Deminutiiv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Enelp (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Enelp (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
2. rida:
 
== Eesti keel ==
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''. Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u''-liiteliste deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''.
 
[[Adjektiiv|Adjektiividest]] on võimlik deminutiive moodustada ''ldane''-liite abil, nt ''lüheldane'', ''pikaldane'', ''vanaldane'', ''väheldane'' (= v''äiksepoolne'', ''väiksevõitu'').
11. rida:
*Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
 
[[Kategooria:LeksikoloogiaSüntaks]]