Tõejärgne poliitika: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: 'thumb|250px|A [[Vote Leave poster with a misleading claim about the EU membership fee, cit...' |
(Erinevus puudub)
|
Redaktsioon: 23. detsember 2016, kell 16:33
Tõejärgne poliitika (ka faktijärgne poliitika) on politiiline kultuur, milles avaliku debati käigus apelleeritakse peamiselt avalikkuse emotsioonidele, keskendumata poliitikate tegelikele üksikasjadele, ning väiteid kinnitatakse eelkõige kordamise teel, ignoreerides faktilisi vastuväiteid. Tõejärgsus erineb traditsioonilisest lähenemisest avalikele vaidlustele, kuna tavapärane väidete tõelevastavuse kontroll kuulutatakse teisejärguliseks. Ehkki sellise poliitilise kultuuri levikut on peetud eelkõige tänapäeva probleemiks, on see teatud määral olnud alati osa poliitikaelust, ehkki enne interneti tulekut polnud tõejärgne lähenemine nii nähtav, avalik ja mõjukas. Romaanis "1984" kirjeldas Briti kirjanik George Orwell maailma, milles riik muudab ajalooandmeid iga päev, et need sobiksid päevapoliitilise propaganda. Orwelli omaaegne kirjeldus põhines temalt ka teistes teostes kriitikat pälvinud Nõukogude propagandapraktikal ja ajaloovõltsimisel.
Termini tänapäevase kasutuselevõtu alguseks on peetud blogija David Robertsi sõnakasutust 2010. aasta kolumnis ajakirjas Grist.[2][3][4] Poliitikakommentaatorid on täheldanud tõejärgse poliitika esiletõusu Vene, Hiina, Ameerika, Briti, India, Jaapani ja Türgi poliitikas ning mitmetes ühiskondliku debati valdkondades, kus seda ajendavad 24-tunnine uudistetsükkel, libatasakaalustatus uudistes ja sotsiaalmeedia üha ulatuslikum levik.[4][5][6][7][8][9] 2016. aastal valiti "tõejärgsus" ("post-truth") Oxfordi sõnaraamatu aasta sõnaks[10] selle laialdase leviku tõttu 2016. aasta poliitilises kontekstis seoses Brexiti rahvahääletuse kampaania ning USA presidendivalimistega, kus tõejärgse poliitika vahendeid kasutasid laialdaselt peamiselt Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise ning Donald Trumpi presidendiks valimise pooldajad.[11][12][13]
Viited
- ↑ Ned Simons (8. juuni 2016). "Tory MP Sarah Wollaston Switches Sides in EU Referendum Campaign". The Huffington Post. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ Tom Jeffery (26. juuni 2016). "Britain Needs More Democracy After the EU Referendum, Not Less". The Huffington Post. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ "Post-Truth Politics". Grist. 1. aprill 2010. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ 4,0 4,1 "The post-truth world: Yes, I’d lie to you," The Economist Sept 10, 2016
- ↑ John Connor (14. juuli 2014). "Tony Abbott's carbon tax outrage signals nadir of post-truth politics". The Age. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ Gay Alcorn (27. veebruar 2014). "Facts are futile in an era of post-truth politics". The Age. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ Amulya Gopalakrishnan (30. juuni 2016). "Life in post-truth times: What we share with the Brexit campaign and Trump". The Times of India. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ Ian Dunt (29. juuni 2016). "Post-truth politics is driving us mad". politics.co.uk. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ "Free speech has met social media, with revolutionary results". New Scientist. 1. juuni 2016. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ Flood, Alison (15. november 2016). "'Post-truth' named word of the year by Oxford Dictionaries". The Guardian. Vaadatud 16. novembril 2016.
- ↑ Jonathan Freedland (13. mai 2016). "Post-truth politicians such as Donald Trump and Boris Johnson are no joke". The Guardian. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ Daniel W. Drezner (16. juuni 2016). "Why the post-truth political era might be around for a while". The Washington Post. Vaadatud 11. juulil 2016.
- ↑ Richard Sambrook (jaanuar 2012). "Delivering trust: Impartiality and objectivity in the digital age" (PDF). Reuters Institute for the Study of Journalism. University of Oxford.
Välislingid
- Tarmo Soomere Kuidas mõistlikkus võidab laamendamise kiuste Postimees, 11. november 2016