Derek Parfit: erinevus redaktsioonide vahel

Miks me arvame, et on halvem, kui sureb rohkem inimesi? Sellepärast, et kaotus mitme inimese jaoks kokku kaalub üles kaotuse ühe inimese jaoks. Taurek lükkab eri inimeste kaotuste summa mõiste tagasi kahe põhjendiga. Esiteks, ta ei saa aru, mis see summaarne valu on. Ta ütleb, et paljude inimeste väike peavalu ei summeeru ühe inimese migreeniks. Tõsi, see pole sama asi. Aga need, kes summaarsest valust räägivad, ei peagi seda silmas, vaid seda, et väiksed valud kokku võivad olla sama halb asi nagu üks suur valu. Kui jutt on ühe inimese valudest, siis ma võin otsustada, et 50 väikest peavalu (kannatuste summa) on mulle suurem kannatus kui üks migreen. Tõsi küll, need asjad on ainult osaliselt võrreldavad, aga see ei teeks võrdlemist mõttetuks. Ja küllap Taurek saaks sellisest võrdlusest aru, vähemalt ta ei väida midagi selle vastu. Oletame nüüd, et kõik 50 peavalu on eri inimestel. Kui need oleksid sama halvad peavalud, siis nad kätkeksid jälle kokku umbes sama palju kannatust. Kannatuste summa oleks umbes sama suur. "Kannatuste summa" tähendab mõlemas näites sama asja. Kui ta sellest ühel juhul aru saab, siis saab ka teisel juhul. Mis probleem tal võib siis olla? Siin on üks tuntud probleem. Kui jutt on eri inimeste peavalust, siis on nende halbust raskem võrrelda. Mõned inimesed, eriti mõned majandusteadlased, väidavad isegi, et selline võrdlus on põhimõtteliselt mõttetu. Kellelgi ei saa olla halvem kui teisel. Kui mina kaotan käe ja sina sõrme, siis pole mõtet öelda, et mul on suurem kaotus kui sinul. Kui Taurek oleks sellel seisukohal, siis see seletaks tema probleemi. Aga Taurek ei ole sellel seisukohal. Milles võib siis asi olla? Taureki meelest on põlastusväärne, kui keegi püüaks teist veenda kannatama sellepärast, et muidu oleks teiste summaarne kannatus suurem. Sarnane argument on [[C. S. Lewis]]el (''[[The Problem of Pain]]''): miljonil kannatajal ei ole võimalik kannatada rohkem, kui ühel inimesel on võimalik kannatada. Ka Lewis eeldab, et mis tahes summaarset kannatust peab kogema üks inimene. Miks mitte lisada, et seda peab kogetama korraga? Siis tuleks välja, et keegi ei peaks hoolima suurimast võimalikust kannatuste summast, sest piisavalt lühikesest valust ei hoolitaks, kui intensiivne see ka poleks. See ei oleks tõene lahendus. Kannatus teistel aegadel lisab on täiendav kannatus, ja nii ka teiste kannatus. Küllap Lewis teadis seda. Parfit pakub, et Lewis ajas kaks väidet segi. Ta väidab, et rohkemate inimeste kannatus ei saa olla täiendav kannatus. Ta võis silmas pidada seda, et sellel ei saa suuremat tähtsust olla: ühe inimese kannatus on sama suur pahe kui miljoni kannatus. Võib-olla ka Taurek pidas silmas, et mitme inimese valu kokku ei tee tagajärge halvemaks: M) kui üks inimene saab kahju, on see sama halb kui see, kui mitu inimest saavad sama suurt kahju. Taurek peab võib-olla veel midagi silmas, aga nii ta paistabki arvavat. Parfit ei tea kedagi peale Lewise, kes seda seisukohta aktsepteeriks. Taureki arvates on see väite N) "Me peaksime päästma ühe inimese kahjust, selleasemel et päästa mitu inimest väiksemast kahjust" loomulik laiendus. Vähesed aktsepteeriksid seda juhul, kui paljusid ähvardaks pisut väiksem kahju kui ühte. Küll aga võib aktsepteerida väidet O): "Me peaksime päästma ühe inimese kahjust, selleasemel et päästa mitu inimest palju väiksemast kahjust." Kas Taureki seisukoht on väite O) loomulik laiendus? Tema mõttekäik võiks olla niisugune: "Kui te ei aktsepteeri väidet M), kuidas te siis seletate väidet O)? Miks me peaksime ära hoidma suurema kahju, mitte kui tahes suure arvu väiksemaid kahjusid? Seletus peab olema see, et väiksemaid kahjusid ei saa moraalselt summeerida. Ja põhjus peab olema see, et need on eri inimeste kahjud." Asja saab seletada teisiti. Kui ühte inimest ähvardab palju suurem kahju, siis tema võib olla see, kes satuks kõige halvemasse olukorda. Võib-olla me arvame, et me anname prioriteedi niisuguste inimeste aitamisele. Siis me peaksime viitama [[maksimini printsiip|maksimini printsiibile]]. ([[John Rawls]] ("Some Reasons for the Maximin Criterion") ei rakendaks seda printsiipi indiviididele.) Mis siis, kui see üks inimene ei oleks kõige halvemas olukorras? Kas tuleks päästa üks artriitik pimesusest, selleasemel et päästa ükskõik kui palju pimedaid artriidist? Kas tuleb päästa üks kurt halvatusest, selleasemel et päästa ükskõik kui palju halvatuid kurtusest? Kui me ütleme ei, siis me väidet O) tegelikult ei poolda. Kolmas näide on niisugune. Meil on palju inimesi, kellel eile oli päev läbi väga suur valu, ja üks inimene, kellel eile oli väike valu. Kas nüüd tuleks päästa see üks inimene tänasest väga suurest valust, mitte need paljud inimesed tänasest väikesest valust. Kas see oleks nii olenemata sellest, kui palju neid inimesi on? Oletame, et me ütleme jah. Kuidas seda seletada? Võidakse viidata maksimini printsiibile. Olgu see üks inimene Z. Võidakse väita, et P) Z oleks see, kellel oleks kõige halvem. Kas see on tõsi? Kui me ei sekku, siis on Z-il täna päev läbi kõige halvem. Aga paljudel oli eile sama halb. Kui eilne ja tänane päev kokku arvata, siis Z ei kannataks rohkem kui need paljud. Võidakse vastu väita, et sellel pole enam tähtsust, mis eile oli. Parfiti meelest on see argument kehtetu: kui me arutame, kellel oleks halvem, siis tuleks arvestada kogu elu ja küsida, kelle elu läheks halvemini. Kui nüüd Z-il ei läheks kõige halvemini, miks me peaksime aitama teda, mitte neid teisi? Võib-olla me väidame, et siis Q) me hoiame ära suurema kannatuste summa. Kas see on tõsi? Taurek võib-olla ütleb, et nende valusid ei saa summeerida ning nende "kannatuste summa" oleks sõltumata nende arvust üksainus väikese valuga päev. Me oleme selle väite tagasi lükanud. Teine võimalus väidet Q) kaitsta oleks väita, et R) väga suur valu on lõpmata palju halvem kui väike valu. Kas see on tõsi? Võib ehk ette kujutada valusid, mille kohta see kehtiks. ([[Henry Sidgwick]], ''[[The Methods of Ethics]]''; [[James Griffin]], "Are There Incommensurable Values"?)