele üksnes osutada: "see seal". Seesuse mõiste kaudu sai sinnani teisejärguliseks peetud individuaalsus suurema kaalu. Indiviid (''das Individuum'') on iseseisev [[reaalsus]], mitte tuletatav [[tõsiasi]] (''weiter nicht ableitbare Tatsache'').
[[Aquino Thomas]] mõistis individuaalsust (''das Individuelle'') üldisuse erijuhuna (''Spezialfall des Allgemeinen'').
Seesuse vastandiks oli [[missus]] (''Quidditas''), millega tähistati objektide klassi[[klass]]i üldisi omadusi.
